"Kui räägime infotehnoloogiast meie ümber, siis tundub, et on lihtne osta programm ja süsteem, mis justkui lahendakski ära info kogumise, salvestamise ja jagamise probleemid. Tegelikult on enamasti ikkagi probleem inimestes," ütleb Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisjuht ja Tallinna Ülikooli doktorant Liia Lauri.

Oma doktoritöös huvitas teda, kuidas on omavahel seotud kõrgkoolisisene infokultuur, akadeemiliste töötajate rahulolu oma tööga ja nende toimetulek tundega, et infot on liiga palju. Selleks küsitles ta pea 180 akadeemilist töötajat 12 Eesti kõrgkoolist, sealhulgas nii ülikoolidest kui ka rakenduskõrgkoolidest.

Sidus või avatud infokultuur?

"Infokultuur ongi see, kuidas me infot jagame organisatsioonis," selgitab Liia Lauri. "Kellega ja mis teemal me suhtleme? Kuidas infot kogume? Milliste üksustega organisatsioonis või institutsioonidega väljastpoolt organisatsiooni me koostööd teeme?" Nii on suur vahe, kas kõrgkool vahetab infot pigem oma erinevate üksuste vahel või suhtleb rahvusvahelisel tasandil.

Oma töös märkaski Lauri sama põhimõtte järgi kahte tüüpi infokultuure. "Üks on sidus infokultuur, mida esineb rohkem rakenduskõrgkoolides," märgib ta. Sidusa infokultuuriga asutuses on infovahetus reguleeritud ja koostöine. Seal on paigas protseduurid, kes kellega infot jagab. "Inimesed jagavad infot hästi avatult ja usalduslikult. Sidus keskkond tundub olema infovahetuseks väga soodne," sõnab uurija veel. Samas on sidusa infokultuuriga kõrgkooli inforuum tema sõnul piiratud ega vaata tingimata oma majast väljapoole.

Teist infokultuuritüüpi ehk avatud infokultuuri kohtas Lauri pigem ülikoolides. "See on hästi aktiivse suhtlusega väljapoole oma üksust ja oma ülikooli. Ehk see on laia rahvusvahelise infovahetusega seotud," kirjeldab ta. Avatud infokultuuris tuleb töötajatel infoga seotud otsuseid teha kõikvõimalikke teabeallikate põhjal ühismeediast andmebaaside ja konverentsideni. "Kahjuks on see infokultuuritüüp seotud suurema rahulolematusega," märgib uurija.

Nimelt näitasid Lauri tehtud küsitlused, et oma tööga on tõenäolisemalt vähem rahul töötajad, kes tunnetavad tööl info üleküllust. Siin on sidus infokultuur uurija sõnul avatud infokultuurist tõhusam. "Kui organisatsioonis on selgelt paigas, mida kelleltki eeldatakse näiteks infovahetuses või üksteiselt õppimises, siis see loob inimesele meeldiva tunde, et asjad on kontrolli all," selgitab ta. Vastumeelseks muutub töökeskkond inimesele siis, kui olukord väljub tunnetuslikult tema kontrolli alt. 

Samuti märkas Lauri seost tööga rahulolematuse ja infovahetuse informaalsuse vahel. "Inimlikku suhtlust eelistavate intervjueeritavate valmidus töölt lahkuda on suurem ja nad on kriitilisemad oma töökeskkonna suhtes," selgitas ta. Samuti ei aita mitteametlik suhtlus kuidagi kaasa, et inimesel tekiks tunne, nagu tööülesannete täitmiseks vajalik info oleks tema kontrolli all.

Mida teha?

Oma töös jagas Liia Lauri kõrgkoolidele soovitusi, kuidas infot tõhusamalt jagada ja töötajaid infoüleküllusest säästa. "Ma arvan, et esiteks tasuks analüüsida, kas kõrgkooli infokultuur toetab seda, mille poole kõrgkool püüdleb. Kas sellele on üldse tähelepanu pööratud?" soovitab ta. 

Kui kõrgkool tahab olla uuenduslik ja tulemuslik, tuleks läbi mõelda, kas töötajad saavad üldse kõigi uute teabevahendite kasutamises piisavalt tuge. Kui aga kõrgkool on siiani tegutsenud pigem kitsamas inforuumis ning soovib avatust ja koostöisust suurendada, tasuks Lauri sõnul mõelda, kuidas kooli infokultuur saaks seda arengut toetada. "Võib-olla on mõistlik määratleda valdkonnad, kus üks või teine inimene on ekspert ja toob oma kindlas valdkonnas mh rahvusvahelist oskusteavet kõrgkooli. Kõik inimesed ei pea kõike teadma ja tegema," märgib ta.

Mis puutub ametlikku ja mitteametlikku suhtlusse, tuleks kõrgkoolil oma edastatavat teavet veidi tähtsuse järgi analüüsida. "Mis on need valdkonnad, kus informatsioon on nii oluline, et ei piisa informaalsest kogemuste vahetusest ja üksteiselt õppimisest, vaid kõrgkoolil tuleb luua formaalsed raamistikud?" arutleb Lauri. Samuti aitab tema sõnul, kui iga töötaja teab oma argitöös, milliseid infootsingu ja -jagamisega seotud oskusi kõrgkool temalt ootab, ning tunnetab sealjuures tööandja tuge.

Oskustest rääkides on uurija sõnul kõige olulisem, et ülikooli töötajatel oleks oma tööga hakkama saamiseks vajalik digipädevus. "Üks soovitus, mis tööst välja tuli, ongi, et kõrgkoolid peaksid kaaluma mingit digipädevuse nõuet või mudelit näiteks õppejõududele, üliõpilastele, administratiivtöötajatele või tugitöötajatele," pakub ta. Nii oleks selge, mida kelleltki digipädevuse osas eeldatakse.

Lauri käsitles oma töös küll vaid kõrgkoole, kuid ütleb, et ametlikud infovahetuse ja digipädevuste raamid on äriettevõttes tõenäoliselt sama olulised. "Kuigi kõrgkoolid erinevad oma loomult äriettevõtetest, pole seniste uuringute põhjal põhjust arvata, et organisatsooni infokultuuri komponendid, infopraktikad, inimeste väärtushinnangud või hoiakud oluliselt erineks," märgib ta. Varem on uuritud näiteks avaliku sektori asutuste, advokaadibüroode ja kindlustusettevõtete infokultuuri, ent Lauri töö oli esimene, mis käsitles infokultuuri seost infoülekülluse tajumisega.

"Kuidas infotehnoloogiat ja teabevahendeid organisatsioonis kasutatakse ja kui tõhus see on, määravad suures osas ikkagi ära inimesed, nende hoiakud, praktikad ja oskused," tõdeb uurija taas. Teisisõnu väärivad asutuses töötavad inimesed sama palju tähelepanu, kui uued tehnoloogilised vahendid. "Teada on, et IT-vahendite rakendamine ei muuda hoiakuid, väärtuseid, ega praktikaid, vaid pigem toob välja selle, mis juba eksisteerib organisatsioonis," ütleb ta. Niisiis, kes tahab muuta organisatsiooni kultuuri, peab alustama inimeste, nende hoiakute ja infopraktikate  mõistmisest. Infosüsteemide ja programmide ostmisest üksi ei piisa.

Liia Lauri kaitseb Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudis doktoritööd "Information Culture and Coping with Information Overload: The Case of Estonian Higher Education Institutions" ("Infokultuur ja toimetulek info üleküllusega Eesti kõrgkoolide näitel") 10. novembril.