Täpsemalt uuris Oliver Daniel, kas ja kuidas Eesti seadusloomes vastuvõetud seadusi põhjendatakse. Selle hindamiseks kasutas ta liberaalses poliitikafilosoofias ülimõjukat avaliku mõistuse teooriat, mis pakub välja üldised kriteeriumid, määramaks, kas mingi poliitiline kohustus, nagu seadus, on legitiimne või mitte. 

"Kõige lihtsamas mõttes võtsin ma aluseks ühe hästi mõjuka teooria, mis selgitab, kuidas peaks seadusi õigustama, et need oleks kõigile kodanikele legitiimsed. Seejärel vaatasin, mida ütleks teooria, kui seda rakendada praktikas – kas Eesti seadustele on antud vajalik õigustus nii, et me oleksime kohustatud neile alluma," selgitas filosoof.

Selle tarbeks kasutas Daniel riigikogu materjale – istungite protokolle, komisjonide arutelusid, seletuskirju ja väljatöötamiskavatsusi. Filosoofi sõnul johtus kokkuvõttes, et sisuka ja argumenteeritud arutelu asemel toimub esinduskogus enamasti palagan.

Avalik mõistus 

Aastal 1971 toimus anglo-ameerika poliitikafilosoofias revolutsioon. Harvardi filosoofi John Rawlsi sulest ilmus "Õigluse teooria", mis keeras kogu distsipliini pea peale, põlistades normatiivse liberalismi valdkonna uueks lähtekohaks. Teiste mõistete hulgas andis Rawls uue hingamise juba 18. sajandi filosoofiast tuntud "avalikule mõistusele" (public reason). 

Lihtsalt öeldes viitab avalik mõistus mõistusekasutuse viisile, mis avaldub siis, kui me ei tegutse mitte lihtsalt inimestena, vaid kodanikena. "Selline mõistusekasutus tähendab, et nii mina kui sina minu kaaskodanikuna peame oskama selgitada sobivate põhjustega, miks mingisugune poliitiline otsus tuleks vastu võtta, miks see on hea ja vajalik. Sellest võib mõelda kui tööriistast või põhimõtete, väärtuste ja normide kogumist, mille abil me peaksime avalikus sfääris üksteisele poliitilisi otsuseid põhjendama," selgitas Oliver Daniel.

"Avalikkus" tähistabki sõnapaaris nõuet pöörduda teiste poole kaaskodanikena, kellega pole meil ei vaenulikke ega sõbralikke suhteid, vaid kellega oleme sattunud koos ühiskonnas elama. Kokkuvõttes moodustavad nad nii-öelda avalikkuse ehk publiku, kellele peame otsuseid põhjendama.

Poliitilis-moraalne kohustus põhjendada tuleneb omakorda sellest, millised on inimesed liberaalselt demokraatlikes riikides – vabad ja võrdsed. "Vabadus tähendab siin, et me ei ole üksteise autoriteedi all. Mina ei saa lihtsalt sulle öelda, et hakka midagi tegema. Sama kehtib kõigi puhul: keegi ei saa teisele lihtsalt öelda, mida tuleb teha. See on teooria lähtekoht," selgitas filosoof. 

Ometi tuleb ühiskonna toimimiseks kokku leppida teatud reeglites, mis jõuavad kodanikeni enamasti seaduste ehk käskude vormis. Olgu selleks "ära varasta", "joo vähem" või "käi valimas". Seetõttu peavad liberaalsete demokraatiate kodanikud leidma viisi, kuidas jagada ja jõustada käske, ilma et need eiraks kaaskodanike vabadust ja võrdsust. "Kui see toimuks formaalse protseduuri tõttu – näiteks, et me järgime seadust, sest keegi lihtsalt käskis –, siis ei võta me olukorda Rawlsi järgi tõsiselt ega täidagi oma kodanikurolli," lisas Daniel. 

See tähendab, et ühiskonnas ei piisa pelgalt formaalsetest seadustest – nende taga peab olema põhjendus, mis on arusaadav ja vastuvõetav kõikidele kodanikele, sõltumata nende isiklikest maailmavaadetest.

Siiski pole kõik nii lihtne. Nimelt on avalik mõistus normatiivne ideaalteooria. See tähendab, et see ei kirjelda, kuidas inimesed tegelikult mõtlevad ja tegutsevad, vaid esitab idealiseeritud mudeli sellest, kuidas peaksid kodanikud käituma, kui nad lähtuksid oma kodanikuidentiteedist ja moraalsetest võimetest. Selline idealiseerimine aitab esile tuua nii seaduste õigustamise nõuded kui ka demokraatliku ühiskonna moraalsed eeldused.

Kuidas põhjendada?

Avaliku mõistuse kasutamise nõue ei piirdu põhjendamisvajaduse postuleerimisega, vaid täpsustab, kuidas tuleb põhjendada. Lihtsustatult öeldes on siin kaks traditsiooni. Esimene neist väidab, et lääne ühiskondades on teatud kujul settinud ja omaks võetud liberaalsed väärtused, nagu vabadus ja võrdsus. Kui kodanikud neid väärtusi oma põhjendustes peegeldavad, siis ongi tegemist "õigete" põhjustega.

Samas leidub ka neid, kelle hinnangul on esimene lähenemine ebarealistlikult nõudlik, eeldades inimestelt liiga palju. Nemad väidavad, et piisab sellestki, kui igaüks leiab enda jaoks sobiva põhjuse. "Ma ei pea nõustuma teise inimese õigustusega. Oluline on, et seadus oleks mulle endale õigustatud. Kui igaüks leiab oma põhjuse, koondubki toetajaskond seaduse taha," lisas Oliver Daniel.

Mis saab aga siis, kui erinevad inimesed esitavad erinevaid häid põhjuseid, aga jõuavad vastupidistele järeldustele? Sellisel juhul tuleb kujutleda, et konkureerivad põhjused lähevad omavahel justkui "duelliringi". Avaliku mõistuse teoorias on selleks ette nähtud viisid, hindamaks, milline põhjus "trumpab" teised üle. Need seisnevad argumentide kaalumises jagatud mõistuse reeglite – mitte pelgalt isikliku veendumuse – alusel.

Isegi kui kõik põhjused on õiged, peab avaliku mõistuse teoreetikute sõnul leiduma alati üks, mis teised ületab – muidu jäävad kodanikud lahkarvamusele, mis tähendab omakorda, et seadus pole kõigi jaoks õigustatud ehk legitiimne. 

Õigustamine jääb poolikuks

Oliver Danieli uurimistöö teine pool keskenduski kahe Eesti seaduse vastuvõtmise hindamisele. Need olid perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus ehk abieluvõrdsuse seadus, ning mootorsõidukimaksu seadus ehk automaks. Esimene võimaldab Eestis samasoolistel paaridel abielluda, teine käsitleb uue maksu kehtestamist autoomanikele.

Danieli sõnul langes valik nende kahe kasuks, kuna tegemist on n-ö mittefundamentaalsete seadustega. "Avaliku mõistuse teooriates on omaks võetud eeldus, et iga poliitilist otsust – olgu see suur või väike – tuleb kõigile kodanikele õigustada. Mind huvitas, mis juhtub siis, kui me võtame seda eeldust tõsiselt ka mittefundamentaalsete seaduste puhul – need on seadused, mille kehtestamata jätmine ei tähendaks ühiskonna kokkuvarisemist. Kas sellistes olukordades austatakse avaliku mõistuse õigustamiskohustust või vaadatakse sellele läbi sõrmede?" selgitas filosoof.

Mis siis selgus? Selgus, et kui seletuskirjades ja väljatöötamiskavatsustes suuremaid probleeme ei esine, siis komisjonides toimunud aruteludes ja suure saali lugemistel aga küll. "Räägiti olulistest teemadest, aga argumendid jäid poolikuks ja mõtted õhku rippuma. Loogilist argumendi käiku, kus on nimetatud põhjus, probleem, eeldused ja väärtused, ei olnud läbi tehtud. Võitlusväli oli küll seatud, relvad lauale toodud, aga mitte keegi ei võidelnud argumentide tasandil," sõnas Daniel.

Näiteks rääkis üks pool automaksu puhul keskkonnakaitsest ja eelarvest ning teine majandusliku ebavõrdsuse süvenemisest. Kumbki ei lahendanud kokkupõrget. Täpselt sama kehtis filosoofi sõnul abieluvõrdsuse puhul – saadikud tõid välja põhimõtted nagu võrdne kohtlemine ja diskrimineerimise vähendamine, kuid neid ei tõlgendatud probleemolukorra kontekstis ega selgitatud, miks on probleem tõsine või miks see just soovitud lahendust nõuab. Selle asemel lihtsalt eeldati, et kõik saavad probleemist ühtmoodi aru.

Konkreetse näitena sedastas Jevgeni Ossinovski abieluvõrdsuse esimesel lugemisel viitega Põhiseaduse paragrahvile 12, et varem kehtinud olukorra näol oli tegemist soolise diskrimineerimisega. Talle vastas Varro Vooglaid, kes väitis, et sama paragrahv on täidetud – kõigile on antud õigus abielluda –, ja tema hinnangul üritavad liberaalid lihtsalt abielu tähendust ümber defineerida.

Danieli sõnul seisneb probleem selles, et kumbki saadik lähtus erinevast arusaamast, mida tähendavad diskrimineerimine ja võrdsus. Ossinovski rõhutas, kuidas õiguse olemasolu ei tähenda ainult seda, et see kehtib formaalselt. Vooglaid kostis seevastu, et kui kedagi pole formaalselt õigustest ilma jäetud, siis diskrimineerimist ei toimu. Siit tekibki konflikt – kas kalduma peaks tugeva võrdsusekäsitluse poole, mida esindab Ossinovski, või piisab Vooglaiu formaalsest käsitlusest.

Ehkki avaliku mõistuse teooria vaatenurgast on Ossinovski positsioon tunduvalt tugevam – nõudes kõigile võrdset ligipääsu õiguste kasutamisele – jäid vastandlikud mõtted lihtsalt õhku rippuma ja konflikt lahendamata. Kumbki saadik ei näidanud, miks alistab tema argument teise. 

Danieli sõnul peegeldab taoline arutelukultuur laiemalt, et riigikogu liikmed ei austa üksteise vabadust ega võrdust. Pigem tahetakse oma nägemus lihtsalt läbi suruda. "See näitab, et riigikogus ei toimu sisuliselt argumenteeritud seadusloomet. Meie demokraatia ei põhine avaliku mõistuse teooriate eeldustel – ratsionaalsel enesejuhtimisel, vastastikusel austusel ja aktsepteeritud seaduste vastuvõtmisel –, vaid toimib vana hea jõumeetodi järgi. Argumenteerimine on pigem formaalsus, mitte sisuline praktika," tõdes filosoof.

Tema hinnangul domineerib riigikogus kõige lihtsakoelisem vaistul põhinev mõtlemine, mis apelleerib iseenesestmõistetavusele – eeldusele, et nähtustel on kõigi jaoks üheselt mõistetav tähendus. Esinduskogus, kus põrkuvad erinevad suletud väärtussüsteemid, saab aga tõsine argumenteeritud arutelu alata oma maailmavaate avamisest ja iseenesestmõistetavusest loobumisest. 

Avaliku mõistuse kriitika 

Kui Oliver Danieli uurimuses saavad oma koosa poliitikud, ei jää puutumata ka filosoofid. Nimelt arendas Daniel praktilisele seadusloomele tuginedes töö viimases osas välja kriitika ka avaliku mõistuse aadressil. "Minu kriitika keskendus vaatele, et õigustada tuleb absoluutselt igat poliitilist otsust, sõltumata sellest, kui fundamentaalne see on. Nimelt tõuseb praktikas esile – kui tegeletakse mittefundamentaalsete küsimustega ja pole survet kiireks otsustamiseks – otsustamisvõimetuse probleem," sõnas filosoof. 

Sellega tähistatakse olukorda, kus arutelus võib esile kerkida hulk "poolt" ja "vastu" õigustusi, aga pole selge, kumb pool võidab. Tekib dilemma: kas jätta seadus vastu võtmata ja halvatagi riigi toimimine või võtta seadus siiski vastu, aga riskida, et osa kodanikest ei pea seda enda jaoks õigustatuks.

See tähendab omakorda, et tulemuseks on kaks halba stsenaariumi. Esiteks: seadusi ei võeta vastu ja jõutakse "libertaarse unistuste riigini", kus on vaid käputäis seadusi, mis kõigile sobivad. Teiseks: seadused võetakse vastu, aga puudub õigustus, ja osa inimesi võib neid põhjendatult mitte täita. 

Danieli sõnul tähendab see kokkuvõttes, et mõistlikum on iga otsuse täpsest õigustamisest loobuda. Vastasel juhul halvab see seadusandliku töö. "Ma nimetan seda "ettenägematu kõrvalmõju argumendiks": teoorias näib kõik ideaalne, aga praktikas muutub süsteem otsustusvõimetuks. Seetõttu peaks avaliku mõistuse kasutuspiirkond jääma minu hinnangul küsimuste juurde, millest sõltub ühiskonna edasikestmine. Nii suudame me säilitada vähemalt seadusandliku kogu töövõime," võttis filosoof teema kokku.