Kuidas saavad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid hakkama tulevikuväljakutsetega hariduse vaatepunktist? Sellise küsimuse esitasid Kesk-Euroopa Ülikooli ja Budapesti Instituudi teadlased Euroopa Sotsiaaluuringu (ESS) ja mõnegi teise uuringu andmetele ning avaldasid tulemused raamatupeatükina.

Kuigi teadlasi huvitasid eeskätt Ungari, Poola, Rumeenia, Serbia ja Slovakkia tulevikuväljavaated, siis võrdlusriikidena kasutasid nad uuringus Eestit ja Austriat. Eestit seepärast, et meil on sarnane sovetiaja järgne minevik ehk Eestil oli 1990. aastatel eelmainitud riikidega sarnane stardipositsioon. Hariduse arengus oleme jõudnud järgi ja läinud isegi mööda Skandinaavia riikidest, kirjutab Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor Marju Himma.

Austria oli võrdlusriik, kuna sel on Ungari ja Slovakkiaga sarnane haridussüsteem, kuid ka paremad näitajad hariduses ja stabiilsem demokraatia.

ESS-i küsitluses on küsitud inimeste digipädevuste kohta iga kahe aasta järel. 2019. aasta andmetele tuginedes on selgelt näha, et kõik viis uurimisalust riiki jäävad Eestist ja Austrias maha.

Analüüsi autorid tõdevad, et Enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riike ei ole valmis minema üle arvutipõhisemale tööle ehk teisisõnu, töö digitaliseerimine on seal keeruline ülesanne. Inimestel ei ole piisavalt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) alaseid teadmisi.

Rahvusvaheline õpetamise ja õppimise uuring TALIS näitas, et Rumeenia ja Ungari õpetajad peavad tublisti täiendama oma IKT-oskusi kui õpetajad Austrias või Eestis. Lisaks tuleks neis riikides oluliselt sagedamini uuendada ja täiendada digivahendeid, mida praegu napib.

COVID-19 pandeemia tegi survetesti enamiku riikide haridussüsteemidele. Distantsõpe tõi halastamatult esile õpetajate ja õpilaste digipädevuste nõrgad kohad. Uurimisaluste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide puhul sai selgeks, et õpetajatel ja õpilastel nappis digioskusi internetipõhiseks distantsõppeks. Õpetajad ei tahtnud või ei teadnud, kuidas tõhusalt kasutada digiõppe meetodeid. Haridusjuhtidel polnud eriti aimu, kuidas veebiõpe töötab ja millist tuge see eeldab.

Hariduse ja koolitee valdkonna ülevaated (EDUC raportid) nende riikide kohta näitasid, et pandeemiaaegse distantsõppe ajal ei suutnud nende valitsused keskselt reageerida. Serbia ja Poola pakkusid distantsõppele toeks televisioonis näidatud koolitunde. Neis riikides loodi ligipääs e-hariduse platvormidele (Ungaris E-Chalk ehk E-kriit), mis aga olid sisult ebapiisavad ja polnud kasutajasõbralikud.

Slovakkia püüdis oma õpetajaid aidata juhtnööridega, kuidas pandeemiaolukorras õpetamisega toime tulla. Paraku vajanuksid kõigi nende riikide haridussüsteemid paindliku lisarahastust, et olukorraga kiiresti kohaneda, kuid seda raha riik ei andnud.

Kui hästi läks Eestil?

Mõistagi võib Eesti tunda uhkust, et õpetajate digipädevuste alane koolitamine ja koolide digiõppe järjepidev arendamine tegi distantsõppele ülemineku kergemaks, kui see oli paljudes teistes riikides. Samas soovitavad teadlased iga riigi puhul vaadata detailsemalt, kuidas tegelikult toime tuldi.

Eestis on distantsõppe teemat käsitlenud Tallinna Ülikoolis valminud raport, mis tõi COVID-19 esimese laine põhjal välja kümme õppetundi, millest järgnevad välja toodud punktid seostuvad digipädevustega:

1. Suhtlemiskorras ja suhtluskanalites tuleb kokku leppida, sest kriisi alguses oli kanaleid ja keskkondi liiga palju ning nende kasutamisel tekkis õpilaste ja lapsevanemate jaoks üksjagu segadust.
2. Õpetajad vajavad koolitust digiõppevara kasutamisel, sest kuigi õpetajatel oli varasem kogemus digiõppevaraga, siis õppeülesannete koostamisele, kättesaadavaks tegemisele ja hindamisele kulus palju aega. Osa õpetajaid sai alles distantsõppe ajal teada, et eKoolikott.ee ja Opiq.ee platvormide digiõppevara oleks nende tööd oluliselt lihtsustanud.
3. Salvestatud videotunnid on hea õppematerjal ka tulevikus, kuid videoõpe peab olema mõtestatud ning see nõuab koolisisest suhtlust ja kokkuleppeid.
   
   
4. Õppemeetodid peavad olema mitmekesised. Näiteks vanemates õppeastmetes ning matemaatikas ja loodusainetes kasutasid õpetajad ühetaolisemaid õpeviise kui teistes õppeainetes ja nooremate klasside õpetajad. Samas tõestas distantsõpe, et Eesti õpetajad olid valmis lahendama elulisi ülesandeid, tegema katseid, vaatlusi ja teisi praktilisi projekte ja digiõppes.

Tallinna Ülikooli raport kinnitab seega Ungari teadlaste tulemusi, et Eesti õpetajad ja õpilased tõesti tulid ka eriolukorra ja distantsõppe tingimustes toime, sest nende digioskused ja -pädevused olid piisavad.

Selleks, et sotsiaalteadlastel oleks andmeid, mille pinnalt taolisi uuringuid teha, on väga oluline, et inimesed osaleksid küsitlustes. Eesti Teadusagentuuri toetatud Euroopa Sotsiaaluuringul on just praegu käimas küsitlusvoor. Tartu Ülikool ja statistikaamet, kes andmeid koguvad, paluvad uuringukutse saanud inimestel kindlasti osaleda. Ainult nii on võimalik saada ühiskonnast terviklikku pilti, mis aitab teha paremaid ja tõhusamaid otsuseid.