Tehnoloogia areng on viimasel aastakümnendil liikunud justkui raketikiirusel. Robotid, arvutid, tehisintellekt – see kõik on osa meie igapäevaelust. Miks aga võtame tehnoloogilist progressi kui vaenlast? Miks me üritame oma lapsi sellest eemal hoida?

Meie teadlasrühm usub ja näeb, et robotid on meditsiinis uus ja innovaatiline viis õpetada lastele suhtlemisoskust ja sõnavara.

Teadusuuringutes on leitud, et närvisüsteemihäirega lastel vanuses 5–13 aastat esineb sotsiaalsete oskuste defitsiiti enam kui pooltel. Ka täiesti normaalse arenguga lastest umbes kümnel protsendil esineb suhtlemisoskuste puudujääke. Paraku jääb see tihtipeale märkamata.

Suhtlemisoskuste defitsiit põhjustab aga lastel probleeme igapäevaelus. Nad ei suuda leida nii hästi sõpru. Nad ei suuda koolis nii hästi hakkama saada ja see kõik tekitab neil vaimse tervise probleeme.

Siin tulevad appi suhtlusrobotid. Teadusuuringud on näidanud, et need suudavad köita lapsi treeningprotsessis 87 protsenti ajast. Lapsed, õppides koos robotiga, on palju elavamad ja palju aktiivsemad. Nad õpivad tegelikult palju paremini. Nende selgitused on robotiga koos õppides palju loogilisemad. See kõik realiseerub sügavama õppena. Samuti ei esine lastel sellist sotsiaalärevust ja häbelikkust ehk lapsed suudavad keskenduda kõne sisule ja sõnavara arendamisele.

Ka meie uuringutulemused on olnud paljulubavad. Oma teadustöö raames olengi arendamas ühte innovaatilist uut eestikeelset suhtlusrobotit. Ajal, mil arvutiteadlased pusivad selle kallal, et saada robot eesti keeles rääkima, töötan mina välja treeningu sisu. Olen justkui roboti aju, see viis ja mõte, kuidas ja millest hakkavad laps ja robot omavahel rääkima.

Juba praegu tegutseb Tartu Ülikooli lastekliinikus lapsesarnane robot Pepper. Ta on 1,2 meetrit pikk, oskab näidata loomade ja spordiga seotud liigutusi. Oma kõhul olevalt tahvelarvutilt saab ta näidata fotosid, videoid, mänge – kõike selleks, et köita meie laste tähelepanu. Pepper leiab meie lastega kiiresti ühise keele.

Kõik lapsed, kes on Pepperiga tutvunud, on hea meelega treeningule tagasi tulnud. Pepper suutis võluda neid juba esimestest sekunditest. Nad usuvad, et robot on usaldusväärne, mõistev, tark ja sõbralik. Ka lapsevanemad ja õpetajad on märganud nende laste puhul, kes on treeningu läbinud, et nende eneseväljendusoskus suurenes. Nende julgus esineda paranes ja ka nende sõnavara laienes.

Miks me peaksime oma lapsi sellest tehnoloogilisest progressist eemale hoidma? Loome hoopis võimaluse, kuidas seesama tehnika panna abivajava lapse kasuks tööle.

Loe ka Alina Roštšinskaja pikemat populaarteaduslikku artiklit.

Alina Roštšinskaja Tartu ülikoolist on lastearst, kuid ta ravib lapsi õige erilisel moel – roboti kaasabil.

Sellest sügisest on ta esimese aasta doktorant ning arst-resident pediaatria erialal. Suurem teadushuvi tekkis Roštšinskajal juba üliõpilasena, viiendast kursusest alates osales ta aktiivselt lasteneuroloogia-alases teadustöös. Doktoritöös ongi ta ühendanud enda jaoks kõige südamelähedasemad teemad: lapsed, neurorehabilitatsiooni ja robotid. Roštšinskaja usub, et tänapäeval peab laste taastusravi olema eeskätt atraktiivne ja motiveeriv, et tagada hea ravisoostumus.