X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Doktoritöö: kas virtuaalne vägistamine on päris?

Oliver Laas
Oliver Laas

Virtuaalsetest nähtustest nagu virtuaalreaalsusest ning sealsetest sõpradest ja kogukondadest räägitakse küll üha rohkem, kuid samas on tavaarusaamad virtuaalsusest küllaltki erinevad. Tekkiv mõisteline segadus on ebavajalik ja muudab päriseluliste probleemide lahendamise keeruliseks, selgub Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööst.

Väitekirja autori Oliver Laasi sõnul võib seda näha näiteks olukorras, kus küberkiusajad kaitsevad oma tegu sõnadega, et kiusamine leidis aset fiktiivses keskkonnas, mis ei ole ju päris. Eesti keelde valdavalt laenatud informaatikast pärit sõnavaras räägitakse virtuaalsusest seevastu simulatsioonide tähenduses. Näiteks mängides mõnda arvutimängu mõeldakse, kuidas see keskkond on virtuaalne ses mõttes, et on arvuti poolt simuleeritud. 

Lisaks leidub kitsama tähendusega filosoofilisi arusaamu. Näiteks arvavad mõned filosoofid, et virtuaalsed asjad on mingid eri tüüpi objektid. Teisisõnu leidub asju nagu laud või tool, mis on olemas füüsiliselt ja selle kõrval on ka abstraktsed, käega mittekatsutavad digitaalsed objektid, millega puutume peaasjalikult kokku arvutite vahendusel. 

Laasi hinnangul tekitab kirjeldatud mõisteline segadus probleemi, mida ta nimetab ontoloogiliseks määramatuseks. "Kui metafüüsika on see filosoofia valdkond, mis uurib, millised asjad on olemas ning mis on nende omadused, siis üks teema, mida selle raames ühtlasi käsitletakse, on asjade ontoloogiline staatus. Ehk see, kas asjad on olemas inimmõtlemisest sõltumatult või sõltuvalt. Mulle tundus, et just seesama ontoloogilise määramatuse küsimus kerkib ka siis, kui räägime virtuaalsetest nähtustest," selgitas filosoof.

Püüdes sellest segadusest jagu saada, leidis Laas oma vaatenurga. See positsioon näis talle teiste lähenemiste kõrval tervemõistuslikum ja oli akadeemilise filosoofia vaidlustes veel esindamata. Vastava seisukoha väljaarendamisega Laas oma doktoritöös peaasjalikult tegeleski.

"Mulle tundus, et kui meil on erinevad filosoofilised teooriad selle kohta, mis on virtuaalsus, peaksime neid hindama praktilise kasu järgi. Vastasel juhul muutub filosoofia klaaspärlimänguks elevandiluutornis ehk selle olemasolu on meie loodusteaduslikus kultuuris väga keeruline õigustada," tõdes filosoof. 

Sellest lähtuvalt leidis Laas kolm teemaderingi, mille valguses virtuaalsuse teooriaid hinnata. Esiteks ontoloogilise küsimuse ehk mis need virtuaalsed asjad, nagu näiteks virtuaalsed sõbrad, on. Teiseks peaks adekvaatne virtuaalsuse definitsioon filosoofi hinnangul kehtima ka nende alusteooriate puhul, mille järgi pole virtuaalreaalsust võimalik tegelikkusest eristada. 

Selle aluseks on omakorda vana tunnetusteoreetiline probleem, mille tänapäevaseid esitajaid huvitab see, kuidas me teame, et elu pole tegelikult arvutite simuleeritud või maailm meie ümber ei koosne virtuaalreaalsusest.

Kolmandaks peab tõsiseltvõetav virtuaalsuse käsitlus Laasi hinnangul aitama lahendada igapäevaseid moraalseid probleeme. See on oluline näiteks siis, kui mõni virtuaalkeskkonnas sooritatud pahategu nõuab eetilist hinnangut. 

"Taolisi olukordi on päris palju. Kurikuulsaim näide, mida doktoritöös hindasin, läheb tagasi 1993. aastasse, kui veebikogukonnas LambdaMOO toimus virtuaalne vägistamine. Sisuliselt on tegu tekstipõhise ehk piltideta keskkonnaga, mille maailma mängijad ise kirjalikult juurde loovad. Seal läks aga nii, et üks mängija võttis kontrolli üle teise mängija tegelase ja sooritas sellega igasuguseid rõlgeid seksuaalakte. Juhtum ajas omakorda kogukonna lõhki ja tekitaski hulga moraalseid küsimusi – mida peaks tegema ja kuidas hindama, kas see oli vägistamine, kiusamine või hoopis fiktsioon?" selgitas Laas.

Filosoofid ajavad ise asja liiga keeruliseks

Hinnates varasemaid arusaamu virtuaalsusest eelnimetatud kolme küsimuse valguses, jättis Oliver Laas kõrvale filosoofia ajaloolised virtuaalsuse definitsioonid. Selle asemel keskendus ta taolistele määratlustele, millel on otseselt pistmist infotehnoloogia valdkonnaga. Sõelale jäid virtuaalsus kui fiktsioon, interaktiivne arvutisimulatsioon ja digitaalne objekt.

"Nagu ikka, leidsin kõigil eelkäijatel puudusi ja otsustasin välja käia oma alternatiivi. Mulle tundus, et kui räägime virtuaalsetest nähtustest, ei pea me tegelikult tõeste väidete sõnastamiseks vaevama oma pead selle metafüüsilise poolega ehk sellega, mis see kõnealune asi olemuslikult on. Me saame sellest mööda hiilida. Just seepärast ongi mu teooria keskmes nominalism, mitte realism," selgitas Laas. 

Filosoofilises mõttes on inimene realist siis, kui ta eeldab, et mingi nähtus, olgu selleks aatomid, kvargid või teised inimesed, on olemas objektiivselt: tema mõtlemisest, kõnepruugist, tahtmisest ja uskumustest sõltumatult. Nominalism on seevastu üks antirealismi vormidest. 

"Näiteks, kui realistidena peame uskuma, et number kaks on olemas mõtlemisest sõltumatult abstraktse objektina, siis nominalist ütleks, et number kaks on lihtsalt teatud tüüpi keeleline operatsioon. Väga lihtsalt öeldes on minu lähenemine virtuaalsusele samasugune. Me ei pea virtuaalsusest kõnelemiseks eeldama, et on olemas mingi maailmas leiduvate virtuaalsete asjade inventuur. Oma uurimistöös näitasingi, et sa saad kõigile neile kolmele küsimusele täiesti rahuldavalt vastata, ilma et sa peaksid seda aastatuhandete pikkust metafüüsilist taaka kaasa vedama," sõnas filosoof.

Selle asemel, et vajuda peadpidi fiktsioonide või digitaalsete objektide olemasolu tõestamise hirmkeerukasse sohu, leidis Laas virtuaalsete nähtuste käsitlemiseks hoopis viljakama ja lihtsama viisi. Neid tuleks vaadelda läbi semiootika prisma kui teatud tüüpi representatsioone. Hea kohalik näide selliste representatsioonide üle vaidlemisest on Kaur Kenderi teose "Untitled 12" ümber toimunud kohtuasi. 

"Seal me vaidlesimegi selle representatsiooni küsimuse üle ehk kas mingeid nähtusi on sobilik ja vastuvõetav keeleliselt representeerida. Nüüd kujuta ette, et meil on sarnane olukord, aga kõik on visuaalne. Siis ei ole ju viljakas hakata heietama ja tõestama, kas need virtuaalsed tegelased on digitaalsed objektid või simulatsioonid. Viljakam on öelda, et hea küll, nad on teatud tüüpi representatsioonid ja küsida, kas see rikub mingit moraalset või juriidilist piiri," selgitas Laas. 

Filosoofiline kübaratrikk

Taipamisele jõudes hakkas Oliver Laas kinni sõna virtuaalne ingliskeelsest tähendusest. Nimelt kasutatakse inglise keeles sõnu virtual ja virtually tähenduses peaaegu või ligikaudu. Eesti keelde on aga mõiste virtuaalne laenatud ainult omadussõnana. See on ka põhjus, miks on filosoofi sõnul doktoritöös tehtud avastusest keeruline eesti keeles rääkida. 

"Kasutades matemaatilist loogikat näitasin ma, kuidas on võimalik öelda ümber lauseid nagu leidub virtuaalne sõdur selliselt, et me ei omista kõnealusele asjale neid keerulisi metafüüsilisi omadusi – antud juhul virtuaalne olemine ja sõdur olemine. Me räägime selle asemel millestki, mis on ligikaudu või peaaegu nagu sõdur ehk me teeme teatud võrdluse. Eesti keelde on seda jõle raske panna nii, et sul virtuaalselt seal sõnana säiliks," arutles Laas.

Väga lihtsalt seletades tähendab see seda, et kui keegi mängib mõnd sõjamängu, kus jooksevad ringi sõdurid, tunneb ta nad ära, kui ekraanile kuvatakse visuaalne representatsioon millestki, mis kannab laigulisi ja relva ning tulistab. Sõduriks liigitatakse see siis, kui kõrvade vahel on olemas sõduri mõiste ja selle mõistega käib kaasas teatud hulk näiteid või tüüpilise sõduri prototüüp. Ligikaudsus ehk virtuaalsus tähistabki seda mööndust, millega sõduri mõiste vastavas kontekstis rahuldatakse. Seega ei tähista virtuaalsus enam mingit omadust, vaid ligikaudsuse määra, millega asju klassifitseerides psühholoogiliselt ja keeleliselt arvestatakse.

"Samamoodi moraalsete probleemide puhul, kui räägime näiteks virtuaalsetest vargustest. Siis on ligikaudsuse määr kokkuleppeliste varguse näidetega see, mille põhjal otsustada, kuidas peaks reageerima. Sama kehtib virtuaalse vägistamise puhul. Kas ta on piisavalt ligikaudne sellele, mida peetakse kokkuleppeliselt vägistamiseks? See on väga sarnane feministlikus kirjanduses levivate vaidlustega, kus arutatakse, kas näiteks vägistamise mõiste käib ka olukordade kohta, kus füüsilist kontakti ei ole," selgitas filosoof. 

Laasi hinnangul pole kogu tema lähenemine virtuaalsusele väga erinev sellestki, mida tehakse kohtusaalis. Näiteks olukorras, kus prokurörid ja juristid vaidlevad probleemsete kuriteo representatsioonide üle, on analoogiate leidmine teiste, juba keelatud või lubatud kaasustega, tavaline taktika.  

"Üldine iva seisnebki selles, et hoiaksime eemale oma filosoofilistest intuitsioonidest ja läheneksime asjadele empiiriliselt. Rohkem konkreetsete sarnasusmäärade üle vaieldes, mitte aga jaurates selle ümber, kas kellelegi vaistlikult tundub, et virtuaalsed asjad on nii- või naasugused või kas kellegi väljamõeldud mõtteeksperimendi kohaselt mingid definitsioonid töötavad või ei tööta. Kokkuvõtvalt võikski öelda, et mu uurimistöö keskmes on selline filosoofiline häkk või trikk, millega kõigist neist keerulistest metafüüsilistest vaidlustest mööda hiilida," lõpetas Laas.

Oliver Laas Autor/allikas: ERR/ Hege-Lee Paiste

Oliver Laas kaitses filosoofia erialal doktoritöö "Toward a Nominalist Theory of Virtuality" ("Nominalistliku virtuaalsuse teooria poole") Tallinna Ülikoolis. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Tõnu Viik ja Andres Luure. Oponeerisid Tartu Ülikooli professor Bruno Mölder ja Kesk-Oklahoma Ülikooli professor Mark Silcox.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: