Kõik ilmselt teavad, et asjad võivad minna keeruliseks, kui sellesse on kaasatud rohkem kui kaks inimest. Ajaloost leiab kümneid kuulsaid näiteid minimaalse organisatsiooni koostöö lagunemisele. Piisab, kui vihjata prints Charlesile, printsess Dianale ja Camilla Parker Bowlesile või siis ka näiteks Brad Pittile, Angelina Jolie'le ja Jennifer Anistonile. Need on küll näited armukolmnurkadest, aga kõigi aluseks on inimlikud tunded.

Tunded esinevad inimestel ka töökohal. Organisatsioonides, kuhu tuleb tööle üha rohkem roboteid. Sestap on õigustatud küsida, kas on võimalik ka selline tunnete kolmnurk, milles on üks osapool robot.

USA ja Lõuna-Korea teadlased otsustasid uurida taolise emotsionaalse kolmnurga olemust töises olustikus. Nähtuse tagamaade mõistmiseks on taaskord lihtsam vaadata seda romantilise vormi kaudu. Pole saladus, et paljudes organisatsioonides on töötajate vahelised lähedased suhted vallandamise ähvardusel keelatud.

Põhjus seisneb ebavõrdse intensiivsuse ja sisuga suhete mõjus suhtes osalejate ning ülejäänud kolleegide käitumisele. Seetõttu käsitletakse inimlike tunnete tormi sama range mõõdupuuga, nagu muid organisatsiooni toimimist häirivaid käitumisi vägivallatsemisest purjutamiseni. Olenemata sellest, et teineteisest hoolivad inimesed esindavad eetiliselt siirast inimlikkust. Paraku ohustab kollektiivi mõjutav tunnete segadus palgatööd.

Mõeldes tööd tegevale robotile, äsjane mõte ei tundu esmapilgul kuidagi kohaldatav. Robot on tunneteta masin.Minimaalselt väärib see sama palju tähelepanu, nagu joogikraan või mõttelise telje tundelisemas otsas olev armastusväärne veidrik, mille suhtes on kiindumustunnet sama palju kui karvase maskoti vastu või siis ka mitte.

Roboti vastu tärkavate tunnete võimalust eirates võib jääda arusaamatuks, miks taolise liikmega kaasaegse organisatsiooni või meeskonna töö ei kulge. Vihje leiab ajaloolisest kogemusest. Eelmise sajandi alguses tegutsenud prantsuse põllumajandusinsener Maximilian Ringelmann avastas seoses köieveoga, et mida rohkem inimesi meeskonda kuulus, seda vähem igaüks pingutas.

Töörühmad toimivad iseorganiseeruvate sotsiaalsete üksustena, aga see ei tähenda automaatselt parimat tulemust. Rühmaliikmete lisamisega loodetakse saada üksikute tööpanuste summa, aga tegelikkuses võidakse saada hoopiski vähem.

Ringelmanni efektina tuntud nähtuse tulemusel võib isegi loodetud tootlikkus kasvava koosseisu puhul langeda allapoole väiksema rühma töötajate tulemusest. Koostöö lagunemiseks on mitmeid põhjuseid. Suurusega kannatavad kommunikatsioon ja koordinatsioon, mille tõttu läheb energiat raisku. Suurema rühma moodustavate inimeste arusaamiste variatsioon süveneb, sünnitades mõistmiste ning väärtuste ebaühtlust ja tärkavad koostööd ohustavad fraktsioonid.

Nähtava vastuseisu kõrval on ohtlikum passiivne vastuseis, kui liikmed loobuvad neis peituva potentsiaali panustamast. Sellest on aga raske aru saada. Kahju on eriti suur intellektuaalselt nõudlikku töö puhul, kui töörühma liikmed kas ei püüa või ei suuda mõelda loominguliselt ega soovi pähe tulnud häid ideid avaldada.

Kõne all olev uuring koosnes kahest osast. Esmalt koostati 88 vabatahtliku põhjal 44 töörühma. Igas töörühmas oli kaks inimest ja kaks robotit. Tööks oli võistlusreeglite alusel pudelite tõstmine ja ümberpaigutamine. Seejärel küsitleti osalejatelt nende enda tööd ning kaaslaste tegemisi puudutavaid küsimusi. Avastati, et kui inimesest liikmel tekkis robotiga hea koostöö, moodustusid töörühmades fraktsioonid, mille tulemusel langes terviku jõudlus. Lihtsamalt öeldes, kolleegi tajutud roboti sõbralikkus ei meeldinud ehk mõjus emotsionaalselt negatiivselt tema rühmakaaslasele.

Jätku-uuringusse kaasati 112 spetsialisti erinevatelt tööaladelt, alates tööstusest ja finantssektorist kuni tervishoiu valdkonnani, kellel oli kogemus robotitega töö juhtimisest. Nendelt koguti kogemusi ja soovitusi, kuidas saaks inimeste ja robotite koostööd paremini korraldada. Vastustest koorus välja soovitus arendada inimeste vahelist suhtlust, korraldades koolitusi ja organiseerides sotsiaalseid sekkumisi ühiste piknikke, spordiüritustes osalemiste ja töökaaslastega koos veedetud puhkepauside näol.

Soovituste tuum oli suurendada inimeste lähedust tugevamaks tema roboti vastu tärgata võivatest tunnetest. Kuigi inimesed on algupäraselt sotsiaalsed loomad just koostöös ellujäämise tõttu, võib uuringust järeldada, et praeguseks kaldutakse eelistama vaikivat koostegutsemist pigem robotiga kui töökaaslasega, mille tõttu teine elav olend kibestub. Seepeale grupi tulemuslikkus kannatab.

Võimalik, et oht on suurim kontoritöö puhul, kus harjutatakse endale teadvustamatult tundide viisi koostööd leplikult vaikiva ekraaniga, Kolleegid hakkavad tunduma seevastu liiga lärmakate ja teistest, aga mitte temast hoolivatena. Värske uuringu aluseks võttes tunduvad arvuti loodud väljamõeldud näod inimestele tegelikest liigikaaslastest usaldusväärsematena. Uue armukolmnurga eeldused on olemas.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".