Kui seame eesmärgiks tõenduspõhise ja hea ajalookirjutuse, siis tuleks head hulka autori toodud väiteid kommenteerida.

Port väidab esiteks: "Neid [ülikoole] ei rajatud mitmekülgse ja avaliku hariduse pakkumiseks." Siiski teame, et keskaegsed ülikoolid, õpetasid seitset vaba kunsti. Need jagunesid trivium'iks ehk grammatikaks, retoorikaks, dialektikaks/loogikaks ja quadrivium'iks, kuhu kuulusid aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Oma aja kohta pakkusid need märkimisväärselt laiapõhjalist intellektuaalset ettevalmistust.

Vabade kunstide õppimisele, laiemalt, filosoofiale, järgnes spetsialiseerumine kõrgemates teaduskondades, nagu teoloogia, õigusteadus ja meditsiin. Seega oli haridus struktureeritud ja püüdis olla kõikehõlmav tolleaegse teadmise piires. Seda termin universitas tähendabki.

Mis puutub avalikkusse, siis tänapäevases mõistes "kõigile tasuta kättesaadav" haridus see muidugi polnud. Samas ka tänapäeval on meil palju tasulisi kõrgkoole ja kõrgkooli astujatele tehakse mitmeid piiranguid: eksamid, lävendid jms.

Keskaegsed ülikoolid ei olnud suletud institutsioonid ainult kitsale eliidile, nt ainult aadlile. Ülikoolide varane nimetus studia generalia tähendas sageli, et need olid avatud õppuritele erinevatest piirkondadest ja sotsiaalsetest kihtidest – eeldusel, et nad suutsid õpingute eest tasuda või leidsid patrooni, mida oli täiesti võimalik leida.

Ülikoolides olid sisse seatud ka spetsiaalsed soodustused vaesematele üliõpilastele. Enne reformatsooni tahtis piiskop Johannes Kievel luua meile siia Eestissegi studium particulare ehk filosoofia fakulteedi ja gümnaasiumi sarnase kõrgema kooli, eesmärgiga, et ka kohalikud talupojad saaksid seal õppida.

Paljud keskaegsete ülikoolide üliõpilased olid pärit kaupmeeste, linnakodanike hulgast või isegi madalamatest kihtidest, lootes kiriku või administratiivse karjääri kaudu sotsiaalselt tõusta. Ülikoolid olid sageli rahvusvahelised ja olid sellel ajal ka parim ühiskondliku mobiilsuse instrument.

Tarkus oli vaba(m)

Edasi, autori väide, et "kõrgemad õppeasutused loodi, et kontrollida kellele ja millist nn õiget tarkust jagatakse", on tugevalt liialdav ja moonutav. Kuigi kiriklikel ja ilmalikel valitsejatel oli loomulikult huvi ülikoolides õpetatava sisu vastu, eriti teoloogias, ei olnud ülikoolide esmane eesmärk pelgalt kontrollimehhanism.

Liiatigi on meil ka tänapäeval olemas kontroll, kes mida võib ülikoolis õpetada, ning ideoloogiliselt sobimatuid teemasid ei sallita. Kui üldse, võib väita, et meil on võrreldes keskajaga sisse seatud oluliselt tugevam kontroll selle üle, kes võib ülikoolides õpetada.

Keskaegsed ülikoolid ei olnud sageli kõrgemalt poolt asutatud, vaid tekkisid tihti ka iseeneslikult õpetlaste ja õpilaste koondumisel, nt Bolognas ja Pariisis. Hiljem said need kuninglikke või paavstlikke hartasid, mis andsid neile hoopis privileege ja teatud autonoomia, nt oma jurisdiktsiooni. See autonoomia oli oluline intellektuaalse vabaduse tagamiseks. Libertas academica on väga vana traditsioon ja ülikoolid on seda ise ka väga agaralt kaitsnud.

Siia juurde – autori mainitud "õige tarkuse" jagamine toimub igal ajastul, mitte kusagil ei õpetata loodetavasti seda, mis on teadlikult vale, kui ehk Nõukogude liit välja arvata. Kesaegsetes ülikoolides õpetatu oli seotud tolleaegse maailmapildi ja teadusliku meetodi ehk skolastikaga, mis rõhutas loogikat, argumentatsiooni ja autoriteetidele tuginemist, aga ka väitlust ehk disputatsioone. See ei tähendanud tingimata ainult dogmaatilist päheõppimist, vaid ka olemasolevate teadmiste süstematiseerimist, analüüsi ja edasiarendamist.

Kriitiline mõtlemine selle aja raamides oli skolastilise meetodi osa. Keskajal disputeeriti kõikvõimalike teemade üle, alates filosoofilistest küsimustest "mis on aeg?". Teisalt küsiti sama teema kohta teoloogiliselt "kas ajal saab olla lõppu?". Loodusteaduslikult arutati näiteks elevantide kihvadest ja nende allegoorilisest tähendusest ning esitati poolnaljaga küsimusi "kas tõde on tugevam kui vein või naine?".

Ülikool aitas paremale järjele

Autor väidab ka, et "haridust ei peetud universaalseks õiguseks ega masside sotsiaalset mobiilsust kasvatavaks vahendiks. See oli mõeldud väheste väljavalitute koolitamiseks teatud rollide täitmiseks ühiskonnas." Tegemist on jälle eksitusega. Keskajal oli väga levinud seisukoht, et Aadamast kui esimsest inimesest, voolasid nagu allikast välja kõik kunstid ja kogu inimlik tarkus. Tema käest pärineb teadmine taevakehade liikumisest, taimede, loomade ja kõigi olendite loomuste uurimine ning kiriklike, poliitiliste ja majanduslike valitsemiste põhimõtted.

See seisukoht joonib alla, et teadmine ja teadus pärinevad juba esimeselt inimeselt ja on seega kõigile inimestele juba loomu poolest omased. Lühidalt, mida rohkem on teadust, seda rohkem on inimlikkust, seda rohkem on jumalikkust.

Ülikoolides kasutatav skolastiline meetod, mis toetus Aristotelese filosoofilale, julgustas argumenteerima ja vastandlikke seisukohti kaaluma: nt Abelarduse sic et non meetodi näol juba 12. sajandil. Ülikoolid ise aga olid sageli intellektuaalse käärimise ja debattide keskused. Nii lollardite, hussiitide kui ka reformatsiooniliikumised said alguse just ülikoolidest.

Nagu öeldud, oli ülikooliharidus üks peamisi kanaleid ühiskondlikul redelil tõusmiseks mitte-aadlike jaoks. Tõsi, õpilaste arv oli tänapäevaga võrreldes väike, aga see ei tähenda, et see oli suunatud ainult kitsale, eelnevalt määratud ringile. N-ö väljavalitud olid pigem need, kel oli võimekus ja võimalus õppida. Tihti jutustatakse ka lugusid sellest, kuidas madalat päritolu noormees jõudis hoolsa õppimisega nt piiskopitoolini.

Nt oli keskaja üks kuulsamaid teolooge ja filosoofe ning hilisem Pariisi piiskop Petrus Lombardus pärit vaesest talupojaperest. Tõsi on, et sellist karjääri said teha vaid noormehed. Samas anti kloostrites haridust ka naistele ning keskajast on säilinud hulk naiste loodud kirjandust.

Banaalne on üldistus, et haridust piirati selle pärast, et "tark rahvas küsib ju liialt palju, mõtleb liiga iseseisvalt ja õõnestab võimu". See ei tee muud, kui kannab meie ajastu aktuaalseid ja ärevust tekitavaid arusaamu võimust ja haridusest üle keskaega, kui kõige halva ja negatiivse võrdpilti.

Võimukandjad on alati mures olnud stabiilsuse pärast ja ülikoolid on alati olnud uute ideede kasvulavad. Seminaria, mille all tunneme praegu eelkõige vaimulikke haridusasutusi, tähendabki ladina keeles kasvulava. Peamised piirangud hea hariduse kättesaadavusele olid keskajal majanduslikud, sotsiaalsed ja logistilised – ka tänapäeval on need aktuaalsed probleemid, millega püütakse riiklikult igati tegeleda.

Pime tänapäev?

Lõpetuseks, väide, et "tulemuseks oli pikk ning hukatuslik haigustest, inkvisitsioonist ja sõdadest pimestatud periood" on pehmelt öeldes kummaline. Autor tahab väita, et selle tõttu, et haridusele ligipääsu piirati tekkisid sõjad ja muud koledused. Eelnevast ilmneb esiteks, et süstemaatiliselt haridusele juurdepääsu ei piiratud. Teiseks aga on sõdu peetud igal ajal ja õnnetuseks peetakse ka tänapäeval. Keskajal olid need samuti ühiskonna reaalsused, millel olid keerulised ja mitmekesised põhjused.

Keskaja ühiskond oli dünaamiline ja uuenduslik mitmes valdkonnas: tehnoloogias, arhitektuuris, filosoofias, kunstis jms. Ülikoolid olid selle intellektuaalse arengu keskused, mitte pidurid. Inkvisitsioon oli aga teatud kiriklik institutsioon, mille tegevus ja mõju varieerus piirkonniti ja ajaliselt ega ole kuidagi ülikoolide n-ö süü.

Kokkuvõtlikult kordab autor kriitikavabalt juba ammu teadusliku uurimisega ümber lükatud ja vananenud nn pimeda keskaja müüti. Seda lugedes tekib hoopis tahtmine küsida, miks ei jõua tänapäeval info uuema teadusliku uurimuse kohta kõigini. Mis takistab tänapäeval adekvaatse ja kontrollitud info levikut?