Ühe minuti loeng: Lapsed õpivad joonistama pealesurutud juhendamiseta ja piiramiseta
On see värvilehed ja šabloonid, A4 paber ja värvipliiatsid või käbi külge kleebitud plastmass-silmad? Näitusele väljapandult on kõigi laste tööd tihtipeale äravahetamiseni sarnased. Sel viisil valminud n-ö ilusad laste tööd on küll arusaadavad igale täiskasvanule ning kujutavad üheselt mõistetavaid esemeid ja olendeid, kuid mida pakub selline looming lastele, küsib Tallinna ülikooli kunstididaktika lektor kunstiõpetaja Edna Vahter.
Laps harjub jäljendama, kopeerima, käsku täitma ega proovigi leida unikaalseid lahendusi. Samas “elavad” kõik need printsessid, mootorid, kurjad lohed ja uhked mereröövlilaevad laste kujutlustes ning ilmuvad lastele omasel moel paberile. Mis sellest, et printsessi pea on kolm korda suurem kui keha ja laev näeb välja pigem nagu kõrvadega lõngakera.
Teadlased on seisukohal, et enne kümnendat eluaastat pole lapsi vaja joonistama õpetada.
Lastele tuleks kunstiõppes võimaldada vaba eneseväljendust ilma rõhuva juhtimiseta, nii et kõik lapsed saaksid kasutada neisse sügavalt juurdunud loovimpulsse ja olla eneseväljenduses kindlad. Täiskasvanu roll lapse kunstitegemises on olla vaid suunaja ja toetaja. Laste eest pole vaja mõelda, lõigata ega otsustada.
Täiskasvanud, nii õpetajad kui ka lapsevanemad, saavad oma teadmiste ja kogemustega pakkuda lapsele võimalusi mõtlemiseks, katsetamiseks, eksimiseks ja uuesti proovimiseks, sest on ju kunstiline eneseväljendus inimesele sama omane nagu rääkimine ja käimine.
Kunstiloomise peamine väärtus seisnebki unikaalses individuaalse kogemuse ja maailmast arusaamise koosluses. Kõige paremini saavad lastele asjad selgeks siis, kui nad neid ise kogevad ja avastavad. Seega on eriti oluline, et lapsed saaksid luua oma töid vabalt, ilma piiranguteta.
Laste soov luua võib tekitada täiskasvanutes ootuse, et laps peaks esemeid ja objekte kohe just nii kujutama, nagu need päriselt on. Laste kunstitöödes tuleks aga eelkõige näha protsessi, mis on olulisem kui kaunis tulemus.
Alati tasub lapse käest küsida, mida ta teeb või mis on ta pildil. Isegi kui vastus tundub kummaline, tasub last toetada ja teda mitte raamidesse suruda, öeldes, et see kujutis ei ole küll maja moodi ning joonistades ise ruudust, kolmnurgast ja mõnest ristkülikust maja.
„Las lapsed leiavad ise oma lahendused ning võimalused asjade ja tegelaste kujutamiseks.“
Edna Vahter soovitab lapsi usaldada ja lasta neil tunda rõõmu mõtlemisest, loovusest ja isikupärasest eneseväljendusest, sest 21. sajandi ühiskond vajab iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Laste kunst olgu laste oma looming kogu kunstiloomisprotsessi vältel.
Toimetaja: Marju Himma