• Kultuuris peab olema kaht tüüpi loovisikuid. Need, kes loovad järjepidevust ja teatavat sügavust ning need, kes toovad kultuuri uuendusi, dünaamikat ja ennustamatust.
• Kõik minu tööd ja tegemised on katsed maailmast aru saada. Nende kirjutamist toidab soov muuta maailm mõistusega hoomatavaks.
• Ajalugu ei saa teha ilma tugeva empiirilise põhjata, kuid hea ajalooline uurimistöö eeldab arusaamist, mida, kuidas ja milleks uuritakse. Mitteteoreetilist ajalugu ei ole olemas!
• Me võime tänapäeval märgata üha enam seda, mida võiks nimetada ajataju killunemiseks või pihustumiseks. Me kogeme aina rohkemaid aegu ja mõistame, et eri eluvormidel on erinev aeg.
• Inimesed ei ole määratud planeedil teisi valitsema. Meie ellujäämine sõltub läbikäimisest ja koostööst teiste eluvormidega. Seega võiksime mõelda ka teiste eluvormide kaasamisele oma minevikukäsitusse.
• Ajalugu ei ole paratamatult ideoloogiline. Professionaalse ajaloolase tunnebki ära sellest, et ta püüab teadlikult ideoloogilisust vältida.
• Rahvuslikul või keelelisel alusel tehtud kitsendused ei muuda meie ajalugu huvitavamaks ja tugevamaks, vaid vaesustavad ja lihtsustavad seda.
• Ameerikas olles saab hästi aru, miks rassism on siin tähtis ja miks sellega tuleb tegeleda. Kui aga rassismi teemat viiakse jõuliselt sisse nõukogude aja uuringutesse või Eesti kunstiajaloo käsitlustesse, tasub mõelda, kas see on ikka alati põhjendatud.
• Läänest imporditud kultuurisõdade retoorika otsib konflikti tühjalt kohalt ja ülikoolid ei peaks selles mitte ühelgi moel osalema.

20. sajandi üks levinud jaotusi mõtlejate vahel, millest olete ka ise kirjutanud, seisneb nende jagamises rebasteks ja siilideks. Rebased on need, kes liiguvad eri teemade vahel ja otsivad uusi ning põnevaid väljakutseid. Siilid on seevastu need, kes leiavad oma teema ja lähevad selle uurimisega lõpuni. Teie tundute mulle Eesti ajaloolaste hulgas vaieldamatult kõige rebaselikum rebane, kes jõuab ära nuusutada iga uue teema ja suundumuse ning nendega ka midagi sisukat peale hakata. Samas taustalt olete aga hoopis keskaja uurija, mis tundub intuitiivselt väga siililik ajalooperiood. Kas olete minu kirjeldusega nõus ning mida eripärast võimaldab rebasepilk erinevalt siilist keskaja, aga ka ajalooga üldisemalt peale hakata?

Marek Tamm: Siili ja rebase kontseptuaalse kujundi tõi käibele Riias sündinud briti filosoof Isaiah Berlin 1953. aastal, tuginedes kreeka lüüriku Archilochose värsiridadele "Rebane teab mitmeid asju, siil teab vaid üht suurt." Berlin ise on tunnistanud, et on end alati pidanud rebaseks ja on sellega väga rahul. Mina saan tema sõnu ainult korrata: olen ennast alati käsitanud rebase tüüpi teadlasena ja pean ennast pigem õnnelikuks rebaseks. Kuigi ma vaikimisi imetlen ka siili tüüpi teadlasi, on ilmne, et mulle endale meeldib pigem teemasid vahetada, otsida uusi teeotsi, neid sealjuures enamasti lõpuni käimata, vaid jätta avastamiseks teistele.

Üldiselt tundub mulle, et kultuuris peabki olema kaht tüüpi loovisikuid, sh teadlasi. Siilid on need, kes loovad järjepidevust ja teatavat sügavust. Rebased aga need, kes toovad kultuuri uuendusi, dünaamikat ja ennustamatust. Oluline on, et siilide ja rebaste vahel valitseks hea tasakaal ja et need, kes on sündinud siiliks, ei põeks, et nad pole rebased, ja vastupidi. Mõlemat on vaja nii kultuuris üldiselt kui ka teaduses kitsamalt.

Keskaeg ei kuulu aga kindlasti vaid siilidele, isegi kui see periood eeldab uurijalt süvenemisvõimet, sh vanade keelde õppimist. Aga suur osa minu silmis kõige põnevamatest medievistidest on andetüübilt pigem rebased. Viimasel sajandil on suur osa uuendusi ajalooteaduses sündinud keskaja uuringutes, nii et rebasele on see tänuväärt uurimisvaldkond.

Kuidas iseloomustate enda teekonda ajaloolasena? Näiteks, kui peaksite enda lugu kirjeldama joonena erinevate koolkondade, autorite ja lähenemiste pingeväljas, siis mis kujuga see oleks? 

Tamm: Tahaks muidugi vastata, et rebasel selget teekonda polegi. On hoopis ridamisi hüppeid, kõrvalepõikeid ja lõpuni käimata teeotsi. Nii et see teekonnajoon on üsna sikk-sakiline. Siiski tihkan väita, et, ajaloolane sai minust eeskätt tänu prantsuse ajalooteadusele ja konkreetsemalt nn Annalide koolkonnale. Õppides prantsuse keele eriklassis, hakkasin võrdlemisi varakult prantsuse keeles lugema ja sattusin pooljuhuslikult prantsuse keskaja uurijate nagu Jacques Le Goffi ja Georges Duby otsa. Nende lugemine oli väga inspireeriv ja sundis uuemasse prantsuse ajalookirjutuse traditsiooni lähemalt süvenema.

Nii et veel enne, kui seadsin sammud Tartu Ülikooli ajaloo osakonda, olin vaadetelt annalist, s.t. pidasin au sees 20. sajandi teise poole prantsuse ajalookirjutuse põhimõtteid, nagu probleemipõhine lähenemine, avatus valdkonnaülesele koostööle ning keskendumine ühiskonnaelu vaimsele mõõtmele – mentaliteedile.

Edasise teekonna kirjeldamine läheks liiga pikale, ent keskne liin on siiski olnud soov suhestuda uute arengutega nii ajalooteaduses kitsamalt kui ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes laiemalt. Kuigi ma pean ennast kutsumuselt endiselt ajaloolaseks, on mulle väga oluline olla kursis sellega, mis toimub kultuuri- ja sotsiaalantropoloogias, semiootikas, sotsioloogias, kirjandusteoorias, filosoofias jm.

Ajakirja Akadeemia viimases numbris annate mõista, et teid on kujundanud rohkem tekstid, mida olete lugenud, kui kogemused, mida olete kogenud. Laiendage palun seda mõtet.

Tamm: Mulle tundub tõepoolest, et kogemus muutub kasulikuks ja edasiviivaks alles pärast sõnastamist, s.t. mõtestamist. Seega eelneb kogemusele lugemus. Või nagu Roland Barthes on kirjutanud: "Raamat kujundab mõtte, mõte kujundab elu." Selles Akadeemia essees arutlen selle üle, et kaunis kummalisel moel on mind kõige rohkem kujundanud tekstid, mis on ilmunud minu sünniaastal 1973.

Sellest võib teha järelduse, et sünniaegsete taevatähtede asemel tuleks tähelepanu pöörata hoopis kirjatähtedele, meie tekstoloogilisele sünnikaardile. Kuid huvitav on, et suurem osa 1973. aastal ilmunud teoste autoreid, nagu Roland Barthes, Clifford Geertz, Juri Lotman ja Hayden White, rõhutab elu tekstilist iseloomu. Nad näitavad, et pea kõiki eluvaldkondi saab analüüsida piiritletud märgisüsteemi ehk tekstina. Seal hulgas inimelu ennast, mis tekstina ajas lahti rullub ja mida saab tagantjärele lugeda ühtse tervikuna.

Olete erakordselt töökas ja võimekas inimene. Sellist publikatsioonide mahtu ja temaatilist siruulatust pole ilmselt ühelgi teisel humanitaarteadlasel Eestis ette näidata. Mis ja kes teid käigus hoiavad? 

Tamm: Usutavasti on kõik mu tööd ja tegemised lihtsalt jalajäljed isiklikest otsingutest. Aga muidugi tore, kui need jätavad mulje suurest usinusest. Mulle on ikka meeldinud võrdpilt, et me oleme siia ellu sattunud nagu kinosaali, ent poole filmi pealt, ja ülejäänud aja püüamegi mõista, millest film räägib. Mingis mõttes ongi kõik mu kirjatööd katsed maailmast aru saada, neid toidab soov muuta maailm mõistusega hoomatavaks.

See,  mis väljast vaadates paistab väga kirev ja mitmeharuline, tundub seestpoolt lihtne ja loogiline. Kui ma olen mõne endale eeskujuks olnud õpetlasele väljendanud imestust tema huvide mitmekülgsuse üle, olen enamasti saanud vastuseks, et tegelikult on tegeletud kogu elu ühe ja sama teemaga. Mulje mitmekesisusest tingivad välised vormid, mida uurimistöö võib võtta, samas kui sisulises plaanis võib järjepidevus olla väga suur. Usun, et see kehtib ka mu enda puhul.

Ise mõtteajalugu õppinuna kohtan sageli süüdistusi üleliigse teoretiseerimise ja ajaloo filosoofiaks muutmise kohta. Teie näite olevat teoreetiliselt tundliku ajaloolase musternäide. Miks on vaja ajalooga teoreetiliselt mängida ja mitte kirjutada asjadest nii, nagu need päriselt on?

Tamm: Ajalugu on teiste humanitaaraladega võrreldes tõesti võrdlemisi empiiriline teadus, kus kõige rohkem maksab teadmine uuritavast ajastust. Siin võib aga kergesti tekkida pettekujutelm, nagu polekski ajaloolasel muud vaja, kui end uuritavasse teemasse maksimaalselt sisse lugeda ning siis kõik leitu ausalt ja erapooletult kirja panna.

Ma olen küll nõus, et ajalugu ei saa teha ilma tugeva empiirilise põhjata, kuid olen sama veendunud, et hea ajalooline uurimistöö eeldab arusaamist, mida, kuidas ja milleks uuritakse. Mitteteoreetilist ajalugu ei ole olemas! On olemas teadlik või ebateadlik teooriakasutus. Teaduses on aga siiski väärtus teadlikkusel.

Samas ei sõnastaks ma seda vastandust nii, et ühel pool on ajaloo muutmine filosoofiaks ja teisel pool asjade kirjeldamine nii, nagu need tegelikult on. Ajaloolase töö seisneb ennekõike selles, et muuta mingid ajaloolised probleemid, nähtused või käitumised tänapäevale mõistetavaks. Selleks on tahes-tahtmata vaja erinevad kontseptuaalseid ja teoreetilisi tööriistu. Mida laiem on ajaloolase teadlikkus eri lähenemisviisidest, mida rikkalikum on tema mõisteline tööriistakast, seda põnevam ja sisukam saab ka tulemus. 

Mulle meeldib võrdpilt, mida on kasutanud Itaalia ajaloolane Carlo Ginzburg. Tema sõnul on ajaloo uurimine asümmeetriline kahekõne minevikuga. Küsimusi esitame meie, ajaloolased, lähtudes omaenda ajastust, probleemidest ja mõistetest, ent vastused, mida me otsime, peaksid tulema uuritavast ajastust. 

Uus teadmine sünnibki põrkumisest meie ja nende vaatenurga vahel. Kui seaksime eesmärgiks pelgalt minevikuinimeste vaatenurga peegeldamise tänapäeva, siis suure tõenäosusega ei kõnetaks see meid sugugi, ilmselt ei saaks me sellest isegi aru. Vaja on tõlget meie ajastu keelde, mõistetesse ja probleemidesse. See töö vajab aga tugevat metodoloogilist ja teoreetilist aluspõhja.

Avaldasite hiljuti Cambridge'i ülikooli kirjastuses raamatu ajaloolisest ajast, mis ilmus ka eestikeelses tõlkes. Miks aeg ja temporaalsused teid sedavõrd kõnetavad?

Tamm: Vastus on lihtne: sest aeg on ajaloolase peamine aines. Selles mõttes on eestikeelne sõna 'ajalugu' imetabane. Ma ei tea ühtegi teist keelt, kus kasutatakse ajaloo tähistamiseks terminit, milles sisaldub 'aeg'. Samas on üllatav, kui vähe ajaloolased ajast teadlikult mõtlevad.

Võib öelda, et ajalookirjutus on möödunud aja muutmine mõistusega haaratavaks, omalaadi katse aega kodustada. Oma hiljutises raamatus "Ajaloolise aja kude" püüame kaasautor Zoltán Simoniga näidata, et arusaam ajast, mille raames tänapäevane ajaloolane töötab, on ise ajalooline nähtus. See on eeskätt 18. sajandi suure kontseptuaalse pöörde tagajärg, mil kujunes välja selge eristus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ning võttis kuju lineaarne, ühtne ja progressiivne aja mõiste. Moodne ajalooteadus sai võimalikuks üksnes tänu sellele mõistelisele muutusele.

Tänapäeval on aga põhjust küsida, kas suured ökoloogilised ja tehnoloogilised arengud lubavad meil jätkata senise modernistliku ajakäsituse raames või oleme tunnistajaks uue ajakäsituse sünnile, mis sunnib ühtlasi ümber mõtestama kogu senist ajalookirjutuse traditsiooni. Meie raamatu üks keskne väide on, et nii võibki minna, s.t. moodne ajakäsitus on lagunemas ja meil tuleb toime tulla uue, paljutise ajakontseptsiooniga. 

Me võime tänapäeval märgata üha enam seda, mida võiks nimetada ajataju killunemiseks või pihustumiseks. Me kogeme aina rohkemaid aegu – kiirest tehnoloogilisest ajast geoloogilise süvaajani – ja mõistame, et eri eluvormidel on erinev aeg. See seab küsimärgi alla, kas ühtne lineaarne aeg on enam paslik meie eluilma mõtestamiseks. Mulle kui keskaja uurijale on see iseenesest tuttav teema, sest ka keskajal mõisteti aega fragmentaarse ja tükatisena ning puudus arusaam ühtsest ajast. Aeg võis liikuda eri kiirustel ja olla olemuselt nii sakraalne kui ka ilmalik. Aja sisemine ühtsus on alles uusaegne leiutis.

Kui mõtleme ajaloolisele ajale, torkab silma selle lühidus. Ajaloolased vaatavad harva kaugemale muistsetest tsivilisatsioonidest, seega hõlmab ajalooline aega laias laastus 5000 aastat. Samas teame, et meie planeet on 4,5 miljardit aastat vana ja inimliik tegutseb siin vähemalt 300 000 aastat. Seega tekib paratamatult küsimus, miks ajaloolased piiravad end nii lühikese ajavahemikuga.

Vastus on lihtne: me tegeleme ainult kirjaliku kultuuri ajalooga. Peame aga endalt küsima, kas see on mõistlik piirang. Kas kirjakultuur on ainus kriteerium, mille alusel otsustada, kes pääseb ajalukku ja kes mitte? Kas kõik, kes elasid enne kirja kasutamist, on määratud ajaloo ooteruumi, nagu sellele viitab ka mõiste "esiajalugu"?

Kui üks sellistest piiridest on kirjakultuur, siis teine piir, millest olete samuti rääkinud, on inimkesksus. Miks on tarvis ajalugu uurida inimüleselt, nagu ühes oma hiljutises kirjutises soovitate? Kas usute, et kunagi võiks tekkida mingi superajaloo distsipliin, kus inimeste, planeedi ja keskkonna ajalugu ühte sulavad, nagu mitmed globaalajaloolased näivad viitavat?

Tamm: Arutelud inimülese ajaloo üle johtuvad meie enda tänapäevasest inimolukorrast. Mõistame üha enam, et me ei ole siin planeedil ainsad ja meid ei ole määratud teiste üle valitsema. Meie ellujäämine sõltub läbikäimisest ja koostööst teiste eluvormidega. Seega võiksime mõelda ka teiste eluvormide kaasamisele oma minevikukäsitusse.

Ajalugu, kuigi seda öeldakse otse harva välja, on inimkeskne ehk antropotsentriline distsipliin. Kõigil teistel eluvormidel on ajalugu vaid sel määral, mil nad puutuvad inimesse. Võiks küsida, kas see peab nii olema või miks me nii mõtleme. Võib-olla peituvad sellises mineviku antropotsentrilises käsitamises tänapäeva keskkondlikud probleemid?

Näiteks, kui me ei omista minevikus teistele liikidele ja eluvormidele teovõimet ja mõtleme neist pelgalt kui inimtegevuse dekoratsioonidest või vahenditest, siis kas me ei süvenda sellega oma tänapäevaseid keskkonnaprobleeme. Inimülene ajalugu (inglise more-than-human history) on mõeldud ennekõike mõtteeksperimendina, et vaadata, mis juhtub meie arusaamaga minevikust, kui kaasame sellesse teised eluvormid viirustest ja mikroobidest suurte imetajateni, ent miks mitte ka erinevad tehnoloogilised tegutsejad.

Ma ei tea, mis tulemusi see annab, kuid probleemiasetusena on minu hinnangul äärmiselt oluline mõelda ajaloo antropotsentrilistele piiridele ja nende ületamisele. See tõstatab ühtlasi olulisi küsimus metodoloogilises ja empiirilises plaanis: millised peaksid olema inimülese ajaloo asjakohased allikad, meetodid ja mõisted? Need on olulised küsimused mitte ainult teaduslikus, vaid ka ühiskondlikus ja eetilises plaanis.

Kas ja kuidas aitab ajaloolase perspektiiv meil mõista globaalseid mullistusi, nagu näiteks kultuurisõdu, rassirahutusi, monumenditülisid ja alternatiivfakte? Iseäranis aktuaalne on see Iisraeli-Palestiina igavikulise konflikti näitel, mille osas soovitatakse ka Eesti ajakirjanduses teadlase kombel võtta pikk, rahulik ja kaaluv vaatepunkt. Kas ajaloolisest mõistmisest tärkab sellistel juhtudel ka mingit reaalset kasu või ongi nii, et eri rahvastel, kultuuridel ja rühmadel on oma ajalood ning ajaloolase ülesanne on need üksnes vahedalt kaardistada?

Tamm: Hakatuseks pean tunnistama, et mul ei ole väga suurt usku ajaloo rakendusväärtusesse ühiskondlike probleemide lahendamisel. Näeme, et ajaloolisi argumente saab leida vastavalt iga osapoole soovile. Ühiskondlikud vaidlused, mis põhinevad mineviku erineval tõlgendamisel, viivad harva sisuka tulemuseni. Poliitilisi probleeme tuleb lahendada ennekõike tulevikuvaates, mitte vaieldes minevikutõlgenduste üle. Viimased võiks jääda ennekõike ajaloolaste pärusmaaks.

See aga ei tähenda, et ajaloolistest teadmistest pole kasu keeruliste konfliktide paremaks mõistmiseks. Lähis-Ida kriis on musternäide väga pikkade juurtega probleemist. Ma leian, et nii komplekses ja pikaajalises konfliktis ei ole mõistlik söösta esimese emotsiooni pealt lahendusi pakkuma. Arvata, et ühe või teise osapoole toetamine konfliktis on kuidagi edasiviiv, on mu arvates ekslik.

Siit muidugi ei johtu, et igaühel on oma ajalugu või et iga ajalootõlgendus on õige. See, mis eristab akadeemilist ajalooteadust teistest mineviku taasesitamise viisidest, on teatud kokkulepitud põhimõtted. Mineviku kohta saab midagi väita ainult tõendipõhiselt ja lähtudes ajalooteaduses välja töötatud metodoloogilistest ja allikakriitilistest põhimõtetest. Samuti peab igasugune uurimistöö olema allutatud kollegiaalsele kriitikale. Teadus areneb diskussioonis, kus settivad seisukohad, mille osas valitseb teatav erialane konsensus.

Kui ajalookirjutus on üks narratiiv teiste hulgas, mida paratamatult palistab keele retoorilis-troobiline struktuur ehk teisiti öeldes, kui iga põlvkond kirjutab enesele uue ajaloo, mistõttu see ei saa põhimõtteliselt kunagi valmis, siis kuidas saab ajalugu kirjutada sine ira et studio ehk kuidas on võimalik hoida piiri idee ja ideoloogia vahel?

Tamm: On selge, et iga ajaloolane kasutab tahes-tahtmata retoorilisi võtteid ega pääse narratiivsetest vahenditest. Meie keelekasutus jätab paratamatult jälje sellele, mida me tahame öelda ehk, nagu on tõdenud ajaloofilosoof Hayden White, ka vormil on ajalookirjutuses sisu.

Siit aga ei järeldu, et ajalugu ongi ilukirjandus või et ajalookirjutus ei erine kuidagi teistest jutustamisviisidest. Ajalugu on küll allutatud teatud keelekasutuse reeglitele, ent ta ei neeldu tingimata kirjandusse. 

Ajaloos on välja kujunenud terve rida menetlustehnikaid, mis aitavad tõsta uurija teadlikkust oma keelekasutusvahenditest. Näiteks on ajaloolasel kohustus kõik oma väited toestada allikaviidetega. Samuti peab ajaloolase tekst olema järelekontrollitav ja alluma kollegiaalsele kriitikale.

Seega on asjal kaks poolt: ajalugu on kirjutamistegu, mida saab analüüsida kirjandusteaduslike meetoditega, aga ka teaduspraktika, mis lähtub sajandite jooksul välja kujunenud teadustöö reeglitest, mis tagavad uurimistulemuste kontrollitavuse ja veenvuse. 

Ma ei ole kindlasti nõus, et iga ajalugu on paratamatult ideoloogiline. Professionaalse ajaloolase tunnebki ära sellest, et ta püüab teadlikult ideoloogilisust vältida, isegi kui lõpuni pole see võimalik. Väljaspool akadeemilist ajalookirjutust, näiteks ühiskondlikes debattides, näeme mõistagi tihti ajaloo ideologiseerimist ja sageli aetakse need kaks asja segamini.

Kas me vajame mälukultuuri kõrvale ka mingit laadi unustuskultuuri, et me oma lakkamatus mälutöös ja meenutusvaevas armastust päris silmist ei laseks? 

Tamm: Meenub üks Umberto Eco artikkel, mis kandis pealkirja "Unustamise kunst – unustage ära!". Tema hinnangul pole teadlik unustamine võimalik, sest see on vastuolu mõistetes. Loomulikult teame ajaloost mitmeid katseid kellegi mälestust teadlikult kustutada, mõtleme näiteks Vanast-Egiptusest alates viljeletud damnatio memoriae'le, mille käigus kustutati inimeste nimesid tahvlitelt või ajalootekstidest. Kui aga võim vahetus, võisid need tühistatud nimed kergesti naasta.

Mälu-uurijad on näidanud, et kollektiivne mälu sellisel moel toimibki. Pidevalt taasaktualiseeritakse unustatud minevikusündmusi ja määratakse unustusse teised. See ei tähenda, et unustusse määratud seigad tingimata kaoksid. Need jäävad varjatult alles ja säilib võimalus neid tulevikus uuesti aktualiseerida. Selles mõttes pole mälu mitte ladu, vaid protsess. Mäletamine ja unustamine on ühe mündi kaks poolt. 

Olen muidugi nõus, et ei ole mõistlik jääda kinni mineviku meenutamisse. Näiteks tihti eeldatakse, et ajaloolased on need, kelle jaoks on kõik väärtuslik minevikus ja et mida rohkem mäletame, seda parem. Arvan, et see on ekslik. Me ei peaks veetma liiga palju aega minevikus, vaid tegutsema olevikus ja mõtleme tulevikule. Muidugi, mida rohkem me teame mineviku kohta, seda rohkem on ka lootust, et tulevik, mida ehitame, saab võimalikult hea. 

Kuidas kirjeldate ajalookirjutust tänapäeva Eestis? Kas erinevaid ajaloo kirjutamise viise hõlmav pluralism käib ka siinsete ajaloolaste kohta või kimbutavad meid mingid omad kohalikud tondid, kes võõraid ideid eemal hoiavad? Kas mingeid globaalseid suundumusi tasub ka vältida?

Tamm: Kindlasti ei ole võimalik mõne lausega Eesti ajalooteaduse hetkeseisu kokku võtta ja see on tegelikult hea, sest annab tunnistust olukorra rikkusest. Viimase paari kümnendiga on Eesti ajalookirjutus kiiresti mitmekesistunud.

Kui rääkida piirangutest, siis Eesti ajalugu on olnud pikalt seotud rahvusliku eneseloomega ja see traditsioon kammitseb meid ositi endiselt. Mingis mõttes on see väga loomulik ja kõik rahvusriigid on selle arengufaasi läbi teinud. Ei ole võimalik ette kujutada riiki, mis ei oleks oma minevikusaavutuste üle uhke. See on olnud üks ajalookirjutuse olulisi funktsioone ühiskonnas. Paraku leidub Eestis siiani teemasid, mille akadeemiline uurimine on raskendatud, kuna avalikud ootused ja väljakujunenud seisukohad mõjuvad kammitsevalt.

Teine kitsendus, mis Eesti ajalookirjutuse arengut piirab, on lihtsalt inimeste vähesus. Selleks, et uusi lähenemisi ja meetodeid katsetada, on vaja inimesi. Kutselisi ajaloolasi, kes töötavad uurijatena ülikoolides ja mäluasutustes, on meil aga sadakond ning nendega ei ole võimalik kogu metodoloogilist kirevust katta. 

Kolmas kammitsus on keeleline. Väikese kultuuri esindajana on eesti ajaloolane sunnitud töötama korraga vähemalt kahes keeles. Ta peab tutvustama kaasmaalastele Eesti ajalugu võimalikult mitme nurga alt ja üldmõistetaval moel. Teisalt on tal kohustus konkureerida rahvusvahelisel akadeemilisel turul, avaldada võõrkeelseid uurimusi ja kirjutada viisil, et seda oskaksid hinnata rahvusvahelised kolleegid.

Kui mõelda, mis võiksid olla huvitavad arengusuunad, siis sooviksin ma palju enam näha inimesest kaugemale vaatavaid ajalookäsitlusi. Näiteks loodan, et kunagi valmib Eesti roheline ajalugu ehk jõutakse Eesti ajaloo läbi kirjutamiseni keskkondlikust vaatenurgast. Kui tooksime pilti kliimamuutused, looduskatastroofid, suhted eri eluvormidega, epideemiad, näljahädad jms, võib meie arusaam Eesti ajaloost üksjagu muutuda.

Mis puutub globaalsete suundumuste vältimisse, siis ilmselt tasub säilitada kriitiline meel, et mitte tuua Eesti ajaloo uurimisse probleeme, mis on sündinud mingis teises ühiskondlikus kontekstis. Üks selline teema on rassism. Olen olnud viimased kuud külalisteadur Stanfordi ülikoolis ja näen väga hästi, miks on rassism Ameerikas tähtis ja miks sellega tuleb tegeleda. Kui aga rassismi teemat viiakse sisse näiteks nõukogude aja uuringutesse või Eesti kunstiajaloo käsitlustesse, siis tasub enesekriitiliselt mõelda, kas see on tingimata põhjendatud ja aitab minevikumõistmisele kaasa.

Mainisite keskkonnaajalugu, kuid millised teemad ja vaatepunktid Eesti kultuuris ja ajaloos on teie arvates veel läbi uurimata, kuid millega võiks algust teha? 

Tamm: Oluline valdkond Eesti kontekstis on ajaloo maiskondlik mõtestamine. Võtame sageli vaikimisi omaks, et Eesti ajaloos kannavad tähendust ainult etnilised eestlased. Teised rahvusrühmad, kes on Eesti territooriumil elanud, kipuvad jääma fookusest välja või omandavad üksnes negatiivseid varjundeid.

Eesti kultuuri ajaloole tuleks läheneda üldisemalt, koheldes kõiki siin tegutsenud inimgruppe võrdsetel alustel ja salgamata maha põiminguid, mõjutusi, laene, konflikte ja kokkupõrkeid. Ajaloost ei tohiks kedagi välja jätta rahvuslikel alustel.

Üht-teist on selles vallas juba saavutatud. Näiteks "Balti kirjakultuuri ajaloo" projekt, mis peaks kaheksas köites lahti kirjutama kohaliku kirjakultuuri kujunemise. Selline avaram vaade aitab meil palju paremini mõista ka eesti kirjanduse ajalugu. Praegune arusaam on tihti umbes nii, et alguses oli rahvaluule ja siis sündis korraga eestikeelne kunstluule. Samas teame väga hästi, et eesti kirjandus ei sündinud mitte rahvaluulest, vaid saksakeelsest kirjandusest. Seega, rahvuslikul või keelelisel alusel tehtud kitsendused ei muuda meie ajalugu huvitavamaks ja tugevamaks, vaid vaesustavad ja lihtsustavad seda.

Eesti ülikoolide teadlasi püütakse mõnikord näidata Ameerika kultuurisõdade mutritena. Kuidas suhtute süüdistustesse, nagu oleks akadeemilise maailma üle võtnud mingi kindel ja sallimatu vasakäärmuslik ideoloogia? Kas selliste väidetega tuleks tegeleda või jätta need sinna, kus nad on? 

Tamm: Arvan, et need tuleks jätta sinna, kus nad on. Tõepoolest, Eestis võib viimastel aastatel märgata poliitilise spektri paremas servas väga kahetsusväärseid katseid importida meile Ameerika vanu debatte. Kultuurisõda on metafoor, mis oli Ameerikas väga mõjukas ja laialt käibel 1990. aastatel, ent millest on praeguseks suuresti loobutud.

Kultuurisõdade retoorika kisub konflikti tühjalt kohalt ja ülikoolid ei peaks selles mitte ühelgi moel osalema. Kui loen ajalehest ühe või teise kommentaatori väiteid, nagu oleks Eesti ülikoolid mingid radikaalse vasakpoolsuse kasvulavad, siis näen seal lihtsalt Ameerika diskussioonide kriitikavaba otsetõlget eesti keelde. See on asjatu moraalipaanika, millel puudub kokkupuude Eesti ülikoolide tegelikkusega.

See ei tähenda, et Eesti ülikoolides ei võiks täheldada teatavate maailmavaadete domineerimist. Esiteks kasvatab igasugune haridus, aga eriti humanitaar- ja sotsiaalteaduslik haridus, inimestes teadlikkust ja empaatiavõimet ning sellest johtuvalt ka vastutustunnet ühiskondlike probleemide ees. See, et ülikooliga seotud inimesed, sealhulgas üliõpilased, võtavad sõna ühiskondlikult olulistel teemadel ja seisavad hea nõrgemate ühiskonnagruppide eest, on minu arvates hea ja mõistlik. Seda võib aga tõesti käsitada ka tunnistusena vasakpoolsest maailmavaatest.

Teiseks on Eestis, kus kõik ülikoolid on riigieelarvelised, paratamatu, et inimesed, kes saavad töötasu riigilt, suhtuvad ühiskonna teemadesse mõneti teisiti kui need, kes peavad palka teenima erasektoris. Seepärast ma ei imesta, kui paljud ülikoolide õppejõud on oma sotsiaalsest positsioonist tingituna kaldu pigem vasakule.

Samas leidub igas ülikoolis nii õppejõudude kui ka üliõpilaste seas väga mitmesuguse maailmavaatega inimesi. Ja on oluline seista selle eest, et neil kõigil oleks õigus oma arvamuse avaldamiseks.

Millist ajaloolast vajab 21. sajand?

Tamm: Teaduses, nii nagu looduses, kehtib mitmekesisuse printsiip. Kui kõik ajaloolased oleks ühesugused, sureks ajalooteadus kiiresti välja. Arvan niisiis, et 21. sajandi ajaloolane võiks olla mitmenäoline, sest mida rohkem on vaatenurki minevikule, seda rikkalikum ja mitmekesisem on meie minevikupilt.

Loodan, et näeme 21. sajandil mitmeid uusi vaateid minevikule, saame seeläbi rohkem teadlikuks iseendast ja enamgi veel, oskame välja mõelda uusi paremaid tulevikke. Nii et õitsegu tuhat lille ajaloo põllul!

Praegu on Marek Tamm külalisteadlane Stanfordi ülikoolis. Intervjuu viidi läbi üle veebi.