Maailma elanikkond vananeb, mis tähendab ka dementsuse üha laiemat levikut. Nüüd osutab rühm Šveitsi teadlasi võimalikule õlekõrrele, millega oma vaimset võimekust hoida. Nende uuringus ilmnes, et kassid ja koerad ei pane üksnes proovile omaniku kannatust, vaid pakuvad ka mõningatele ajuosadele pidevat trenni. Seeläbi seostus neljajalgse lemmiku omamine uuringus vaimse võimekuse aeglasema langusega, vahendab The Guardian.

Uurijate üllatuseks ei mõju kõik lemmikloomad omanikule ühtmoodi. Näiteks paistsid koeraomanikud silma nii parema lühimälu kui ka pikaajalise mäluga. Kassiomanikel vähenes aga vananedes aeglasemalt sõnaosavus. Seevastu kalade ja lindude omanikel ei paistnud lemmiku omamisel olevat parema vaimse võimekusega mingit märkimisväärset seost.

Liigiti erinev mõju

Uuringu juhtivautori ja Genfi Ülikooli teaduri Adriana Rostekova sõnul on lemmikloomade omamist ennegi seostatud teravama nutiga ja selle aeglasema kaoga vanemas eas. Küll aga polnud seni selge, kuidas seostuvad sellega erinevat liiki lemmikloomad.

Rostekova töörühm kasutas küsimusse selguse toomiseks Euroopa tervise ja pensioneerumise uuringu kaheksa küsitluslaine andmeid. Nad vaatlesid andmete põhjal seost lemmiklooma omamise ja vaimse võimekuse halvenemise vahel vähemalt 50-aastastel inimestel 18-aastase perioodi jooksul. 

Eriti huvitasid Rostekovat sellest seisukohast koerad, kassid, linnud ja kalad. Tema sõnul on liikide erinevaks osutunud mõju uuringu kõige märkimisväärsem tulemus. Kuna kalade ja lindude omamisest ei paistnud tõusvat selget kasu, oletas Rostekova, et lemmiklooma omamine kui selline aju ei mõjuta. 

Rostekova sõnul väidavad kala- ja linnuomanikud ise, et lemmikud mõjuvad neile hästi. Tavaliselt viitaks see justkui ka paremale vaimsele võimekusele. Tema sõnul võib aga nende lemmikute tagasihoidlikuks osutunud mõju seletada mitut moodi. 

Kala või linnu eluiga on tema sõnul lühike, mistap ei pruugi omanikul lemmikuga tekkida tugevat emotsionaalset sidet. Linnu omamine võib aga omaniku unekvaliteeti kõrgema mürataseme tõttu hoopis halvendada – seda on varem seostatud ka vaimse võimekuse kiirema kaoga. Rostekova ei välista sedagi, et kasside ja koertega suhtlemine pakub ajule erilist vaimset stimulatsiooni, mis ei pruugi vähenõudlike loomadega lävides samavõrd avalduda.

Tervishoid võib olla tore

Varasematest uuringutest on teada, et koeraga suheldes töötab eesajukoor hoogsamalt ning tähelepanuprotsessid ja emotsionaalne erutus on tugevamad. Eesajukoor ja otsmikusagar hakkavad uuringute järgi aktiivsemalt tööle ka kassidega suheldes. Oletatavasti võib see seotud olla kassile omase ennustamatu temperamendiga.

Samuti on Rostekova sõnul võimalik, et kassid ja koerad soodustavad omaniku suuremat sotsiaalset läbikäimist ning seegi võib viimase aju nooremana hoida. Koeraga jalutades on omanikul rohkem põhjust teiste inimestega rääkima jääda, kass aga võib pakkuda asendust sotsiaalsele võrgustikule.

Lääne vananevate ühiskondade ja üha sageneva dementsuse valguses võib leid ekspertide sõnul aidata tervislikku vananemist ümber mõtestada. Samuti võib see mõjutada vanemas eas peetavate lemmikute valikut. 

Raamatu "The Longevity Imperative" ("Pikaealisuse imperatiiv") uuringuga mitte seotud autori Andrew Scotti sõnul kipuvad inimesed mõtlema tervisega seoses haigustele ja haiglatele. Tegelikult tasub tema sõnul aga laiemalt mõelda, kuidas keegi oma elu elab. Uuringu juures on tema sõnul meeldiv, et selle pakutud terviselahendus on kibeda ravimi asemel midagi toredat.

Uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports.