Nihkuv baastase

Lähiminevikus olid teeservad täis kullerkuppe ja niisked heinamaad pääsusilmi, praegu enam mitte. Sellist mäletamist nimetatakse nihkuva baastaseme sündroomiks: olles harjunud keskkonnas mingi seisukorra ja tasemega, osatakse märgata nivoo muutumist ja püütakse vastavalt reageerida. Eluvaeses keskkonnas kasvanud lapsele tundub asfaldikeskne kinnisvaraarendus normaalne eluruum ja ta ei oskagi midagi muud tahta, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia doktorant Karin Bachmann.

Ka putukaid on märgatavalt vähem – vastavalt Saksamaa teadlaste mõõtmistele on viimase 27 aasta jooksul lendavate putukate biomassi indeks kahanenud 76 protsenti. Samal ajal sõltub suur osa meie toidulauast ehk umbes 75 protsenti ülemaailmsetest toidukultuuridest just tolmeldajatest, kes omakorda sõltuvad keskkonna elurikkusest. 

Kelle asi on muutusi algatada?

Inimtekkelist ja looduskeskkonda on linnastumise kasvust alates vastandatud: loodus on midagi, mis on linnast väljas. Sel põhjusel ei peeta linnas elurikkusega tegelemist oluliseks, sest linn peaks saama välise elurikkuse arvelt hakkama. Tegelikult ümbritsevad linnu sageli monokultuursed põllumajandusmaastikud, mis on tegelikult oluliselt eluvaesemad kui võimalusterohked linnad. Kliimamuutuste eriti teravad mõjud linnades ja inimeste koondumine siia näitavad selgelt, et just linnad peavad olema muutuste eestvedajaks. 

Ilus vs inetu. Või hoopis vajalik?

Linnakeskkonna elurikkus sõltub kooslustest, millel võimaldatakse kasvada eraaedades, parkides, väljakutel. Praegu mõtestatakse linnaloodust kui dekoratsiooni, mis peab vastavalt inimeste soovile õitsema, midagi varjama, midagi täitma, millelegi ruumi tegema. Enamasti on avalikel aladel kasutusel suured niidetud murupinnad ja kõrged puud ning värvikirevusele orienteeritud suvelilled.

Selline valik on elurikkuse seisukohast pigem väheväärtuslik. Meie esteetilised tõekspidamised ja kivistunud arusaamad linnahaljastusest takistavad linnaloodusel pakkuda nii meile kui ka teistele liikidele oluliselt rohkem eluks vajalikku. 

Elurikas keskkond vähendab õhusaastet, kaitseb põua ja üleujutuste eest, pakub toitu ja elupaiku. Sellel on tugevad seosed inimeste tervisega ja see soodustab ka sotsiaalsete suhete teket. Sellised väärtused ei ole aga praegu koosluste valiku aluseks, kuigi võiksid olla peamised kriteeriumid ilu-eelistuste ees.

Kureeritud elurikkus

Praktiliste katsetuste ja uuringute käigus töötame koos kolleegide Merle Karro-Kalbergi ja Anna-Liisa Undiga välja metoodikat, mida kasutades saab linnas elurikkust tõsta. Otsime maastikuarhitektuuri lahendusi, mis looksid võimalusi teistele liikidele jaoleksid samal ajal inimestele vastuvõetavad. Senised katsed näitavad, et elurikkuse teadlik suunamine ja tegevuste pidev paralleelne selgitamine aitavad inimesi muutustega lepitada.

Elurikkuse kureerimine metoodikana tähendab taimekoosluste leviku ja kasvamise teadlikku suunamist, kus esmajärjekorras võetakse arvesse koosluse ökoloogilist kasu ning inimesele meeldimine on teisejärguline, kuid siiski arvesse võetav.

Näiteks eemaldatakse kooslusest esialgu liigselt võimust võtvad, valdavalt ühe- ja kaheaastased rohttaimed ehk ruderaaltaimed, mis esimesena vabu alasid hõivavad. Neil liikidel on looduses oma kindel koht, kuid inimesel on nende kui avaliku linnaruumi haljastamiseks kasutatavate taimedega esialgu raske leppida. Sellise ökoloogi pilgu jaoks biorassistliku tegevusega harjutatakse inimesi samm-sammult teistsuguste taimedega ja suurendatakse tasapisi liigispektrit.

Elurikkuse kasvatamiseks on vaja niita vähem, lasta võsal kasvada, jätta puutüved maha – kureeritult. Kui tavalises murus on liike ühel ruutmeetril umbes viis, siis liigirikkuselt maailma tipus oleval Laelatu puisniidul 74. Linnakeskkonnas oleks tõenäoline saada liigiarvuks 35–40.

Tähtis on inimese ja looduse koostoime: ka Laelatu ei oleks elurikas inimeseta, kelle tegevusel on oluline osa koosluste toimel ja arengul. Linn ongi olemuselt pool-inimlik/pool-looduslik kooslus, kus tasakaal on paigast nihkunud ja liiga tugevalt inimese poole kaldu. 

Linna rikkust tulekski ennekõike mõõta elurikkuse mõõdupuuga. Meie tänased lapsed on homsed otsustajad ja meie ülesanne on anda neile kaasa selline baastase, et elurikas linn oleks nende arvates loomulik keskkond ning nad oskaksid seda alati nõuda. 

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 11. veebruaril.