Nutitelefon ja sellega kaasnev virtuaalmaailm pakub palju võimalusi õpilaste teadmiste avardamiseks. Hea tahtmise korral saab lõimida selle potentsiaali õppetöösse. Nimelt on nutiseadmetega võimalik viia õppetegevused klassiruumist välja reaalsesse maailma. Nutiseadmete abil saame teha mõõtmisi, suunata õpilasi liikuma kindlate asukohapunktide vahel, õppides lugema kaarti ja orienteeruma, pääseda kiiresti ligi infole, kirjutab Tallinna Ülikooli nooremteadur-doktorant Kadri Mettis.

Lisaks on nutiseadmetega võimalik soodustada suhtlemist õpitegevuste käigus, toetada õpilaste koostööd ning koos loomist olenemata kohast ja ajast. Näiteks, asukohapõhiste rakenduste kasutamine võimaldab suunata õpilased iseseisvalt õues õppima nii, et õpetajal on kõikide õpilaste tegevustest ülevaade.

Siiski on ka sellel omad ohud. Ühelt poolt aitab nutiseadmete põimimine õppetegevustesse suunata õpilasi, ümbritsevat märkama ja uurima. Teisalt võib tehnoloogiliste vahendite kasutamine tekitada nähtamatu barjääri maailma ja õpilase vahele. Õpilane peab suutma teadlikult toime tulla virtuaalmaailma ahvatlustega ning opereerima kahe – virtuaalse ja reaalse – maailma vahel.

Tulenevalt sellest dilemmast olen oma doktoritöö raames Tallinna Ülikooli mobiilse õuesõppe töörühmaga uurinud õpilaste õpitegevuste toetamist, kus õpilane õpib õues iseseisvalt nutitelefoni juhendamisel.

Esialgsed tulemused

Oma esialgsetes uuringutes vaatlesime õpilaste teadmiste loomist Tallinna Loomaaias. Selgus, et õpilased vaatasid mobiilse õuesõppe ajal suurema osa ajast ekraani ning ei toimunud oodatud suhestumist looduse ja loomadega. Viimane on aga nii õppimise kui ka liigikaitse seisukohalt ülioluline aspekt.

Selleks, et õpilasel tekiks huvi ja soov ohustatud liike ja keskkonda hoida, peab looma selliseid õpperadu, mis suunavad oskuslikult õppijat kahe maailma vahel tegutsema.

Järgmise sammuna selgitasime välja, missuguseid õpperadu mobiilseks õuesõppeks üldse koostatakse. Selleks analüüsisime õpetajate loodud radu õuesõppeks mõeldud rakenduse Avastusraja keskkonnas. Analüüsi käigus vaatasime radade puhul, kas need suunavad õpilast asukohas olevat märkama, missuguseid ülesannete tüüpe on kasutatud ning kas radades on lõimitud erinevaid õppeaineid.

Tuli välja, et paljude radade puhul olid nii keskkonna võimalused kui ka nutiseadme tehnilised võimalused kasutamata jäänud. Samas, radade analüüsimise käigus leidsime mõningaid väga häid näiteid. Heaks pidasime radu, mis olid probleemipõhised, moodustasid loogilise terviku ja suunasid õppijat loodust märkama.

Soovisime välja selgitada, kas meie välja valitud heade radade näited toetavad ka õpilaste teadmiste kujunemist. Selleks koostasime valitud näidete põhjal õpperajad, mille õpilastega läbisime.

Radade loomisel pöörasime tähelepanu, et need oleks probleemipõhised, moodustaks loogilise terviku, loodud asukohapunktid suunaks õppijat ümbritsevaga suhestuma ja loodud radadesse oleks lõimitud erinevate ainete alaseid teadmisi. Näiteks kasutasime oma raja juhistes tegevusele kutsuvaid väljendeid, nagu vaata, loenda, mõõda, korja, pildista, filmi, ehita, joonista jne.

Teadlik tegevus

Uuringu tulemustest selgus, et varem mainitud põhimõtetel loodud rajad aitasid õpilastel luua püsivaid teadmisi teema kohta. Õppetegevusega omandatud teadmised olid õpilastel alles ka ühe kuu möödumisel ning õpilaste meelest oli õppetegevus huvitav ja meeldiv.

Eelnevast saame järeldada, et nutitelefonide õuesõppel kasutamine pole tingimata kahjuliku mõjuga ega kasutu. Uuringus kasutatud õuesõppe rajad, mis lähtusid eelpool nimetatud tahkudest, aitasid õpilastel teadmisi omandada. Radu koostades tuleb aga õpilasi teadlikult suunata keskkonnaga suhestuma. Sellisel juhul seostavad nad virtuaalsel kujul esitatud infot reaalse eluga rohkem.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 11. veebruaril.