Pandeemia tiris veebisündmused interneti hallusest lagedale

Koroonaaeg avab harukordse võimaluse sulatada meelelahutuse võserikus omavahel reaalset ja virtuaalset maailma ning laduda vundamendi tervet planeeti haaravate hübriidsündmuste korraldamiseks.
Üks juhtivaid "kohalviibimise tundest" kirjutajaid Philip Auslander on öelnud, et levinud eelduse kohaselt on otsesündmus "tõeline" ja vahendatud sündmus kuidagi teisejärguline, kunstlik "reaalse" reproduktsioon. Kui koroonast põhjustatud esimene šokk oli taltunud, mõistsime, et ühiskond on valmis uurima, kuidas teha põnevat ja kaasavat hübriidsündmust, kus saaksid osalejad ja esinejad olla üle terve maailma laiali, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia doktorant Taavet Jansen.
Voogedastatud sündmuse keskmes on visuaal, esineja ja vaataja jagatud "siin ja praegu" tunne, virtuaalne lähedus digitaalses ruumis ja vaataja aktiveerunud kujutlusvõime. Omamoodi sarnaneb see teatrisündmusele, kus omavahel kohtuvad füüsilises ruumis toimuv tegevus ja kujuteldav fantaasiamaailm.
Laias plaanis pole aga teatrisündmus selles mõttes eriline – igas füüsilises ruumis toimuval sündmusel on olulised "päriselt toimumise", "samas ruumis viibimise" ja "kaasatuse" tunne. Sellist sündmust on ootamatult keeruline luua. Vaataja jaoks teeb olukorra raskeks see, et meil tegelikult puudub sellise hübriidkogemuse vaatamise kultuur. Neid sündmuseid ei osata ka luua – õnnestumiseks peab kombineerima oskusi erinevastest distsipliinidest ja see eeldab uusi meeskondi.
Mina tegelen oma uurimistöös just selliste sündmuste loomise anatoomiaga. Uurin, kuidas sellist sündmust raamistada, milliseid tugistruktuure oleks vaja ja millised kunstilised otsused aitaksid tõmmata sündmust lahti füüsilisest ruumist ning teha ligipääsetavaks kõigile, seda sõltumata ruumilistest, sotsiaalsetest, füüsilistest erivajadustest.
Meile tundub esimese reaktsioonina, et selline sündmusel osalemine on üks arvutiekraani vahtimine. Arvutiekraan toimib küll aknana illusoorsesse ruumi, aga "vastastikuse andmise ja võtmise simulaakrumi" tekitamiseks ei piisa ainult nägemismeele stimuleerimisest. Vaatajas-osalejas kaasatuse tekkimiseks tuleb pakkuda multisensoorseid aistinguid – olgugi, et füüsiliselt on see võimatu, saab neid tekitada kasutades eelpool mainitud kujuteldavat ruumi.
Koostöös tulevikulavaga e⁻lektron oleme loonud avatud "aparaadi", mis on mõeldudki sellisteks hübriidsündmusteks. Selle kaudu saab sündmusi vahendada, vaatajad saavad omavahel suhelda ja osaleda sündmuse loomisel ning autorid saavad koguda vaatajatelt tagasisidet.
Me oleme kahe aasta vältel läbi viinud ja analüüsinud üle 40 sündmuse ning teinud muu hulgas koostööd MIT-ga, Cannes' filmifestivaliga ja ThoughtWorksiga New Yorkist. Oma esimesed vitsad oleme kätte – olen oma silmaga näinud, kuidas sündmuselt lahkuvad tuhanded vaatajad. Selle kõige käigus olen aru saanud väga olulisest – aeg selleks uurimuseks on ideaalne.
Just praegu toimus see muutus, kus kriitiline mass leppis virtuaalse maailma sisenemisega meie igapäevaellu ja me oleme jõudmas faasi, mida ennustas Janet Murrey. Tõeline läbimurre tuleb siis, kus me leiame ennast vaatamas meediumist läbi, mitte meediumit ennast. Selles punktis sulab meedium nähtamatuks, me kaotame ennast fantaasiasse ja hoolime lõpuks ainult sellest, millest jutustab meile lugu.
Iga algus ongi raske. Minu tööriistakastis on palju erinevaid oskuseid, mis on uues tekkinud paradigmas täiesti kasutud, niisamuti ka teistel loomeinimestel. Peame neid oskuseid filtreerima, õppima juurde uusi ja isegi leiutama selliseid, mida polegi veel olemas. Selge on see, et selles kontekstis saame edasi liikuda ühendades teadmisi erinevatest distsipliinidest.
Interaktsioonidisain võtab käest kinni teatril, teeb silma televisioonile ja hakkab otsima uusi radu kunstitööstuse ja meelelahutuse võserikus, mille stsaab võita ka haridus ja ettevõtlus. Tekkinud on täiesti uus küsimus – kuidas täiustada koos kogemist, asudes üle maailma laiali?
Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 11. veebruaril.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa