"Lääne ühiskonnale on omane usk indiviidi autonoomiasse ehk tema võimesse kujundada uskumusi ja nende pinnalt valikuid teha, nii üksikutes tegudes kui ka elustiilis tervikuna. Samuti väljendub autonoomia selles, kellega inimene suhtleb ja milliste kollektiividega ta ennast seob," rääkis Mets.

Ta lisas, et tehisintellekti iseloomustab võimekus analüüsida suurandmeid ja leida nendest mustreid. Tehisintellekti kasutav robot on seega inimese sarnane masin, keda inimene ei pea ise liigutama. Lisaks on see varustatud sensoritega, näiteks kaamera ja laserskannimisseadmega. 

Arvutusvõimsusest suhtluses ei piisa

Mets märkis, et sotsiaalses suhtluses tulevad alatasa ette olukorrad, kus robotile omane ruumis orienteerumine ja arvutusvõimsus ei pruugi olla piisavad: "Roboti sensorid ei ole võimelised mõõtma sotsiaalset tähendust, sest siin on mängus emotsioonid, mis väljenduvad näiteks kehakeele, grimasside ja hääletooni kaudu."

Seega üks peamine põhjus, miks roboteid ei saa inimesega võrdsustada, peitub peenekoelistes sotsiaalsetes suhtlussituatsioonides. "Juba objekti tuvastamiseks peab robot nägema tuhandeid eksemplare. Raske on seega ette kujutada, kuidas võiks toimuda sotsiaalsete olukordade õppimine. Robot ei pruugi aru saada, et mõnes olukorras on olulised etiketi, teises aga eetikaga seotud küsimused," arutles Mets.

Iseäranis keeruliseks läheb siis, kui teatud sotsiaalseid norme tuleks olukorra spetsiifikast lähtudes rikkuda. "Näiteks kui Natsi-Saksamaal varjasid inimesed juute oma kodus, oli õige selle kohta valetada. Kui robotile on õpetatud, et valetada ei tohi, siis on raske näha, kuidas ta suudaks sellises olukorras erandi teha," rääkis Mets. 

Lisaks eeldab autonoomia, et robot peaks enda vajadustest ja soovidest lähtudes valima, kuidas ta toimib. "Need on aga robotil võrreldes inimesega oluliselt erinevad. Näiteks ei läheks robotile korda, kui muutuks atmosfääri keemiline koostis," märkis Mets.

Kas robotiga saab abielluda?

Ta lisas, et mõned kooseluseadusevastased on provotseerivalt fantaseerinud, kuidas varsti võib loomade ja robotitega abielluda. "Mu artikli põhjal võib üsna kindlalt järeldada, et robotid pole abieluvõimelised olendid, kuna abielu on leping, mis tugineb poolte informeeritusel ja vabatahtlikkusel, millest kumbagi robotil tegelikult pole," rääkis Mets.

Kui käsitleda roboteid inimestega võrdsena, siis peaks neile andma ka inimõigused. "Siis võib tekkida olukordi, kus peame valima inimese ja masina vahel. Kui inimene läheb katki, siis on teda palju keerulisem parandada kui masinat. Lisaks võib inimene ka vaimselt katki minna, masina puhul seda ei ole. Selles mõttes me ei saa neid samale pulgale panna," kommenteeris teadur.

Iseseisvaks toimijaks saamise asemel on Metsa sõnul realistlikum õpetada välja roboteid väga kindlates situatsioonides toimetulekuks, näiteks abiliseks või kaaslaseks kodumajapidamises. "Jaapanis on robotid, keda peetakse seaduse järgi kodumajapidamise liikmeks. Kui aga tahta sellesama robotiga seltskonda minna, tekib hulk uusi olukordi, milleks robot ei pruugi valmis olla," märkis teadur. 

Omaette küsimus on, kas me üldse tahame, et robotid oleks iseseisvad. "Äkki tahamegi just nimelt seda, et nad alluks jäägitult meie tahtele ja ei häiriks oma peremeest," ütles Mets.

Tehisteadvuse võimalikkus

Tehisintellekti loojad on väljendanud lootust luua inimajuga võrdväärne masin, millel oleks teadvus. "On pakutud, et see olevus võib olla tehtud nii süsiniku kui ka räni baasil. Mina väidan, et see nii ei ole, sest ükski teine keemiline element ei saa teha sama, mida teeb inimeses ja eluslooduses tervikuna süsinik," ütles Mets. 

Ta lisas, et süsinik saab moodustada hiiglaslikke molekule ja pikki kette, mis koos teiste ühenditega moodustavad organisme. "Need, kes ütlevad, et me saame luua inimajuga võrdse tehisintellekti, taandavad kogu selle keerukuse elektrilistele signaalidele. Ajus leiduvate virgatsainete toimimist ei saa simuleerida räni abil, sest räni ei saa moodustada selliseid ühendeid nagu süsinik," arutles Mets.

Arutelu sellest, kas arvutid ja robotid saavad olla inimese sarnased, on kestnud juba pikki aastakümneid. Üks olulisi teetähiseid selles diskussioonis on Hubert Dreyfusi 1972. aastal ilmunud teos "What Computers Can't Do", mis pakkus rea põhjendusi, miks tehisagent ei saa põhimõtteliselt midagi teadvuse-laadset omada.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi nooremlektor Oliver Laas ütles, et tema oleks ettevaatlik argumentide suhtes, mis juba eos välistavad millegi võimalikkuse. "Ajalugu pakub rea näited, kus varem võimatuks peetu saab siiski võimalikuks. Näiteks arvati pikalt, et ainuvõimalik geomeetriline süsteem on eukleidiline või et Aristotelese loogika alustõed on vankumatud. Mõlemal juhul on hilisemad arengud need seisukohad küsimuse alla seadnud," kommenteeris Laas.

Ta lisas, et üks võimalus, kuidas inimesega sarnane tehisagent saaks võimalikuks, on see, kui toimub tehnoloogiline läbimurre: "Näiteks suudavad uuemad tehisnärvivõrgud inimesega suhelda ja kohati päris inimese moodi." 

Tehisagendid kui moraalsed patsiendid

Teine võimalus roboti ja inimese teineteisele lähemale toomiseks seisneb selles, et isegi kui tehnoloogilist läbimurret ei tule, oleme me sunnitud ümber vaatama ja avardama ühiskonnaelu reguleerivaid mõisted.

"Näiteks oleme harjunud mõtlema, et inimene vastutab ja teda saab karistada mingi teo eest ainult siis, kui tal on vaba tahe ja ta oleks saanud ka teisiti käituda. Isegi kui me ütleme, et tehisagendid ei saa kunagi päriselt iseenda eest vastutada, võib juhtuda, et hakkame neid käsitlema moraalsete patsientidena. See tähendab, et meil on nende ees teatud kohustused," arutles Laas.

Selle selgitamiseks juhtis Laas tähelepanu arengutele 20. sajandi eetikas, kus moraalsete patsientide ringi on üle 100 aasta pidevalt laiendatud. "Kõigepealt liiguti täiskasvanud meestelt naiste ja laste juurde, sealt edasi loomadele, maa-eetika põhjal maastikule ja süvaökoloogia näitel tervetele ökosüsteemidele. Kui tehisagente on ühel hetkel väga palju, siis võib tekkida vajadus inimkesksed mõisted, mille järgi tehisintellekt ei saa kunagi olla inimühiskonna osa, niimoodi ringi vaadata, et neile omistatakse moraalse patsiendi staatus," kommenteeris Laas.

Ta lisas, et kuigi hunti, kes lambad maha murrab, ei saa juriidiliselt vastutusele võtta, võib teda näha moraalse patsiendina, keda ei tohi näiteks niisama piinata või tappa. "Samamoodi võib tulevikus näiteks olla, et kuigi ma ei saa oma avarii teinud isesõitvat autot vastutusele võtta, siis sellest hoolimata pean ma temaga arvestama mingil minimaalsel moraalsel tasandil," selgitas Laas.

Ave Metsa artikkel roboti ja inimese erinevustest ilmus ajakirjas Journal of the Belarusian State University. Philosophy and Psychology.