Sotsiaalmeedia-, nuti-, ekraani-, digisõltuvus – need on märksõnad, mida näeme, loeme või kuuleme nii meediast, koolist, töölt kui ka kohvikus kõnelevatelt täiskasvanutelt. Tegelikult võib aga öelda, et (sotsiaalmeedia)sõltuvuse idee on rohkem müüt kui tõde ja sõltuvuse terminoloogia kasutamine ei ole asjakohane. Teisalt, see aga ei tähenda, et sotsiaalmeedia kasutamisega ei oleks seotud ohte ja erinevaid murekohti.

Sõltuvuse temaatika juured peituvad uue elu omandanud naljas. Täpsemalt, 1997. aastal kirjutas Ameerika psühhiaater Ivan Goldberg psühholoogiafoorumisse paroodiapostituse väljamõeldud "internetisõltuvusest", kasutades mudelina patoloogiliste hasartmängude, mängurluse ja erinevate ainete kuritarvitamise sümptomeid. Goldberg pani kõik need ühte patta, et ironiseerida Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni diagnostilise juhendi jäikuse üle. Tema üllatuseks hakkas see kulutulena levima ja on siiani üks internetikasutusest rääkimise valitsevaid viise.

Tegelikult ei ole neid "moodsaid" sõltuvusi ei Maailma Terviseorganisatsiooni poolt välja antud Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsioonis (RHK-10), mida kasutatakse valdavalt Euroopas (sh Eestis) ega ka Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni välja töötatud DSM-süsteemis. Neid vaimsete häirete klassifikatsioone muudetakse või täiendatakse uue teaduslikest meditsiiniuuringutest saadava teabe põhjal pidevalt, kuid sotsiaalmeedia- või internetisõltuvus ei ole veerandsajandi jooksul endiselt sinna teed leidnud.

Teadusmaailmas on metaanalüüsidest ja süstemaatilistest ülevaadetest leitud sotsiaalmeedia kasutajatele nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid. Üldiselt jäävad kõlama rohkem negatiivsed arvustused ning on tavapärane, et sotsiaalmeedia ja selle võimalikku liigset kasutamist võrreldakse alkoholi, uimastite ja suitsetamisega.

Mõned uurijad on leidnud, et nende arvates võivad jääda isegi meie kõige tugevamad vajadused tagaplaanile, nt söömine või magamine. Lisaks võib kannatada töö ja/või haridus, esineda probleeme vahetus sotsiaalses keskkonnas ning suhteprobleeme. Samuti seostatakse sotsiaalmeedia kasutamist väga tihedalt erinevate vaimse tervise häiretega, nagu ärevus, hajevilolek, depressiivsus, viha, paanikahood või psühhoos.

Sotsiaalmeedia kasutamise meediakajastuses on valdav negatiivne toon, (tuginedes ka 2013.–2020. aastatel Eesti meedias avaldatud artiklite lähemale uurimisele, vt sõnapilv). Samas on uuringud ka näidanud, et noored kasutavad sotsiaalmeediat eeskätt üksteisega suhtlemiseks ja sotsiaalselt aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine seotud pigem parema vaimse tervisega. Tihti on need negatiivsed mõjud raamistatud meieni läbi sõltuvuse temaatika, kuid oluline on täheldada, et enamik noori ei ole sotsiaalmeediast sõltuvuses.

Sarnastele tulemustele olen jõudnud ka oma doktoritöös. Näiteks uurisin, kuidas Eesti noored tõlgendavad ja konstrueerivad sotsiaalmeediasõltuvust ning kasutasin ühte sõltuvusskaalat, mille alusel võiks hinnata teatavat sõltuvuslikku kasutamist. Siinkohal tasub lisada, et pigem väga head ja universaalset mõõdupuud selliste võimalike sõltuvuste uurimiseks tegelikult ei ole. 

Vaatame siiski olemasolevaid tulemusi – nende sõltuvusskaalade alusel saaks omistada teatavat sõltuvust vaid paarile protsendile noortest, kes uuringus osalesid. Samas selgus uurimistulemustest, sotsiaalmeediasõltuvus on 85 protsendi (n=828) noorte arvates reaalne probleem ning enda arvates on sõltuvuses 24 protsenti (n=236) noortest.

Sellest saab järeldada, et Eesti noored tõlgendavad ja konstrueerivad sotsiaalmeediasõltuvust märkimisväärse probleemina. Uurimistulemuste ja sõltuvusskaalade raames saab aga väita, et enamik neist sõltuvuses ei ole.

Mõistagi ei saa me neid liigse sotsiaalmeedia kasutamisega seotud probleeme alahinnata. Eriti seetõttu, kuna on alust arvata, et mõnele inimesele mõjub sotsiaalmeedia liigne kasutamine rängemalt kui teisele. Võttes arvesse aga probleemi statistilist suurust, on sõltuvuse diskursus oluliselt üle esindatud ja võimendatud.

See on oluline, kuna mõjutab noorte hinnanguid nende enda käitumisele, kasutamisviisidele ja selle tõlgendamisele. Pigem võiks öelda, et selle diskursus võib olla moraalse paanika alamaiguga, mis tähistab sellist laialdast ärevust ühe teema suhtes, mida kiputakse meil sildistama väga ohtlikuks ühiskondlikuks murekohaks.

Eeskätt puudutab see moraalne paanika seejuures meie ühiskonna nõrgemaid liikmeid, keda süüdistatakse ja sildistatakse. Samuti keskendub see paanika peamiselt uutele meediavõimalustele. Justnimelt võimalustele, mitte "kurjadele rakendustele", mis igal sammul meile ja kaaskodanikele haiget teeksid. 

Moraalses paanikas ei ole midagi uut. Umbes 400 eKr hindas Kreeka filosoof Sokrates, et liigne kirjutamine võib inimestes põhjustada unustamist ja tarkus võib selle tegevuse tõttu jääda tagaplaanile.

Hiljem, 18. sajandil, oli ühiskonnas murekohti selles, et oli liikvel "ohtlik" häire, mida seostati noorte liigsete riskide võtmisega ja ebamoraalsete hoiakutega, mida mõned nimetasid lugemissõltuvuseks, aga ka lugemispalavikuks või -raevuks. 1950. aastatel leiti, et koomiksid on lastele ohtlikud ja põhjustavad kuritegevuse kasvu.

Viimasel ajal on leitud, et arvutimängud ja räppmuusika muudavad meie noori vägivaldseteks kurjategijateks.

Meedianarratiivi saadavad moraalse paanika varjundid ka kahtlemata seepärast, et sotsiaalmeediakasutus on oluliselt hoogustunud ning "sõltuvuslikkus" kui sotsiaalne probleem pälvib ajakirjanduse tähelepanu.

Ka Eesti uudistes kajastatakse sotsiaalmeedia kasutamist sageli märkimisväärse probleemina. Näiteks vaimse tervisega seotud probleemid leiavad sotsiaalmeediasõltuvuse juures kajastust pea kahes kolmandikus Eesti meedias avaldatud artiklites, mille kõrvale on lisatud fotod ajukoore hävinemist, kurbadest peresuhetest või tumedas toas valge ekraani taga istuvatest zombisid meenutavaid inimestest. 

Seega saadavad seda müütilist sotsiaalmeediasõltuvust eeskätt moraalse paanika varjundid ja see on meie ühiskonnas üle võimendatud diskursus. See aga ei tähenda, et mõnedele inimestele liigne sotsiaalmeedia erinevaid probleeme ei põhjustaks ja selle kasutamine on läbinisti ohutu ja tervislik. Neid murekohti ei tohi me alahinnata.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 11. veebruaril.