"Blade Runneri" film jutustab loo tulevikust, milles tööst väsinud ja tüdinenud peategelane Deckard on ülema käsul sunnitud jätkama politsei tööd replikantide kütina. Replikandid on inimesega äravahetamiseni sarnased robotid. Need peaks rassima tööd planetaarses koloonias, aga mõned on põgenenud ja naasnud Maale ning varjavad end inimeste seas.

Deckard kohtub Rachaeliga ja armub temasse ära. Tegemist on replikandiga. Mitte sellise Odüsseia saagast või Terminaatori filmist pärit tegelasega, mis eksitab oma atraktiivse välimusega inimesi, et neid siis tappa. Rachael on robot, milles tärkavad tunded, aga ta pole endas kindel ega usaldada oma tundeid. Film kõnelebki tunnetest ning vajadusest nende olemasolu eluga kaitsta ja põgeneda inimeste määratud vägivalla eest. Vahest kõige huvitavama vastuseta teemana jääb aga filmi lõppedes küsimus, kas järsku ka Deckard on tunnetega replikant.

Ehk oled seda sinagi? Kas sina oled inimene või robot? Hea robot veenab end olevat inimene. Blade Runneris kasutatakse inimese ja replikandi eristamiseks Voight-Kampffi testi. Meie ajastul allume kõik veel Captcha-testile. Akronüümi taha peitub ingliskeelne fraas "täielikult automatiseeritud avalik Turingi test arvutite ja inimeste eristamiseks". Põhjus, miks peame aegajalt vastama, kas ja kus on pildil ülekäigurada, autobuss või hüdrant, tuleneb just sellest, et kauge veebiteenuse arvuti, õigemini tehisintellektiga robot kahtleb sinus kui inimeses.

Taamal tegutsevad siiski veel inimesed. Ühtede inimeste huvi on midagi müüa, mille vastu valmistasid teised inimesed roboteid, mis käivad traalimas nende informatsiooni või esinemas reklaamiandjale tema turundusmaterjalidel klikkiva inimesena, et sel teel raha teenida.

Sestap oleks hea teada, kas robotit tuvastav robot teeb vigu. Kas allegooriline Captcha-test teeks kindlaks Deckardi päritolu? Võib ka küsida, kui hästi suudab inimene eristada kriimulise pildi nurgast lõigukest ülekäigurajast või tähti kõveraks painutatud abstraktsest tekstilõigust. Mõnes analüüsis on leitud, et Captcha-testides eksivad sõltuvalt testi iseloomust 8–29 protsenti inimestest.

Samuti on teada, et mõned robotid suudavad teste tüssata ja jätta mulje inimesest. Tolles faktoloogias piirdutakse vaid teadmisega, kuna roboti edust rääkimine ja tulemuslikkuse analüüs on vastuolus kasutaja huvidega ja ta eelistab saavutusest vaikida.

Masinast abiliste osakaal kasvab iga päevaga. Koos sellega kasvab neist sõltuvus ja usaldusvajadus. Antud kontekstis on kasulik, kuigi ebamugav teada, et tehisintellekti ausust on võimatu kontrollida. Kui tehisintellekt valetab või eksib, siis tehisintellekt seda ei tea.

Põhjus on natukene üllatavalt seotud matemaatilise pedantsusega. Tehisintellekt rajaneb suures osas masinõppel, mis omakorda kasutab teada ja tuntud matemaatilise statistika meetodeid. Meetodid on piiratud võimalustega, mistõttu neid kasutatakse teadlikult ja kontrollitult vaid sobivate ülesannete lahendamiseks. Piirangutega arvestamine on usalduse nurgakiviks. Siit siis põhjus, miks peame tehisintellekti tulemust arvutuslikult pedantseks ja seetõttu usaldusväärseks.

Ainult, et tehisintellekti vale vastus ei ole sama, mis matemaatiline vale vastus. Matemaatikas saab õigsust kontrollida. Tehisintellekt koosneb paljudest osadest, mis kõik üheskoos loovad paindliku õppimise ja kohanemisvõime. Tänu sellele paistab tehisintellekti vale vastus tehisintellektile õige vastusena ja seda ka kõrvalt vaatavale tehisintellektile.

Tehisintellekti keerukuses võib peituda tingimus, mis algatab vaid teatud olukorras varasemast erineva protsessi koos teistsuguse otsusega. Midagi inimesele sarnast, kelle pähe tuleb ei tea kust originaalne mõte. Selle erinevusega, et keegi ei tea, millal tehisintellekt originaalitseb ja teeb hukatusliku otsuse.

Teadlaste arvates pole isegi teoorias võimalik tuvastada, kui keegi on selle "pähe" istutanud kontrolli võimaldava "salaukse". Rääkimata võimalusest, et selline uks on tekkinud sinna kogemata, programmeerimisviga või juhuse tõttu.

Antud kontekstis võiks põhjustada ärevust maailmas võimalik, et ühe turvalisemaks mõeldud organisatsiooni arvutisüsteemi testimise tulemused. USA sisejulgeoleku ministeerium pakkus esimest korda huvilistele võimaluse teenida raha, kui nad leiavad nende süsteemist mõne turvaaugu. Väljakutsele reageeris üle 450 huvilise. Välja maksti 125 600 dollarit. Riikliku julgeolekut tagava organisatsiooni "ajust" leiti 122 probleemi, millest olid 27 kriitilised.

Sestap pole välistatud, et oled tunnetega replikant või elad koguni simulatsioonis. Ise sa seda ei tajuks. Vahest satud järgmine kord ärevusse, kui pead läbima veebiteenuse kasutamiseks Voight-Kampffi testi?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".