X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Doktoritöö avas emadusega seotud veebikogukondade jutustamispraktikat

Vikerkaaremotiiv ja teemaviide #rainbowbaby (vikerkaarebeebi) kõnelevad kogukonnale, et peale eelnevat lapse kaotust saatis värsket ema lõpuks edu.
Vikerkaaremotiiv ja teemaviide #rainbowbaby (vikerkaarebeebi) kõnelevad kogukonnale, et peale eelnevat lapse kaotust saatis värsket ema lõpuks edu. Autor/allikas: Quinn Dombrowski/Flickr (CC BY-SA 2.0)

Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö osutab, et ehkki lapse saamise ja kasvatamisega seotud kogemuslugusid jagavaid naisi võivad ühendada nii internetifoorumid kui ka ühismeediagrupid, on igal veebikeskkonnal ning seal tekkivatel kogukondadel oma iseärasused, mis määravad, mida, kuidas ja miks seal jagatakse.

Kuigi füüsilises ruumis võib jutustaja auditooriumiga arutada küll oma loo tähenduste üle, siis on enamasti ikkagi jutustaja see, kes otsustab, mis tema kogemusest on konkreetses situatsioonis jutustamist väärt ning mil viisil on kõige õigem see looks vormida.

"Sotsiaalmeedias see nii ei ole. Sotsiaalmeedias jutustajate ja kuulajate rollid segunevad ning eelkõige on veebikogukond see, mis määrab, mis laadi kogemusi tasub jagada ning kuidas on sobiv seda teha," tõdeb Tartu Ülikooli värske folkloristikadoktor Maili Pilt.  

Ühtlasi põhinevad sotsiaalmeedia lood ka otseselt jutustaja ja auditooriumi koosloomel selles mõttes, et sealsed suhtlusruumi omadused suunavad inimesi koostööle. "Näiteks pakuvad  foorumid nuppe nagu "Kommenteeri" "Laigi" ja "Muuda", mis paneva suhtluses osalejaid lugude üle arutama, neid toimetama ja täiendama. Lisaks tähendustele räägitakse nii läbi ka lugude sisu ja vorm, kuid ka otstarve," nendib Pilt.  Oma doktoritöös toob ta sellise olukorra kirjeldamiseks eesti keelde mõiste osalusjutustamine.

Täpsemalt oli Pildi väitekirjal kaks keskset eesmärki. Esiteks soovis ta avada emaks saamise ja olemisega seotud isiklikel kogemustel põhinevate lugude jutustamist kui üht internetirühma kollektiivsuse ilmingut ning tähendusi loovat protsessi. "Sellega seoses huvitasid mind küsimused, millist rolli täidavad naiste kogemuslood veebikogukondade moodustumisel ja toimimisel, ning kuidas täpselt toimub rühmaliikmete koostöö lugude loomisel ning nendega seotud sõnumite edastamisel eriilmelistel sotsiaalmeediaplatvormidel," selgitab värske doktor. 

Teiseks oli Pildi siht vaadelda kogemuslugude kui tundliku sisuga sotsiaalmeedia materjalide uurimisega seotud metodoloogilisi, sealhulgas uurijaeetikat puudutavaid küsimusi: "Seadsin enda sihiks selgitada välja strateegiaid ja meetodeid, mis sobituksid just konkreetsete uurimissituatsioonidega ning arvestaks uuritavate sotsiaalmeediaplatvormide iseärasustega".

Uurimiskeskkondadena vaatles Pilt eestikeelseid kirjalikul suhtlusel põhinevaid pere- ja suhtefoorumeid ning multimodaalsel suhtlusel põhinevat sotsiaalvõrgustikku Instagram, kus ühe loo jutustamisel põimuvad foto- ja videomaterjal, sõnaline tekst, emotikonid ja teemaviited.

"Sul ei ole mitte mingit lugu ju veel!"

Maili Pilt täheldas oma uuringus, et kogemuslugude jagamise siht internetifoorumeis on eelkõige vastastikusel toetamisel põhinev kogukonna suhtlus. Samas märkas ta, et kogemuslugudest ja nendega seotud suhtlusest ilmnevad ka laiemad sotsiaalkultuurilised ajendid, miks naised sotsiaalmeediasse suunduvad.

"Lisaks toimivad kogemuslood internetirühmas igapäevase suhtlus- ja eneseesitlusvahendina. Need võimaldavad naistel ennast saatusekaaslastega samastada, ennast arusaadavaks teha, ühiselt  aega veeta, üksteist abistada ja informatsiooni vahetada," toob väitekirja autor välja.

Näiteks täheldas Pilt Eesti Ämmaemandate Ühingule kuuluvate Perekooli sünnituse, rasestumise ja lapseootusele keskenduvate alafoorumite puhul, et sealses suhtluses võivad kogemuslood toimida kui visiitkaardid. "Kui uus inimene tuleb gruppi, siis ta tutvustab ennast oma loo kaudu. Nii võidakse ka anonüümne kasutaja hilisemates vestlustes ära tunda just tema jutustuse detailide põhjal," selgitab ta.

"Samuti võib lugude jagamise roll kirjalikul suhtlusel põhinevas veebikogukonnas olla näiteks hoiatamine võimalike ohtude eest meditsiinipersonaliga suhtlemisel või muude valede valikute eest, mida lapseootel naine võib teha," lisab väitekirja autor.

Pilt märkas foorumisuhtluse puhul sedagi, et iga lugu ei peetagi looks, kui see ei vasta kindlatele tingimustele: "Sotsiaalmeedias on see väga reglementeeritud, kus ja mida sa võid jagada. Jutustaja peab võtma arvesse auditooriumi tundlikkust ja suhtluseesmärke, tabuteemasid, konkreetses internetirühmas normiks kujunenud lugude sõnumeid, funktsioone, kuid ka üldisemaid suhtlusreegleid ja tavasid."

Näitena toob Pilt vestluslõime, milles kogemusloo autor kahtlustas, et on võib-olla rase. Tagasisidena sai naine aga rühmaliikmete kommentaare  stiilis "Sul ei ole mitte mingit lugu ju veel!". Eeldati, et jutustajal peaks olema mingi probleem, elukogemus või et lugu räägiks millestki pikaajalisest. "Või kui sa lähed näiteks oma abordi soovist rääkima gruppi, kus naised on aastaid üritanud rasedaks jääda, aga ei ole jäänud, siis su lugu ei sobi sinna. Sind tõrjutakse eemale," märgib Pilt.

Seoses lugude koosloomisega internetifoorumeis täheldas ta, et  kirjalik vorm, suhtluse asünkroonsus ja võimalus lugusid kommenteerida lubab veebikogukonnal iseäranis kontrollida ja kujundada, mida ja kuidas naised oma kogemusest kirjutavad.

"Need internetifoorumi tegutsemisvõimalikkused lasevad auditooriumil esialgsetesse loosse süveneda, minna loo edenedes tagasi mõne selle eespool väljaöeldud osa juurde ning viidata viimasele juhul, kui see ei sobitu rühmas aktsepteeritud jutustamistavadega," kirjeldab Pilt. Samuti võimaldavad need tema sõnul anda loole tagasisidet, informeerides jutustajat, kui loos on midagi valesti või puudu. Lisaks aitavad need tagada, et jutustaja järgiks rühma traditsioone.

"Jutustajal seevastu lasevad need suhtlusruumi jooned õppida teiste poolt kirja pandud lugudest ning arutada rühmaliikmetega grupi normide ja tavade üle, ning kirjutada pikki läbimõeldud lugusid," loetleb värske doktor.

Süstlad, ananass ja vikerkaarebeebid

Instagrami  puhul keskendus Maili Pilt kogemuslugude jutustamise praktikale sealses rahvusvahelises kehavälise viljastamise (IVF) ravi saavate naiste kogukonnas. "Täpsemalt huvitas mind visualiseerimise roll multimodaalsete kogemuslugudega seotud sõnumite edastamisel," selgitab ta.  

Värske doktor tõdes, et Instagrami IVF-kogukonna moodustumise ja toimimise seisukohast täidab lugude visualiseerimine universaalse keele- ja kultuuripiire ületava suhtluskeele rolli. Samas saadetakse Instagrami puhul lugude abil sageli sõnumeid ühtaegu nii kogukonnale ehk teistele ravi läbivatele naistele kui ka laiemale avalikkusele.

Kogukonna jaoks võimaldab visualiseerimine saata varjatud sõnumeid. "Olen ka oma töös välja toonud, et tegu on justnagu sümboleil põhineva salakeelega," nendib Pilt. Nii võibki postitusele lisatud ananassiemotikon olla väljastpoolt tulija jaoks lihtsalt puuvili, ent kehavälise viljastamise ravi saavate naiste jaoks on see kogukonna ja vastastikkuse toetuse sümbol. "Ananass on seest magus, aga pealtnäha tugev. See justkui ütleks, et "hoia pea püsti, ole nagu ananass"," kirjeldab väitekirja autor.

Kehavälise viljastamise teekonnaga seoses eristas ta uuritud materjalist laias laastus kolme teemat, mida naised esile tõstavad ning millel igaühel oli oma visualiseerimismuster: eneseabi, kannatused ja õnnestumine. "Eneseabi puhul kujutasid postitajad seda, mille abil nad toime tulevad: mida nad söövad ja kuidas oma keha eest hoolt kannavad." Postitused võisid sisaldada ka kirjaliku sõnumiga teatetahvlit, näiteks "Stay positive. Stay focused. Stay strong." ("Jää positiivseks. Jää keskenduks. Jää tugevaks.")

Kannatuste teemal sisaldasid postitused viiteid suurele hulgale süstaldele ja rohukarpidele, ent kujutati ka langenud lehti, taskurätte ja ühe triibuga rasedusteste. "Nutvad kanamunad viitavad sellele, kui munaraku viljastamine ei õnnestunud. Leinaküünlad näitavad, et iga ebaõnnestumine seostub otseselt leinaga. See on ikkagi lapse kaotus," lisab värske doktor.

Pildi sõnul rõhub ka õnnestumise esteetika osaliselt kannatustele. "Süstlamotiiv oli siingi hästi esil. Mõnikord asetatakse beebi, ultrahelipilt või beebibodi süstaldest raami sisse," osutab ta. Kui imik lebab fotol vikerkaarevärvi tekil või postitusele on lisatud teemaviide #rainbowbaby (vikerkaarebeebi), kõneleb see kogukonnale, et peale eelnevat lapse kaotust saatis värsket ema lõpuks edu. Ühtlasi võib õnnestumispostitustes näha rõõmsa näoga kanamune ja kahe triibuga rasedusteste.

Kehavälise viljastamise teekonna visualiseerimise mustrid Instagramis: õnnestumine (eetiline fabrikatsioon). Autor/allikas: Maili Pilt

Saates sõnumeid avalikkusele, kummutatakse Instagrami kogemuslugudes Pildi sõnul rahvusvaheliselt levinud väärarusaamu. "Arvatakse, et katseklaasiviljastamine on naise jaoks hästi lihtne, et teed ära ja kõik. See ei vasta üldse tegelikkusele. Sageli peavad ravi läbivad naised süstima ennast sadade süstaldega, võib-olla aastaid," kirjeldab ta. Sestap teevadki süstlapilte postitavad naised oma raske teekonna väitekirja autori sõnul avalikkuse jaoks puust ja punaseks.

Samas tõdeb kümme aastat doktoritööga tegelenud Pilt, et kunstliku viljastamise teema on aja jooksul muutunud vähem eraeluliseks: "Kui alguses ma lugesin neid lugusid ainult sotsiaalmeediast, siis nüüd jagavad paljud naised oma lugu ajakirjanduses. See ei ole enam nii tabuteema." 

Mis on sobiv, oleneb kontekstist

Maili Pilt nendib, et samamoodi nagu jutustamispraktika eri sotsiaalmeedia keskkondades, erinevad ka uurija võimalused sedalaadi ainese käsitlemisel uurimismaterjalina. "Veebiplatvormide ning seal koonduvate internetirühmade iseärasused määravad, millised uurija tegutsemisviisid on konkreetsesse uurimissituatsiooni sobivad ja millised mitte," tõdeb ta.

Tema uurimistöö näitas, et uurimismaterjali kogumis- analüüsi- ja esitusmeetodid on otstarbekas valida ja kohandada vastavalt uurimisküsimustele, konkreetse digitaalse suhtlusruumi eripäradele, selle võimalustele ja piirangutele ning uuritava materjali iseloomule. Arvesse tuleks võtta uurimiskeskkonna tehnoloogilisi võimalusi ja seda, kas uurimisfookuses on kirjalik, visuaalne või multimodaalne sotsiaalmeedia sisu.

"Näiteks sobib narratiiviahelate analüüs kirjalikul suhtlusel põhinevast internetifoorumist kogutu ning multimodaalne diskursuse analüüs Instagrami eri modaalsustel põhinevate narratiivide ja nendega seotud suhtluse analüüsimiseks," nendib Pilt.  

Sotsiaalmeedia tekstide taga on inimene

Uurijaeetika seisukohast on Maili pildi sõnul oluline, et uurija leiaks tasakaalu enda uurimiseesmärkide ning uuritavate heaolu ja õigustega arvestamise vahel. "Sarnaselt uurimistööle füüsilises ruumis on ka internetisuhtluse puhul vajalikud kaalutletud otsused, mis puudutavad uurimistööst teavitamist ja nõusolekute küsimist, uurimisandmete konfidentsiaalsust ning isikunimedele ja rühmadele viitamist uurimismaterjalide publitseerimisel," nendib ta. Siiski oleneb seegi, mis on sotsiaalmeedia puhul uurijaeetika seisukohast sobiv või mittesobiv konkreetse uurimistöö kontekstist.

Pildi töö näitas, et sotsiaalmeedia jutustamispraktika uurimisega seotud eetikaotsuste tegemisel tasub arvesse võtta nii konkreetse uurimuse sihte, uurija distsipliini eripärasid kui ka internetiuurijate eetikajuhiseid ja kogemusi. "Abi võib leida nii veebikeskkonna ja sealse suhtluse iseärasuste tundmisest kui ka teadustööd ning uuritavate õigusi ja heaolu puudutavast seadusandlusest: Eesti kontekstis näiteks Isikuandmete kaitse seadusest, Autoriõiguse seadusest ja Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärusest," lisab ta.

Üks suuremaid uurijaeetikat puudutavaid teemaderinge, millele Pilt oma väitekirjas keskendus, oli uurimistööst teavitamine ning nõusolekute küsimine. "On oluline mitte ära unustada, et ka iga näiliselt anonüümse sotsiaalmeedia teksti taga on inimesed oma igapäevaelu ja tunnetega. Minu lähtekoht uurimistöö alguses oli, et alati tasub, nii palju kui võimalik, uurimistööga seotud inimesi üles otsida ja rääkida läbi, kuidas ja mida sa tahad oma uurimuses kasutada," sõnab ta.  

Multimodaalne kehavälise viljastamise lugu Instagramis (eetiline fabrikatsioon). Autor/allikas: Maili Pilt

Siiski tõi uurimistöö esile mitmeid erijuhtumeid. "Praegu võin öelda, et uurija kohalolekust teavitamise ja nõusolekute küsimise võimalikkuse, vajaduse, otstarbekuse ja vormi tingivad uurimiseesmärgid, kasutatavad meetodid, uurimisfookuses oleva veebikeskkonna tehnoloogilised võimalused ja muud suhtlusruumi omadused, kasutajatingimused ning vaadeldava veebikogukonna erijooned – selle tavad ning suhtluses osalevad inimesed," sõnab värske doktor.

Ühtlasi näitas Pildi uurimistöö, et sotsiaalmeedia materjali puhul aitab uurijal otsustada, kas nõusolekute küsimine on vajalik või mitte, analüüs, kas uurimistöö toimub avalikus või privaatses veebikeskkonnas. Samuti tasub tema sõnul läbi mõelda, kas uuritavad narratiivid on tundlikud või mitte, ning küsida endalt, kellele on konkreetne veebisisu suunatud ning milline on planeeritav uurimistulemuste esitus- ja avaldamisviis.

"Kui ma uurin loomulikku jutustamispraktikat, siis mul on vaja teada, mida inimesed teevad siis, kui uurijat kohal ei ole," selgitab ta näiteks vajadust luba tagantjärele küsida. Uuringu käigus leidis Pilt end samuti olukorrast, kus uurimistööst teavitamine otse grupis pani ka otseselt mitte uurimistööga seotud rühmaliikmeid oma postitusi muutma või kustutama.

"Nägin, et see rikkus oluliselt konkreetse veebikogukonna omavahelist toetavat õhkkonda ja grupi loomulikku toimimist ning tõi grupile tervikuna pigem kahju kui kasu," meenutab ta. Nõnda oleks Pildi sõnul konkreetsel juhul piisanud üksnes keskkonna haldaja teavitamisest ja privaatselt nõusolekute küsimisest võimalikelt tsiteeritavailt ning grupile tervikuna anonüümsuse tagamisest uurimistulemuste esitamisel: "Teisisõnu tasub uurijal alati hoolikalt kaaluda kellele täpselt ja mil viisil on otstarbekas oma uurimishuvid avalikustada".

Keskkond võiks lubada privaatsõnumeid

Nagu Maili Pildi kogemus näitas, pole uuritavatega ühismeediaplatvormil ühendust saada ka alati võimalik, seda näiteks juhtudel, kui keskkonnas puudub privaatteadete saatmise vahend. "Uurijaeetika küsimustesse süveneva uurija jaoks on see problemaatiline, sest mul võib küll olla keskkonna omaniku luba uurimistööks, kuid jään ikkagi mõtlema, et kas need inimesed, kelle tekstide tsiteerimiseks olen loa saanud, ka tegelikult seda sooviksid. See tähendab, et igal juhul oleks hea, kui keskkond võimaldaks privaatsõnumeid", tõdeb ta.

Teine keskne uurijaeetikaga seonduv teemadering Pildi väitekirjas seostus sotsiaalmeedia jutustamispraktika uurimise tulemuste esitamisega. "Seda iseäranis olukordades, kus uuritavatega pole õnnestunud otseselt ühendust saada või kus uurijahuvide avalikustamine pole uurimiseesmärke silmas pidades otstarbekas või vaatamata nõusolekule võiks uuritavad uurija meelest vaja täiendavat katset," loetleb ta.

Üks võimalus on sel juhul rääkida uuritavast internetikultuurinähtusest üldistatult. "Kui mingid näiteid on ikkagi vaja, saab võtta tekstidest välja kogu inimestele, asukohtadele ja kasutajanimedele viitav info, tagades nii uuritavatele indiviididele ning rühmadele anonüümsuse" osutab Pilt. Samuti tuleks  sel juhult tsiteerida uuritavaid üksnes motiveeritud mahus ehk tuua välja vaid väga põgus kindlat uurimistulemust illustreeriv lookatkend. 

Väitekirja autori sõnul on abi ka eetilise fabritseerimise võtetest. See on uurimistulemuste esitamise viis, mille puhul muudetakse algmaterjali nii, et selle vorm muutub, kuid sõnum jääb samaks. "Internetikultuuri uurijate käsitlustes  on see meetod varasemalt võtnud väga erinevaid vorme. Enda väitekirjas kasutasin seda Instagrami multimodaalsete kehavälise viljastamise lugude ja neis peituvate sõnumite illustreerimiseks," nendib Pilt.  

Tema töös seisnes see täpsemalt programmi Photoshopi abil kollaažide loomises ning pilditöötluses, mis toob esile kogemuslugudes sisalduvad ja uurimistulemusi toetavad kesksed motiiviid viisil, mis tagab ühtaegu uurimusega seotud inimeste privaatsuse. "Nägin selles sobivat meetodit, kui uurijal pole selgeid vastuseid, kas viidata tuleks sotsiaalmeedia postituste autoreile või võiks see neid kahjustada ning tagada tuleks hoopiski nende anonüümsus," põhjendab Pilt.

Tema sõnul näitas tema emaduse teemadele keskenduvate veebikogukondade koosloomel põhineva jutustamispraktika analüüs, miks naised sotsiaalmeediasse suunduvad. Samuti sai töös selgeks, milline roll on seejuures kogemuslugudel teemakohaste veebikogukondade moodustumisel ja toimimisel. "Uurimistöö näitas ka, et konkreetse veebiplatvormi iseärasused ja seal koonduvad veebikogukonnad mõjutavad otseselt, miks, kuidas ja kellele naised oma kogemuslugusid jagavad," lisab Pilt.

Platvormid mõjutavad tema sõnul sedagi, milliste sõnumite edastamiseks kogemuslugusid kasutatakse või mis laadi naiste kogemustele on seal jagatavate lugude kaudu võimalik ligi pääseda. Sedalaadi teadmistest võib Pildi sõnul abi olla näiteks nii rasestumisprobleemidega naistele tugiteenuste loomisel füüsilises ruumis või ka veebiplatvormide arendajatel, et luua naiste vajadustega arvestavaid, lugude jagamist soodustavaid ning toetavaid suhtlusruume.

"Kui ma doktoritööd alustasin, olid folkloristid uurinud internetikultuuri nähtusi juba kümnendi jagu. Samas eetika- ja meetoditeemalised arutelud olid jäänud väga tagasihoidlikuks," meenutab ta. Sestap võiks valminud sotsiaalmeedia jutustamispraktikale keskenduvast uurimusest tema sõnul kasu olla ka järgmistel ühismeedia- ja kultuuriuurijatel. "Ühtlasi vajavad need teemad jätkuvat arutelu. Kuna sotsiaalmeedia on pidevas muutumises, siis tuleb ka kultuuriuurijail kohanduda selle aina uuenevate uurimisväljadega," nendib Pilt.

Maili Pilt kaitses folkloristika erialal doktoritöö "Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse" 11. detsembril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid dr Ergo-Hart Västrik Tartu Ülikoolist ning akadeemik Mare Kõiva Eesti Kirjandusmuuseumist. Tööd oponeeris dr Piret Paal Paracelsuse Meditsiiniülikoolist, Austriast.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: