Elurikkusega on meil halvasti. Minu lapsepõlves olid teeservad veel kullerkuppe täis, praegu enam mitte. Ka putukaid on vähem, viimase 27 aasta jooksul on putukate biomassi indeks langenud 76 protsenti. Väga suur osa meie toidulauast aga sõltub putukatest, tolmeldajatest. Nemad omakorda sõltuvad keskkonna elurikkusest.

Mina olen maastikuarhitekt ja töötan igapäevaselt inimese ja linnakeskkonna vahelise suhte heaks. Linna kui inimtekkelist keskkonda ja loodust kui metsikust vastandatakse omavahel ning metsikust linnas ei sallita. Seda peetakse korratuse ja lohakuse märgiks. Linnaloodust koheldakse kui dekoratsiooni, mis peab olema lihtsalt ilus. Inimese mõistes ilusa ja elurikka vahele ei saa aga võrdusmärki panna. Elurikkus on samas meile hädavajalik.

Elurikkad kooslused aitavad vähendada linnas kuumasaarte teket. Näiteks kuumal suvepäeval võib niidetud muru pind erineda asfaldi temperatuurist seitse kraadi, poollooduslik linnaniit aga olla isegi 13 kraadi jahedam.

Linnas ongi palju asfalti ja kivipinda. Sagedane tulvavesi aga ei mahu enam torustikesse ära. Niidetud murust imbub vesi palju halvemini, sest sagedasel niitmisel on murutaimede juurestik lühike ja nõrk. Poollooduslikul linnaniidud aga hoiavad tulvavett kauem endas ja kasutavad sellest ka palju ära, sest looduslike taimede juurestik on tugev ja tungib väga sügavale.

Selleks, et meil oleks sügisel õunu, on tarvis kimalasi. Kimalastel aga on vaja toitu terve suve jooksul, mitte ainult kevadel õunapuude õitsemise ajal. See tähendab, et nende elupaiga läheduses peab leiduma õitsvaid looduslikke liike terve suvi läbi. Sellist spektrit suudab pakkuda ainult elurikas linnaniit.

Oma teadustöös uurime kolleegidega linnakeskkonnas elurikkuse kasvatamise meetodeid ja otsime selliseid lahendusi, mis oleksid head teistele liikidele, aga samas ka inimesele meeltmööda. Meie senised katsed näitavad, et elurikkuse kureerimine ehk teadlik suunamine aitab inimesi linnas metsikusega paremini lepitada.

Näiteks kui meil on tavalises linnamurus ühel ruutmeetril umbes seitse liiki, siis maailma tippklassi kuuluval Laelatu puisniidul on liike 74. Linnas saaks olla see number 35. Igal juhul on inimese osalus tähtis, sest ka Laelatu ei oleks nii rikas ilma inimese osaluseta.

Metsikus on maailma püsimisjõud. Selleks, et püsima jääda, tuleb meil töötada looduse protsessidega koos ja linnarikkust tuleks mõelda üksnes elurikkuse mõõdupuuga.

Loe ka Karin Bachmanni pikemat populaarteaduslikku artiklit.

Karin Bachmann on maastikuarhitekt, õppinud Eesti Kunstiakadeemia magistriastmes urbanistikat, käsil on doktorantuur. Erialapraktikuna on ta koos kolleegidega keskendunud poollooduslike koosluste temaatikale: kuidas looduslikke protsesse linna haljasalade toimimisse kaasata ja kehtivaid haljastusnorme mitmekesistada. Kureeritud rlurikkus on koos Anna-Liisa Undi ja Merle Karro-Kalbergiga välja töötatav metoodika; töö käigus katsetavad nad Tartu parkides erinevaid elurikkuse tõstmise viise.