Pime usk progressi muudab inimkonna suurte probleemide ees haavatavaks

Kuigi ajast ollakse harjunud mõtlema kui millestki, mida saab lugeda kellalt või vaadata kalendrist, vormivad kogu ühiskondlikku elu ka mitmesugused teised ajalisused, leiab Tallinna Ülikooli poliitikafilosoofia professor Liisi Keedus.
"Aja vastu võiks iga inimene huvi tunda juba puhtalt selle pärast, et mitte keegi meist ei ela ainult kronoloogilises kella ajas. Eestis võib küsida, mis oleks Eesti ning eestlus ilma meie ajaloo ja mäluta. Juba meie taasiseseisvus saabus suuresti toetudes erinevatele ajaloolistele narratiividele eestlusest ja Eesti omariiklusest," sõnas Keedus.
Tema sõnul on erinevad ajalisused ja ajanarratiivid põimitud ühiskondliku olemise igasse kiudu. Tasub näiteks mõelda oma isiklikule elule, kus lõimitakse igas perekonnaloos kihiliselt kokku aastakümnete taha ulatuv minevik tõmmistega olevikust. Olgu selleks mälestused küüditamisest või pikkadest poejärjekordadest. Need kõik mängivad tänini suuremat või väiksemat rolli inimeste identiteediloomes.
Rituaalselt annavad inimesed uue aasta saabudes tuleviku nimel lubadusi, nagu kalendriaasta tsüklilisuses peituks midagi vägevalt üleloomulikku. Ka sekulaarset aastakäiku ja selle tsüklilisust mõjutavad ikka veel kristlikku või paganlikku päritolu traditsioonid.
Samamoodi minnakse tihti reisile selleks, et pääseda mõnda aega, mis olla mujal juba möödunud või mis näib reisijale kui seiskunud. "Mõni tunnetab seda täiesti teistsugust aega või ajaülesust kontserdil käies, mõni vaadates kunsti, teine tunneb seda kirikus või looduses. Ilmselge on aga see, et ainult kella aja järgi elatud elus on midagi olulist kogemata jäänud," selgitas Keedus.
Suured ajarežiimid
Väikeste eriilmeliste ajalisuste kõrval mõjutavad Liisi Keeduse sõnul ulatuslikult ühiskondlikku mõtlemist nn suured ajarežiimid. Eriti oluliseks said need tema sõnul uusajal. "Uusajale on iseloomulik tulevikku suunatus. Kui modernses ajatunnetuses aeg füüsilises mõttes edasi liigub, tõlgendatakse ja kogetakse seda valdavalt kui kvalitatiivset muutust ühes suunas ehk paremuse poole," märkis Keedus.
Näiteks pöörduti varasematel ajastutel professori sõnul ühiskonda valdavate moraalsete dilemmade lahendamiseks vajaliku õpetuse ja autoriteedi leidmiseks minevikku. Moodsal ajal vaadatakse ennekõike tuleviku poole. Selle praktilisteks kehastusteks on tema hinnangul nii tööstusrevolutsiooniga kaasnenud usk tehnoloogiasse kui ka poliitiliste revolutsioonide lubadus radikaalselt erinevast ja paremast tulevikust.
"Sinna juurde käib üleüldine tunnetus, et me ehitame endale järjest paremat elu – ning et ajalooprotsess iseenesest tagab tuleviku paremuse. Isegi kui on tagasilööke ja kõik progressist ei võida, võib-olla tuleb mingil hetkel isegi keegi või mingi inimgrupi huvid selle nimel ohverdada, siis parema tuleviku nimel tuleb raskused ära kannatada. Progress on ühtaegu nii vajalik kui paratamatu," selgitas Keedus.
Samas pole ka taoline progressiusk olnud ainuvaldav või ühepalgeline. Näiteks saatis seda 20. sajandil, eriti maailmasõdade järgselt, pidev kriisitunnetus. Aga ka kriis ei ole ainult raskusi ja probleeme tähistav ajahetk, vaid pigem teelahkmel seismine, kus on võimalik teha nii katastroofiliselt valesid otsuseid kui ka õigete valikute korral liikuda uuele tasandile.
Lisaks on Keeduse sõnul moodsat aega kujundanud erinevad ajalisuse vormid nagu näiteks utoopiad või ka poliitilised nostalgiad ehk retrotoopiad. "Näiteks Trumpi loosung Make America Great Again või Brexiti hüüdlause Bring Back Control mõlemad ihaldavad mingit kaotatud, aga taastatavat minevikku. See tähendab, et kunagi minevikus oli midagi paremini ja nüüd tuleks minevik oleviku ohjeldamiseks tagasi tuua," selgitas professor.
Mitmed 20. sajandi filosoofid, nagu Hannah Arendt ja Leo Strauss, kritiseerisid tervet ajalookeskset mõtlemisparadigmat. Keeduse sõnul seisnes probleem nende jaoks arusaamas, et uusaja inimene hakkas teenima kas ajalugu või paremat tulevikku. Ajaloo kehastuseks said riik ja rahvus, ning üksikisik taandus pahatihti eraellu ja materiaalsesse olmesse. Ühelt poolt muutusid kehtetuks varasemalt ajalooüleseks peetud eetilised standardid, aga teisalt sattus ohtu riiki ja rahvust vastustav kodanikueetos.
"Nende mõtlejate jaoks olid need olulised põhjused, miks 20. sajand pidi olema vabaduse sajand, aga tõi endaga kaasa ka totalitaarsed režiimid ja genotsiidid. Kui tahetakse loobuda kodanikuvastutusest, tegeleda ainult oma eraelulisega ja jätta poliitika pelgalt riigi mängumaaks, võib ka oma põhiõigused ühel hetkel siiski lihtsasti kaotada," selgitas Keedus.
Kui Lääne-Euroopas progressiusk mõraneb, siis Eestis püsib
"Kobarkriis, kuhu mahuvad kliimaküsimused, sõda, üha kasvav majanduslik ebavõrdsus ja ebastabiilsus, on jõukas läänes pannud modernse progressinarratiivi mõranema. Samas Eestis, kus oleme nautinud 30 aastat majanduslikku arengut ja usume teistest enam tehnoloogiasse kui tuleviku parendajasse, on seda rohkem," sõnas Liisi Keedus.
Professori hinnangul on selle taga suuresti tehnoloogia ajalooline roll tänapäevases Eesti rahvuslikus narratiivis ja poliitilises identiteedis - meile meeldib uskuda, et oleme näiteks infotehnoloogia alal eesrindlikud.
Keeduse sõnul on aga pime tehnoloogiline optimism ohtlik. Näiteks muudab see meid tema hinnangul tehnoloogiaga kaasnevate riskide suhtes ettevaatamatuks. "Kasvõi mitmed hiljutised suuremahulised andmelekked, või riskimine sellega, et põhikoolide lõpetajad ei saa plaanitult sisseastumiseksameid teha. Seal on ilmselged probleemid, aga selle asemel, et inimese õigused ja vajadused esiplaanile tõsta, prioritiseerime järjest tehnoloogilisemat tulevikku," lisas professor.
Eriti keeruliseks muutub Keeduse hinnangul olukord siis, kui tehnoloogias hakatakse nägema maagilist võluvitsa olulisemate ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Teravalt torkab see silma keskkonnadebattides. Neis leidub endiselt osapooli, kes usuvad tehnoloogilise innovatsiooni jõudu lahendada ära maailma ees seisev kliimakriis, ilma et loobutaks majanduskasvule orienteeritud elulaadist ning muutmata radikaalselt terve ühiskonna suunitlust.
Lisaks takistab selline optimism meil mõtlemast stsenaariumitele, nagu mis saab siis, kui tehnoloogia neid probleeme ei lahenda – kuidas peaksime edasi tegutsema ja kuidas muutma oma mõtlemist selle asemel, et jääda olemasoleva juurde? "See, et nende küsimustega piisavalt tõsiselt ei tegeleta, on 20. sajandi pärand. Me tahame justkui, et tehnoloogia pandaks inimese huvides tööle. Tegelikult võtab see aga inimese prioriteetsuse üle," sõnas professor.
Äkki tuleks endale siis lihtsalt uus aeg välja mõelda?
"Lihtsalt ei saa muidugi mingit uut ajaparadigmat välja mõelda. See vajaks palju laiapindsemat mõtlemise ja kultuuri muutumist. Seda on tegelikult juba antropotseeni mõiste käibele toomisega ka proovitud," selgitas Liisi Keedus.
Antropotseen kujutab endast üht mõjukamat uue ajalisuse teesi. See seisneb arusaamas, et esimest korda ajaloos on inimene mõjutanud või on võimeline mõjutama planeet Maa tulevikku geoloogilisel tasandil. Inimese ajalisus ei puuduta ainult tema enda tegemisi, nagu on mõistetud varasemalt, vaid hakkab määrama kogu biosfääri tulevikku.
Keeduse sõnul tõid teadlased antropotseeni mõiste kasutusse justnimelt eesmärgiga kasvatada inimeste teadlikkust ja vastutust ning suunata neid loobuma materiaalsetest hüvedest. Lähiminevik on aga näidanud, et paljalt tundest selleks ei piisa. "Selleks, et antropotseeni praktiliselt ümber tõlkida, on vaja üldist väärtuste, mõtlemise ja eluviisi ümberhindamist. Seda mina küll kuskilt tulemas ei näe. Saab vaid loota, et see ei tuleks suure pauguga," sõnas professor.
Keeduse sõnul oleks samas kõigil üht-teist praktilist õppida ka tema enda uurimisvaldkonnast mõtteajaloost. Nimelt võiks lasta minevikul tema hinnangul olla täiesti teistsugust nägu kui on meie olevik. "Minevikus mõeldi sageli jahmatavalt teistsuguseid mõtteid, muuhulgas kritiseeriti kaasaegset ühiskonda mingis täiesti meile võõrast perspektiivist. Laseme sellel täiesti teistsugusel olla, et me saaksime aru, kuidas raamistik, milles me täna elame ja mis on meie jaoks iseenesestmõistetav, pole ainuvõimalik. Nii õpime vahel ka ise julgemalt ja täiesti uut moodi mõtlema," arutles professor.