"Heaolu" lähtekoht on kahe väite kõrvuti asetamine: "olemine juba on hea" ja "olemist saab paremaks teha". Margus Ott püüab neid näiliselt vastandlikke hoiakuid kokku viia ning näitab, kuidas üks ei saa eksisteerida teiseta. "Kui mul puuduks vahetu kohalolu oma heas olemises, siis puuduks ka mõte heaolu parandamisel. Samas, kui ei oleks suundumist tulevikku ja olemise parandamise püüdu, siis kaoks ka heaolu," märkis ta.

Oti sõnul väljendub see pinge kolmeastmelises struktuuris, mis meenutab keelelisi võrdeid: algvõrre (olemine on hea), keskvõrre (olemine saab olla parem) ja ülivõrre (parim olemine). Ta rõhutab, et olemise fakt iseenesest on "alushea" – midagi, mis ei sõltu välistest tingimustest. "See, et olend üldse olemas on, on tema 'alushea' – selles mõttes, et see loob eeldused ja võimalused üldse selleks, et miski saaks olla parem või halvem," selgitas filosoof. 

Samas hoiatab ta heaolu lõputu kasvatamise püüdluse eest, mis võib muutuda mõttetuks: "Näiteks jõukuse ja heaolu vahel on korrelatsioon ainult teatud piirini. Heaolu pidev kasvatamine on lõpuks ogar." Seetõttu ei ole tema sõnul filosoofiline ülesanne mitte leida ideaalsed tingimused heaoluks, vaid mõista, kuidas need kaks – olemasolu ja parendamine – üksteist toetavad.

Mõõdikute piiratus ja mõtlemise laiendamine

Margus Ott alustas heaolust mõtlemist teada-tuntud indeksitest, mis püüavad ühel või teisel moel inimeste õnnetunnet või rahulolu näiteks majandusliku jõukuse või tervise kaudu kaardistada. Nendega ta aga ei rahuldunud. Nimelt on säärastesse mõõteriistadesse sisse kirjutatud eeldus, et olemist on vaja pidevalt paremaks teha ja heaolu kasvatada. 

"Kui mõõdame heaolu näiteks SKP alusel, siis tähendab see, et SKP on kõige olulisem. Selline käsitlus võib viia aga olukorrani, kus majandusnäitajate parendamise nimel kahjustatakse elukeskkonda ja teisi olendeid," tõi ta näite.

Teiseks on sellistel mõõtmistel ajapiirang – jätkusuutmatud majanduspraktikad võivad tõepoolest mõne inimese heaolu lühiajaliselt suurendada, aga teiste olendite jaoks mõjub see pikemas perspektiivis laastavalt. Seega on indeksid liiga kitsapiirilised ega suuda arvestada heaolu teise poolega – sellega, et olemine on juba hea. 

Just siit kasvaski välja Oti keskne üleskutse kujutluse avardamisele ja mõtlemise nüansseerimisele. "Olemise paremaks muutmise nõiaringist tuleb välja astuda. See ei tühista muidugi seda, et me oma elu parandame – tõuseme hommikul üles, otsime süüa ja kõpitseme elamist. Raamatus ei anna ma valmis vastuseid, kuidas seda teha, vaid pakun välja performatiivse näite, kuidas heaolu-mõtlemist liigendada," selgitas filosoof. 

Heaolu mõõtmed

Heaolu mõtestamine ei piirdu Oti jaoks individuaalse enesetunde või majandusliku arenguga. Pigem avaneb parem olemine läbi eluvaldkondade, mis jäävad sageli mõõdikutest välja. Nii käsitlebki ta peatükkide ulatuses loodust, inimklapinguid, keelt, meelelisust ja isegi aega. 

Rääkides loodusest rõhutab ta näiteks, et majanduskasv ei saa olla heaolu siht, kui see toimub ökoloogilise kurnamise hinnaga. Ehkki Ott ei esita raamatus konkreetseid praktilisi samme, peab ta vajalikuks majanduskasvu õigustava heaolukäsitluse ümbermõtestamist. "See on omamoodi sõge parandamine. Just siin ongi oluline tuua sisse teine mõõde – näidata, kuidas see 'parandamine' on ogar, ja rõhutada, et olemine juba on hea," lisas ta. 

Keele tähtsust näitlikustab Ott isikliku kogemuse kaudu, kui pidi käima lapsena arsti juures, kes ei osanud eesti keelt "See keskkond oli lapse jaoks niigi hirmutav ja siis ei saanud ma arstiga oma emakeeles suhelda. See ei olnud hea." Nõnda piltlikustab filosoof, kuidas keel pole pelgalt suhtlusvahend, vaid kuulub sügavalt heaolu kogemuse juurde. Kui inimesel puudub võimalus tegutseda oma keeles ja kultuuris, kannatab tema olemine tervikuna.

Aja mõtestamisel näeb Ott samuti pinget: "Ühest küljest on minu olemine absoluutne – võrreldamatu ja täiesti hea. Aga teisest küljest – elusolendina – ma vältimatult suundun tulevikku." Tõeline elukunst peitub tema sõnul oskuses hoida tasakaalu hetkes olemise ja tegutsemist nõudva tuleviku vahel – selles, kuidas suhestada neid kaht aspekti nii, et inimene ei langeks letargiasse, kuid ei tõttaks ka alati asjatult sahmima.

Peatumine kui tee parima olemiseni

Raamatu lõpus tõstab Ott esile "parima olemise" mõiste, mida oleks vale mõista kui edasist sammu parema suunas. "Parim olemine ei tähenda, et kui me teeme olemist järjest paremaks, siis lõpuks jõuamegi parima olemiseni. Pigem vastupidi – parim olemine tähendab seda, et me lõpetame oma isikliku või ühiskondliku heaolu pärssimise ja loome mehhanismid juba olemasoleva heaolu kogemiseks. See peatab ogara parendamise ja laseb läbi kumada sellel, mis juba on täielikult ja absoluutselt hea," mõtiskles filosoof. 

Olemasoleva märkamisest tuletab Ott ka ühe oma põhisõnumi –  empaatia ja hoolimine ei ole ainult eetiline valik, vaid need põimuvad olemise enda loogikaga – iga olendi kohalolu olemises on juba väärtuslik ja iga olendi konkreetne olemasolu on seotud võrgustikuna paljude teiste olenditega. Nad ei ole välised, vaid kaasatud tema enda ülesehitusse.

Margus Oti sõnul võiks teose lugemisel olla kaks tagajärge: kujutlusvõime avardamine ja mõtlemise liigendamine. Eneseabiõpikutest eristab seda tõik, et kui nendes nopitakse reeglina välja üks mõte ja esitatakse seda universaalse lahendusena – näiteks "ole hetkes" – siis tema näitab, et mõtlemine ei saa piirduda ühe või paari kinnismõistega, vaid mõisteid tuleb üksteisega suhestada ja neil dünaamiliselt areneda lasta. See mõtlemise dünaamika koos kujutlusvõime rikastumisega võikski olla abiks, et hästi olla ja paremaks saada.