Selles artiklis tulebki juttu masinatest. See on täiesti mõistetav, kuna ma tegelen masinate ehitamisega, nende uurimisega ja samuti juhendan nende konstrueerimist. Siinkohal on oluline kohe sisse tuua selge eristus: need masinad, mida mina konstrueerin, uurin ja õpetan, ei osale aktiivselt tehnoloogilises progressis. Need on kunstimasinad, mis tekitavad helisid, võimaldavad etendajal sooritada teatud tegevusi, on visuaalselt tähenduslikud, laetud metafooridega jne.

Tehnoloogilise progressi vaatenurgast on neile antud üleolev ja naeruvääristav nimetus – "kasutud masinad". Laiatarbetehnoloogias oodatakse, et masinat annaks tööstuslikult masstoota ja edukas turundus viiks selle igasse kodusse. Kunstilise masinaga on asjad teisiti – see omab tähendust ainult konkreetse kunstiteose kontekstis. Ilma selleta teost ei sünni.

"Kasutu masina" alatoon viitab justkui käpardite läbikukkunud püüdele konstrueerida kasulikke masinaid. Oluliselt tabavam mõiste on "antimasin". See annab kunstnikule aktiivse ja teadliku positsiooni, mis ei tee vähimatki katset flirtida tehnoloogilise progressiga. See määratlus tuli kasutusele seoses Jean Tinguely* loominguga, kes võttis oma masinatega anarhistliku positsiooni tehnoloogilise võidujooksu vastu. Tegemist oli vägagi päevakajalise hoiakuga, kuna 1960. aastatel viis võidurelvastumine maailma tuumasõja lävele.

Teadlik hälbimine progressi teelt võimaldab masinaid tegelikult konstrueerida igaühel ja ükskõik millest. Sel teel loodud antimasin on vabastatud ambitsioonist olla töökindel, täpne ja kvaliteetne. See ei pea andma oma loojale konkurentsieelist, kuid on äratuntavalt tema nägu.

Just niisuguste masinate konstrueerimise meetodi väljatöötamisega tegelebki minu loovuurimuslik doktoritöö. Keskne mõiste siinkohal on brikolaaž, mis lühidalt tähendab ülesande lahendamist, kasutades selleks juhuslikke ja kättesattuvaid vahendeid ümbritsevast keskkonnast. Seda füüsilise ruumi loomingulist kujundamist seostatakse loodusrahvaste kohaneva käitumisega ning vastandatakse kaasaegse insenerimõtlemisega.

Brikolaaži kui meetodit kasutame igapäevaelus pidevalt, kui on tarvis midagi teha, mida me ei ole kunagi varem teinud ning kelleltki "õigeid" tööriistu laenata ega nõu küsida ka ei ole. Siis vallandub loomulik otsustusprotsess, mis põhineb evolutsioonis väljakujunenud ruumi- ja materjalitajul. Hetkega saabuvat äratundmist, et just need asjad sobivad täpselt niimoodi kokku, peab usaldama ning koheselt rakendama.

Kui objektiteatri etendaja hakkab, vaatamata varasema kogemuse puudumisele, endale tegema isiklikku masinat, siis selle käigus saab temast brikolöör. Üldiselt etendajad endale ise lavalisi mänguobjekte ei tee, jättes seeläbi kasutamata olulise loomingulise potentsiaali ning distantseerides ennast oma tulevasest tehislikust mängupartnerist.

Oma doktoritöö ühe praktilise eksperimendina lõin tulevasele etendajale brikolaaži simulaatori. Tehislik keskkond võimaldas vaikival teadmisel juhtida käte tööd. Tühjas ruumis oli kindel hulk juhuslikke esemeid ning traati nende kinnitamiseks.

Brikolööri ülesanne oli 30 minuti jooksul ilma planeerimata ja kavandamata liita esemeid nii, et valmiv ühendobjekt sisaldaks liikuvaid osiseid ning nende abil muundataks kehalisi liikumisimpulsse heliimpulssideks. Tegevus ei sisaldanud brikolaaži kiirkursust, keelatud oli kasutada interneti õpetusi. Käivitus improvisatsiooniline ja kohanev protsess, kus pidi usaldama esimesi valikuid ning neid koheselt teostama. Tegevuse paigutamist "õige – vale" skaalale sai teadlikult välditud igal sammul.

Lavastusprotsessis ei kritiseerinud me masinate tehnilist töökindlust, vaid need rakendusid tegevusse just nii haprate ja ebakindlatena, nagu need loodi, juhtides oma karakteritega stseenide dünaamikaid. Pidev valmisolek reageerida masina enda ettearvamatutele "tahteväljendustele" võimendas etendaja tähelepanu. Nii sündis isiklik sõnadeta objektiteatri lugu dialoogis omaloodud helimasinatega**.

Lõpuks: mis kasu sellest kõigest on? Aastal 1952 konstrueeris MIT professor Marvin Minsky maailma kõige kasutuma masina***. Kuna tulemus õnnestus tal suurepäraselt, siis tavaloogika kohaselt oleks pidanud see jääma igaveseks sahtlipõhja tolmu koguma. Iroonilisel kombel aga saadab seda seadeldist pöörane müügiedu. Seda saab soetada endale erinevates värvitoonides ja kujundustes ning mingil põhjusel soovivad inimesed sellega koos elada.

Seega oleks aeg müüt tehnika kasulikkusest kui millestki selgepiirilisest, loogilisest ja lõplikust, päevakorrast maha võtta. Hakakem ise endale masinaid tegema!

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 11. veebruaril.

* – Jean Tinguely (1925–1991) – Šveitsi päritolu kunstnik, kes sai tuntuks mehhaaniliste masinate konstrueerijana. Teda peetakse üheks XX sajandi kunsti enim mõjutanud autoriks.

** – Minu doktorilavastus "Otse sellisena tuli" esietendus Tallinnas ArtDepoo galeriis 2021. aasta novembris. Brikolöör-etendaja – Karmel Naudre.

*** – Marvin Minsky "kasutu masin" on karbike, mille peal on ainult lüliti. Selle lüliti aktiveerimise tulemusena avaneb karbi kaas, sellest väljub sõrm, mis lükkab lüliti tagasi algasendisse ning kaob kaane alla.