X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Eesti esimestest naisdoktoritest said eeskätt arstid ja õpetajad

Alma Tomingas töökaaslastega laboratooriumis.
Alma Tomingas töökaaslastega laboratooriumis. Autor/allikas: ÜAM F 231:163 F, Tartu Ülikooli muuseum.

Aastatel 1904–1939 kaitses doktorikraadi üle 30 Eestimaalt pärit naise. Kui suur osa neist olid eestlased või baltisakslased, on allikate põhjal keeruline täpselt öelda. Küll aga kirjutavad Eesti ajaloolased, et erialadelt omandasid Eesti naised kraade peamiselt meditsiini ja loodusteaduslikel erialadel, kus teaduskarjääri teha oli hõlpsam.

"Enne esimest maailmasõda oli Saksa kultuuriruumis doktorikraad esimene kraad, mille sa said peale töö kaitsmist, kuid see ei olnud päris võrdne tänapäevase bakalaureusekraadiga, sest tollase doktorikraadi jaoks oli ikka vaja kõvasti rohkem vaeva näha," selgitab Tartu Ülikooli Eesti ajaloo lektor Janet Laidla. Eesti Vabariigi aegne doktorikraad oli tema sõnul aga juba üsna samaväärne praegusega. "Doktorikraadi tegid sa toona põhiliselt siis, kui tahtsid teadusesse edasi minna," täpsustab ta.

Koos Tallinna Ülikooli nooremteaduri Lembi Anepaioga võttis Laidla oma värskes artiklis luubi alla teadaolevalt esimesed doktorikraadi omandanud Eesti päritolu naised. Selliseid naisi tõid autorid oma artiklis välja 33. Nad möönavad, et uut teadmist tuleb kogu aeg juurde ja naiste koguarv ei pruugi olla lõplik. Samuti ei saa tõsikindlalt öelda, kui paljud neist olid eestlased või baltisakslased. "Rahvust hakati märkima isikutunnistuste peale Eesti Vabariigi ajal. Pealegi märkisid erinevatel dokumentidel inimesed seda erinevalt," osutab Laidla.

Mitu päris esimest

Kui küsida, kes on kõige-kõige esimene doktorikraadiga Eesti naine, siis Janet Laidla ja Lembi Anepaio sõnul saab selleks pidada Lea Gutkinit. Naine kaitses 1904. aastal meditsiinivaldkonnas doktoritöö Saksamaal Freiburgi ülikoolis. Kui aga küsida, kes on kõige esimene doktorikraadiga eestlanna, loevad uurijad selleks suurte mööndustega Selma Feldbachi, kes sai meditsiiniteaduste kraadi 1905. aastal Berni ülikoolis. 

"Teisalt on Feldbach osadel dokumentidel ise kirjutanud, et ta on pigem sakslane või baltisakslane," osutab Laidla tüüpilisele mustrile. Nimelt võisid inimesed märkida oma rahvust nii, nagu parasjagu kasulikum oli. Kui pärast Tartu rahulepingu sõlmimist hakkasid paljud Venemaal elavad Eestist pärit inimesed opteeruma, oli oluline taotluses rõhutada sidet Eesti maa ja eesti rahvaga. Kui aga Teise maailmasõja ajal oli baltisakslaste ümberasumise ja järelümberasumise tingimustes võimalik tõestada baltisaksa päritolu, kasutati sedagi võimalust.

Tunnistus S. Feldbachile (ladina keeles). Autor/allikas: THM _ 4542 D 2791, Eesti Tervisemuuseum.

"Kui räägime nendest, kes läbivamalt nimetasid ennast eestlaseks, siis Beatrice Pallon ja Helene Taar mõlemad kaitsesid töö aastal 1909," toob Laidla veel välja. Kumb neist nii-öelda fotofiniši täpsusega varasemal kuupäeval kaitses, pole veel selge, sest Palloni kaitsmise aja saaks teada Zürichi allikaid uurides. 

Ühtekokku reastasid Laidla ja Anepaio oma artiklis 33 naist, kes olid pärit Eestist ja kaitsesid doktoritöö enne teist maailmasõda. "Toona olid eri riikide doktorikraadid natuke erineva väärtusega. Meie otsustasime selle järgi defineerida, et samas ülikoolis anti meestele ja naistele samaväärseid kraade," täpsustab lektor. Vene keisririigi päevil käisid välismaal ülikoolis ka mehed, kuid erinevalt naistest oli neil võimalik kraadi omandada kodumaal.

Elfriide Ridala koos tütre ja abikaasa Vassil Ridalaga pärast doktoritöö kaitsmist 1935. a. Autor/allikas: ÜAM F 231:149 F, Tartu Ülikooli muuseum.

Arstid, õpetajad ja ämmaemandad

Ehkki Vene keisririigis pääsesid naised kõrgharidust omandama võrdlemisi hilja, polnud kõrgharitud naine Janet Laidla sõnul 20. sajandi alguses siinmail midagi ennekuulmatut. Naisi oli 19. sajandi lõpus läinud välismaale ülikooli ja keisri eriloaga võisid naised alates 1870. aastate algusest astuda Helsingi Ülikooli Soomes. "Inglismaal avasid mõned ülikoolid oma uksed naistele ka 19. sajandi teisel poolel, samamoodi Ameerika Ühendriikides. Šveitsis Zürich ja Bern avasid oma uksed naistele võrdlemisi vara," loetleb lektor. 

Vene keisririigis pääsesid naised ülikooli juba 19. sajandil, kuid esialgu mitte üliõpilasena. Laidla sõnul tulid nad sooritama erinevaid kutseeksameid: "Kõige varasemalt tegid nad näiteks ämmaemanda eksameid. Seejärel oli Vene impeeriumis päris varakult naissoost hambaarste. Järgmisena hakati tegema palju koduõpetaja-eksameid." 

Näiteks nõudis 1834. aastal jõustunud seadus, et soost olenemata pidi koduõpetaja sooritama mõne ülikooli või gümnaasiumi juures kutseeksamid. "See jäigi naiste jaoks väga pikaks ajaks kõige kõrgemaks hariduseks, mida nad võisid saada," osutab lektor. Alates 19. sajandi lõpust sooritasid naised veel apteekri abilise eksami. 

Aastast 1905. lubati naisi Vene keisririigis ülikooli vabakuulajatena, kuid see luba võeti peagi tagasi. Seepeale tekkisid kogu keisririigis, sealhulgas Eestis ka Tartusse, kõrgemad naiskursused. "Sealt sai sisuliselt sama hea hariduse kui ülikoolist ja seal õpetasidki paljuski samad õppejõud. See oli lihtsalt staatuse küsimus, et see ei olnud justkui päris ülikool," võrdleb Laidla.

Täieõiguslikuks üliõpilaseks lubati naisi alates 1915. aastast. Lektori sõnul jäi naistudengite osakaal esimestel aastatel tagasihoidlikuks, kuid 1918. aastal oli neid hingekirjas juba üsna palju. "Naised tulid paljudele elualadele järjest jõulisemalt just esimese maailmasõja jooksul. Kuna nii palju mehi saadeti rindele, oli ruumi ja kohti naistele, kes olid valmis selle eest ka maksma," põhjendab Lembi Anepaio.

Tema sõnul õppisidki naised ülikooli tulles pigem praktilisi erialasid: ämmaemandaks, hambaarstiks, esimese maailmasõja ajal ka arstiks. "Esimese maailmasõja ajal loomulikult arste oligi vaja rohkem: kas siis meeste asemel või neile lisaks," lisab Laidla. Alates 19. sajandi keskpaigast töötas Vene keisririigis palju naisi ka õena, kuid see amet ei nõudnud ülikooliharidust. 

Arstid Tartu Riikliku Ülikooli füsioloogia kateedris. Autor/allikas: THM F 4190, Eesti Tervisemuuseum.

Assistendiks ja lektoriks

Kahe maailmasõja vahel naiste erialavalik muutus ja naised hakkasid rohkem kaitsma magistrikraade humanitaarteadustes. "Filosoofiateaduskonnas kaitses magistrikraadi päris palju naisi, kes tahtsid keskkooliõpetaja kutset saada. See andis neile ilmselt teatava konkurentsieelise," arutleb Janet Laidla. Kui 1920. aastate alguses töötasid naised pigem algkooliõpetajatena, siis 1930. aastate lõpuks lektori sõnul nende osakaal keskkooliõpetajate seas kasvas.

Doktorikraadidest kaitsesid Eesti naised maailmasõdade vahel töid valdavalt meditsiini, loodusteaduste ja veterinaaria alal. "Siin võib küsimus olla ka selles, millised olid ülikoolis teaduskonnad ja töökohad," märgib Laidla. Arsti- ja loodusteaduskonnas oli palju uurimisasutusi, laboreid ja kliinikuid, kus lektori, professori ja dotsendi kõrval jätkus tööd ka noorem- ja vanemassistendile. 

"Kui akadeemiline hierarhia oli laiem, oli naistel ilmselt rohkem võimalusi sinna siseneda," oletab lektor. Professoriks saada oli naisel Laidla sõnul tollal siiski veel keeruline. Siiski on ka humanitaariast teada tegusaid naisi. Näiteks töötas naisi nii soome, inglise kui ka rootsi keele lektoritena. Samuti töötas ülikoolis pikalt arheoloog Marta Schmiedelhelm, kelle ametinimetus oli konservaator või assistent. "Temast peeti väga kõrgelt lugu. Ülikooli dokumentides on näha, et talle püütakse luua hästi head tingimused, et ta saaks oma doktoritööd teha," toob lektor välja.

Anepaio sõnul tuli naistel teatud erialadel aga lagi ette. Seetõttu polnud neil erinevalt Eesti meestest suurt asja näiteks usuteaduskonda. "Samamoodi on ka juuraõpingutega. Naised ei tõusnud kohtunikuks ja keeruline oli saada vandeadvokaadiks," osutab nooremteadur. Siiski on õigusteaduskonnast teada näiteks Vera Poska-Grünthal, kes küll doktorikraadi lõpuks ei kaitsnud, ent töötas õppejõuna ja kirjutas tööd laste- ja sotsiaalõiguse teemal. "Tema oli üks väheseid ülikooli teaduslikke stipendiaate, kes oli naine," toob Laidla välja.

Elfriide Ridala kolleegidega laboratooriumis. Autor/allikas: ÜAM F 231:151 F, Tartu Ülikooli muuseum.

Baltisaksa ja eesti põimunud lugu

Oma artiklis kirjutavad Janet Laidla ja Lembi Anepaio pikemalt kolmest baltisakslannast: Margarethe von Wrangellist, Elisabeth Schiemannist ja Leonie von Keyserlingist. "Need kolm jõudsid väga varakult ülikooli, tegid karjääri ja jõudsid päriselt selleni, et töötasid ülikoolis. Nad murdsid justkui oma aja soolisest ja kohati rahvuslikust diskrimineerimisest välja," põhjendab Anepaio.

Laidla sõnul jääb baltisakslaste panus Eesti ajalooteadvuses endiselt veidi kõrvale. "Kui Eesti iseseisvus, siis vaen siin valitsenud baltisakslaste vastu oli piisavalt suur, et üritati ennast lahti rakendada ja võtta rohkem Prantsuse ja Inglismaa suund," selgitab ta. Samas on olnud eestlased ja baltisakslased niivõrd läbipõimunud, et ilma viimasteta ei saa Anepaio sõnul siinset ajalugu kirjutada.

Näiteks kaitses üks uuritutest, Margarethe von Wrangell, keemia alal doktoritöö 1909. aastal. Seejärel töötas ta assistendina Tartus Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi katsejaamas, saades hiljem võimaluse käia praktikal Nobeli preemia laureaatide William Ramsay ja Marie Curie juures Londonis ja Pariisis. Laidla sõnul oli see kõik von Wrangellile majanduslikult võimalik, ent viimase samavõrd andekas sõbranna Ebba von Husen pidi peale lõpetamist asuma majanduslikel põhjustel tööle õpetajana.

Anepaio sõnul võib siinkohal mängida mõttemängu, mis võinuks olla, kui von Wrangellil oleks olnud võimalus teha oma maailmatasemel uurimistööd Eestis. "Tegelikult potentsiaali oli nii baltisakslannade kui ka eestlannade näol hästi palju olemas, aga nad pidid seda potentsiaali paljuski lihtsalt vaka all hoidma või kusagil mujal kasutama," tõdeb ta.

Von Wrangelli kuulsus võis Anepaio ja Laidla sõnul olla vähemalt kaudselt teistele naistele eeskujuks. "See, et koolilapsed Eestist kirjutasid talle kui suurele teadlasele, avas midagi, mille peale ma polnud kunagi mõelnud. Just seda, kui kuulus ta oli oma eluajal ja kui vähe me tegelikult teame temast ja teistest täna," arutleb Laidla.

Nagu nähtub von Wrangelli mälestusraamatust, ei kiitnud tema teadlaskarjääri heaks isegi kõik tema sugulased. Laidla sõnul oli toonases ühiskonnas, nagu praeguseski, seinast seina vaateid, kas naisel sobib pere kõrval karjääri teha või mitte. "Lihtsalt tol hetkel oli nende osakaal, kes arvasid, et naiste võimalus karjääri teha on normaalne ja nii peabki olema, võib-olla natuke väiksem kui täna," võrdleb ta.

Janet Laidla ja Lembi Anepaio kirjutavad oma uuringust Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: