Tänapäeval räägime tehnoloogiast kui innovatsiooni alusest, samas ei loo tehnoloogia ise teadmistepõhiseid ja nutikaid uuendusi. See vastutus jääb inimeste kanda. Sama peab paika ka hariduses, kus tehnoloogia tööriistana ei kujunda mitmekülgset õpikeskkonda ja õppeprotsessi, kirjutab Tallinna Ülikooli nooremteadur Linda Helene Sillat.

Eesti hariduse kvaliteedi üks oluline näitaja on digitehnoloogiate rakendamine. Uuringute põhjal on justkui kõik korras – kõigil üldhariduskoolide õppijatel on ligipääs kaasaegsetele tehnoloogiatele. Samas näeme, et tehnoloogia kasutamine koolides ja lasteaedades õppija toetajana ei ole võrdne, sest õpetajate digipädevus on ebaühtlane. Teisisõnu ei suuda sugugi kõik õpetajad rakendada digitehnoloogiat piisavalt enesetõhusalt ja vastutustundlikult oma tundides ning enesearendamisel.

Kuidas, mida täpsemalt ning mis eesmärgil õpetajate digipädevuse taset mõõta, on olnud aga juba aastaid keeruline küsimus.

Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia keskuse teadlased on uurinud digipädevust õpetajate igapäevatöö osana 15 aastat. Viimasel viiel aastal oleme keskendunud sellele, kuidas hinnata eesmärgipäraselt just õpetajate digipädevust. Oleme jõudnud arusaamiseni, et kuigi õpetaja amet on universaalne, siis õpetatav sisu toob esile digipädevuse eripära ja nüansid.

Digipädevuse olemuse avamiseks ja mõistmiseks on loodud nii digipädevusmudeleid kui ka -raamistikke, võttes arvesse nii Eesti kui ka rahvusvahelist kogemust. Samas ei ole need universaalsed, jätkusuutlikud, vaid pigem kulukad – nii tööjõu kui ka aja ressursi mõistes. Oluline tähelepanek on siinjuures, et digipädevuse hindamine ei saagi toimuda ühe universaalse lahenduse abil, sest hindamisele seatud eesmärgid on erinevad.

Samuti mõjutab digitehnoloogia rakendamist õpetaja võimalus valida erinevaid õppemeetodeid ja -vahendeid. Seega ei ole võimalik, et näiteks kunstiõpetaja ja matemaatikaõpetaja kasutavad õppeprotsessis täpselt ühesuguseid tehnoloogilisi lahendusi. See omakorda eeldab erinevat väljaõpet mitte ainult ainealaste teadmiste ja oskuste, aga ka õpetaja digipädevuse kontekstis.

Digipädevusele seatud eesmärgid on erinevad

Haridustehnoloogia-alase väljaõppe jaoks on esmalt vajalik mõista digipädevuste üldist taset. Selle jaoks on välja töötatud nii erinevaid veebipõhiseid enesehindamise valikvastustega küsimustikke kui ka probleemipõhiseid ülesandeid. Selliste lahenduse hindajad on eksperdid ning Euroopas kasutatakse näiteks Mentepi küsimustikku TET-SAT ja Euroopa Komisjoni juhtimisel valminud DigCompEduSAT küsimustikku.

Kui klassiõpetaja eesmärk on mõista enda digipädevust, et paremini digitehnoloogiaid õppeprotsessi põimida, siis koolijuhi jaoks võib olla oluline haridusasutuse digiküpsuse mõistmine. Õpetajale tähendab see, et hindamiseks kasutatud lahendus peab pakkuma talle personaalset tagasisidet ja soovitusi. Samas koolijuhi jaoks ei ole selline üksikasjalikkus oluline, vaid pigem on oluline üldistatud tagasiside oma asutuse õpetajate või organisatsiooni kui terviku kohta.

Lisaks on oluline, et kasutatavad hindamisvahendid oleksid usaldusväärsed ja tulemused võrreldavad. Muidu oleks raske nende põhjal õpetaja- või koolitasandil otsuseid teha.

Tallinna Ülikooli nooremteadur Linda Helene Sillat. Erakogu

Sobilike hindamisvahendite ja –meetodite valimiseks oleme Tallinna Ülikoolis loonud mudeli, mis vastavalt kasutaja seatud eesmärgile ja automatiseeritud kompromisside alusel annab juhise tõenduspõhise digipädevuse hindamisviisi valimiseks. Mudel kirjeldab digipädevuse hindamise erinevaid stsenaariume ja juhendab kasutajat sobiva hindamisvahendi valimisel.

Õpetajate vajadustest ja võimekusest tingituna ning noorte tuleviku valguses on saanud digipädevus Eesti haridusmaastikul kvaliteetse hariduse pakkumisel väga oluliseks. Õpetajaskonna eesmärk on tehnoloogiaga toetada ennastjuhtiva, intelligentse ja kriitiliselt mõtleva kodaniku kujunemist ning tähtis roll selles on ka digipädevusel.

Seetõttu on olulisem kui kunagi varem, et iga õpetaja oleks digipädev. Meie uuringute tulemusel välja töötatud mudelid ja instrumendid aitavad õpetajat digipädevuse arendamisel toetada.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 11. veebruaril.