Kui Karl Ernst von Baer kirjutas nooruspõlves doktoriväitekirja sellest, kuidas raske töö ja halb õhk rikuvad eestlasi ja nende tervist, siis Garlieb Merkel (1769–1850) oli raamatu pärisorjastatud lätlaste kurvast saatusest üllitanud juba enne munaraku avastajat. Tema teos "Lätlased, eeskätt Liivimaal, filosoofilise aastasaja lõpul" kirjeldas erakordselt teravalt Balti provintside talupoegade olukorda ja nõudis pärisorjuse kaotamist. 

Ehkki erinevalt Eesti kahekroonisele valitud Baerist polnud Merkeli nägu Läti lattidel, on talle omistatatud hoopis uhkemaid tiitleid. Seejuures on nn lätlaste vabaduse apostliks nimetatud Merkeli tööd tähendusrikkad ka eestlaste ühiskondlikule ja kultuurilisele eneseteadvusele. Näiteks leiab tema ideede järellainetusi siinsete rahvusromantismi suurkujude, nagu Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, või Carl Robert Jakobson, tekstidest.

Nüüd on Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö, mille autor Kadi Kähär-Peterson paigutas Liivimaa valgustaja oma ajastu poliitiliste ja filosoofiliste arutelude taustale. Tema sõnul tuleks Merkelit näha mitte ainult rõhutud lätlaste ja eestlaste kaitsjana, vaid ka autorina, kelle soov oli tervet Balti regiooni ühise identiteedi kaudu poliitiliselt tasakaalustada. 

Merkeli elust

Garlieb Merkel sündis 1769. aastal Liivimaal tänases Põhja-Lätis, kus tema isa töötas pastorina. Tema lapsepõlv möödus kohalike olude keskel, mitte eemal Saksamaal, nagu mitmetel teistel kaasaegsetel pärisorjuse kriitikutel. Just isiklik kogemus oligi tema hilisema loometöö üks aluseid. "Ta isa oli Liivimaal pastor ja Merkel nägi juba lapsepõlves, kuidas see elu siin käis," lisas Kadi Kähär-Peterson.

Merkeli haridustee katkestas küll isa surm, kuid iseseisvalt jätkas ta õpinguid isast maha jäänud hästivarustatud raamatukogus. Valgustuslik mõttemaailm sai noorele Merkelile veelgi selgemaks Riia haritlaste ringkondades, kus arutati nii kirjanduse, teatri kui ka ühiskondlikke probleemide üle. Samal ajal töötas ta Liivimaal koduõpetajana ja nägi mõisates talupoegade elu tegelikkust. See lõhe ideaalide ja reaalsuse vahel andis ka tõuke esikteose, mis on juhtumisi ka enim tuntud, sünniks.

Aastal 1796 Saksamaal ilmunud "Lätlased, eeskätt Liivimaal, filosoofilise aastasaja lõpul" tõi Merkelile nii tuntuse kui ka aadli eesõiguste kriitika tõttu ohtralt vastaseid. Pärast raamatu esmatrükki elas ta kümme aastat Saksamaal, tegutsedes seal eduka kultuuri- ja poliitilise ajakirjanikuna. Samas oli ta sunnitud Prantsuse vägede lähenedes Napoleoni vastaste väljaütlemiste tõttu Berliinist Liivimaale naasma. 

Publitsist nägi Napoleoni universalistlikus impeeriumimudelis ohtu, et Euroopa üheülbastub. Vene impeeriumi Balti provintsides elamise kogemus oli üks põhjuseid, miks Merkel väärtustas Euroopa kultuurilist mitmekesisust, kuid pidas ääretult oluliseks ka selle maailmajao rahvaste tihedat suhtlust. "Merkeli huvi köitis püüd leida tasakaalu rahvaste kultuuriliste erinevuste ja mingite ühendavate, isegi universaalsete või üldinimlike väärtuste vahel," sõnas Kähär-Peterson. 

Ometi on Merkeli mõtete vastukajas jäänud kõlama vaid üks või teine. Eesti ja Läti perspektiivist idealiseeriti teda mõlema rahva vabaduse eest võitlejana. Seevastu baltisaksa vaates on teda tihti kujutatud kui emotsionaalset ja kohaliku konteksti suhtes võhiklikku kirjutajat. "Ainult seda lugedes jääks mulje, justkui ta sunniks siinsele regioonile peale elukaugeid ja valgustusfilosoofiast inspireeritud abstraktseid ideaale," lisas Kähär-Peterson.

Valgustus on vaidlus, mitte dogma

Üks keskseid Merkeli kriitikaid süüdistab baltisaksa mõtlejat selles, et viimane rakendas valgustuse universaalseid ideaale Baltikumi oludele mõtlematult. Kadi Kähär-Peterson näitab oma doktoritöös, et selline kriitika tuleneb aga kitsast arusaamast, kus valgustus samastatakse  filosoofiaga, mis asetab esikohale abstraktsed ja ajas muutumatud põhimõtted. "Tegelikult on valgustus ise olemuslikult palju laiem – see pole niivõrd mingi kindel komplekt väärtusi ja printsiipe, vaid debatt erinevate ideede vahel. Merkel osales selles debatis," rõhutas ta.

Merkeli nägemus valgustusest sarnanes Kähär-Petersoni sõnul ühe teise 18. sajandi suure Riias tegutsenud filosoofi – Johann Gottfried von Herderi omaga. "Herderile sarnaselt pidas ta oluliseks küll üldinimlikke väärtusi ning leidis, et nende edendamisel tuleb arvestada kohalikke kultuurilisi ja poliitilisi eripärasid," selgitas ajaloolane.

Seda kinnitavad tõsiasjad, et Merkel oli ka Herderite kodus Weimaris sage külaline ning tema "Lätlastest" leiab tsitaadi, et ka eestlastel ja lätlastel "oleks juba olemas oma Kantid, Voltaire'id ja Wielandid ja nad mängiksid teaduste, nagu ka poliitika vallas tähtsat rolli, kui neil (toim. eestlastel ja lätlastel) oleks lastud omaenda viisil areneda." Kähär-Petersoni sõnul asendas Merkel muide hilisemas versioonis Voltaire'i nime Herderi omaga. 

Pärisorjuse kriitika: vabadus ei pea ootama

Kadi Kähär-Petersoni sõnul eristub Merkeli lähenemine pärisorjuse küsimusele paljudest kaasaegsetest. Kui levinud seisukoht oli, et talupojale saab anda õigused alles pärast seda, kui ta on saanud haridust ja kultuuris küpsenud, pööras Merkel selle nägemuse peapeale. "Ta arvas, et vabadus on inimesele kaasasündinud, see on loomupärane – vabadus on nagu hingamine. See pole mitte preemia, vaid eeltingimus," sõnas Kähär-Peterson. 

Merkeli hinnangul pidi pärisorjade vabadus käima käsikäes kahe teise elemendiga: teatava heaolutaseme ja haridusega. Kui inimesel puudub igapäevane kindlustunne, pole tal võimalik kasutada vabadust, ning kui puudub haridus, ei saa vabadus viia sisulise eneseteostuseni. Omas ajas revolutsiooniliselt uskus Merkel, et need kolm – vabadus, heaolu ja haridus – peavad tulema korraga. Vastasel juhul jääks igasugune katse pärisorjade olukorda parendada poolikuks.

Lisaks seostas Merkel pärisorjuse kriitika laiemate Euroopa aruteludega imperialismi ja kolonialismi üle. Kui mitmed valgustuse suurkujud osutasid tolleaegsetele koloniaalriikide ebaõiglusele Ameerikas ja Aafrikas, rõhutas Merkel, et samasugust rõhumist leidub ka Baltikumi talurahva seas. "Vaatkem, siinsamas Euroopas on meie naaberrahvad, kes on omal maal õnnetumad kui aafriklased, keda ahnusest Ameerikasse veetakse. Niisiis, filosoofid, inimsõbrad! Ühinege ütlemaks ka Euroopa türannidele, et nende teguviis on jälestusväärne!" kirjutas Merkel. Nii sidus ta kohaliku pärisorjuse probleemi rahvusvahelise kontekstiga ning paigutas läti ja eesti talupoegade olukorra Euroopa mõttelise peavoolu vaidlustesse.

Erinevalt paljudest valgustusfilosoofidest proovis Merkel oma ideid ise läbi elada. Naasnud Saksamaalt, soetas ta Riia lähistele mõisa, kus pärisorjade asemel tegid kogu töö ära päevatöölised. "Ta kirjutas sellest ka Peterburi Teaduste Akadeemia esseekonkursile võistlustöö, milles ta tõestas, et mõisa pidamine päevatöölistega on tulusam kui pärisorjadega," lisas Kähär-Peterson. 

Ideede laienemine

Merkeli mõju ei piirdunud tema eluajaga. Oma kuulsaimas teoses märkis ta ka ise, et kõik, mida ta kirjutas lätlastest, käib üldjoontes ka eestlaste kohta ning juba 19. sajandi teisel poolel kõlasidki tema mõtted rahvusliku ärkamise võtmeautorite, nagu Kreutzwaldi, Koidula ja Jakobsoni kirjutistes. 

Samas on Kadi Kähär-Petersoni sõnul hilisemas retseptsioonis varju jäänud Merkeli laiem poliitiline programm – luua mitmerahvuseline ja seisuste ülene Balti ehk Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa ühisidentiteet. "Tema eesmärk ei olnud üksnes lätlaste või eestlaste eest seismine, vaid katse tasakaalustada kogu ühiskonda, luua side kõigi Balti provintside elanike vahel. See nö Balti visioon – tekitada mingisugune ühistunne või patriotism, mis ühendaks kõiki siin elavaid seisusi ja rahvaid – on sama hästi kui tähelepanuta jäänud," lisas ajaloolane.

Taoline Balti patriotism ei seisnenuks mitte saksastamises või kultuuride ja keelte ühtlustamises, vaid toonuks pilti uuel tasandil poliitilise identiteedi arendamise kultuurilise mitmekesisuse pinnalt. Universaalse ja partikulaarse tasakaalustamine oli tema jaoks ka nii Euroopa tuleviku kui laiemalt valgustuse tuum. Selle arusaama valgustusest toobki Kadi Kähär-Peterson oma doktoritöös uuesti Merkeli uuringute keskmesse.

Kadi Kähär-Peterson kaitses doktoritöö "Garlieb Merkel's Political Thought: A Baltic Perspective on Enlightenment" ("Garlieb Merkeli poliitiline mõte: Balti vaade valgustusele") 17. juunil Tartu Ülikoolis. Kraaditöö kirjutamist juhendasid poliitikateooria professor Eva Piirimäe ja mõtteloo professor Pärtel Piirimäe. Oponeeris Läti Rahvusraamatukogu vanemteadur Pauls Daija.