Ülikoolid võtsid Eesti taasiseseisvumisega üle läänemaailma standardid. "Hüppasime nõukogude ideoloogiast ingliskeelse maailma ideoloogiasse ja mõõdikutele. Näiteks kaasnes sellega üksikute artiklite eelistamine raamatu avaldamisele," rääkis Tartu Ülikooli majandusteaduskonna kaasprofessor Eneli Kindsiko, kelle teadustöö üks põhifookus on akadeemilise tööturu mustrite uurimine.

Generatsioonide vaheline lõhe

Ideoloogilised muutused tingisid aga ka olukorra, kus suur hulk vanema generatsiooni akadeemilisi töötajaid pidid kohanema uue aja nõudmistega. Tekkisid nii-öelda nähtamatud akadeemilised töötajad, kes jäid kahe ideoloogia vahele. "Neil ei ole ettevalmistust ajakirjaartiklite kirjutamises, kuigi nad võivad olla oma eriala spetsialistid ja väga head loengupidajad. Tihti ei hoomata, kui raske on õppida ära teine keel ja hakata selles rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist teadust tegema," rääkis Kindsiko.

Teisisõnu on tekkinud põlvkondlik lõhe, kus inimestel võib olla väga erinev taust ja treening. "Noored, kellel on inglise keel hästi käes, teevad tugevaid tulemusi, aga ei pruugi ametiredelil edeneda. Teisel pool on vanemad inimesed, kelle tulemused võivad olla nõrgemad, aga neil on võim ja positsioon," arutles kaasprofessor.

Siit tekib küsimus, kas noor inimene on valmis aastaid või aastakümneid ootama, millal talle ülikoolis koht tekib. "Oluline on siin erinevus generatsioonide väärtusmaailmas. Tänapäeva noort ei paelu enam väljavaade, et kuskile jõudmiseks tuleb 20 aastat tagapingil istuda ja oma korda oodata," selgitas Kindsiko. 

Ta lisas, et tervikuna on akadeemiline tööturg ja sellesse kodeeritud hierarhia maha jäänud üldisematest tööturul toimunud muutustest. "Tekkinud on uued väärtused ja noored ei püsi enam aastaid ühel ametikohal. Noorte unistus ei ole enam see, et ta saab 30 aastat ühes kohas töötada" rääkis Kindsiko.

Esimest korda ajaloos on tööturul ja ehk isegi samas asutuses neli kuni viis põlvkonda – akadeemilise juhi juhtida on ühtaegu 20-aastane ja 80-aastane inimene. "On selge, et nende eeldused tööväärtuste ja töökultuuri kohta on väga erinevad. Siia on konflikt juba eos sisse kodeeritud," sõnas Kindsiko.

Juhtimiskultuuri puudujäägid

Eri põlvkondade ja väärtusmaailmade kokkusidumisel on oluline roll täita just akadeemiliste üksuste juhtidel. Eneli Kindsiko märgib, et laiemalt võttes on juhid need, kes määravad olulisel viisil, milliseks inimese akadeemiline karjäär kujuneb. 

Mitmed uuringud on näidanud, et juhtimispädevusest jääb nii Eesti kui ka paljude teiste riikide akadeemilisel maastikul tihtipeale vajaka: "Instituudi, osakonna või õppetooli juhil peab olema doktorikraad, see aga ei taga inimeste juhtimise oskust," rääkis kaasprofessor. 

Kindsiko osalusel tehtud uuringutest on tulnud välja mitu juhtumit, kus juht on teadlikult noorematele kolleegidele nii-öelda kaikaid kodaratesse loopinud: "Kõige riskantsem juht organisatsioonile on see, kes kardab endast andekamaid inimesi, sest ta ajab need konkurentsi hirmus lihtsalt ära. Kui juhi alt lähevad noored inimesed ära, siis see on häirekell kogu organisatsioonile."

Kindsiko rõhutas, et juhi roll seisneb ka töötajate motiveerimises. "Mul oleks väga raske muutuda mugavusinimeseks, kui mu juht annab eeskuju oma põlemise ja kaasatõmbamisega. Inimeste mugavustsooni langemine on seega väga otseselt seotud juhtimiskultuuriga," sõnas Kindsiko.

Kindsiko märgib, et Tartu Ülikoolis pole näiteks instituudi juhi ametikohtadele konkurents kuigi suur: "Kui on nii, et juhiks kandideerib ainult üks inimene, siis oleme väga halvas seisus. Laiem küsimus on, kuidas üldse tekivad ülikoolis juhid ja kes tahab juhiks saada. Kas see, kes tahab võimu saada, või see, kes hoolib inimestest ja tahab nende jaoks midagi ära teha. See on must kast, millele ma ei oska vastata."

Iga inimene on oluline ja märkamist väärt

Kaasprofessor rõhutas, et nii väikses riigis nagu Eesti tuleb väärtustada kõiki akadeemias töötavad inimesi: "Me ei ole nagu Inglismaa või USA, kus inimesi on oluliselt rohkem. Kui me oma väheseid inimesi halvasti kohtleme ja tekitame neis väärtusetuse tunde, seda nii rahaliselt, kuid ennekõike suhtumise poolest, siis oleme läbikukkunud."  

Ta lisas, et samas annab Eesti väiksus siinsetele teadlastele suuremate riikidega võrreldes oluliselt suurema panustamisvõimaluse. "Eesti on nii väike, et üksiku teadlase roll ja võim on väga suur, kui ta vähegi tahab olla ühiskonnas aktiivne. USA-s või Inglismaal oleks tavateadlasel oma uuringutulemusi raske ministeeriumite laual näha, ent Eestis on võimalik teatud juhtudel olla reaalselt poliitikakujundamise osaks. See on privileeg," sõnas Kindsiko.   

Muutunud karjäärivõimalused

Uurija märkis, et akadeemilise karjääri kujunemisel mängib tihti olulist rolli juhus. "Juhus muutub probleemiks siis, kui akadeemias on vaja head järelkasvu, eriti siis, kui on vaja eestikeelset töötajat. Mõnel erialal tuleb eestikeelseid doktoreid juurde üksnes iga viie aasta tagant. Kui see inimene õigel ajal minema lasta, siis hiljem ei ole teda võtta, ta on oma eluga edasi läinud," rääkis Eneli Kindsiko.

Eesti akadeemilisel tööturul on karjäärivõimalused viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt muutnud ja jätkuvalt muutumas. Aastal 2000 oli üpris tavaline, et pärast doktorikraadi kaitsmist võis kahe aasta jooksul saada professoriks. Aastaks 2005 oli teekond karjääriredeli tippu juba mõnevõrra aeglasem. Aastast 2010 pärinevad aga juba näited sellest, kuidas lektor või teadur võis oma ametikohal püsida kümme või rohkem aastat. "See on šokeeriv ja on muu hulgas viinud selleni, et täna on 20 protsenti akadeemilistest töötajatest üle 60 aasta vanad. Kui nemad hakkavad ühelt hetkel emeriteeruma, siis tekib tühimik, sest noori ei tule peale," rääkis Kindsiko.

Praeguseks on hüppeliselt kasvanud horisontaalse karjääri mudel, mis tähendab, et inimene on 10 või 20 aastat ühes ametis. "See on eriti märgatav just lektorite seas, mis võib olla põhjustatud suuresti karjäärialasest tupikseisust, sest suure õppetöö kõrvalt ei jõua teha teadustööd. Viimane on aga eeltingimus kõrgemale astmele liikumiseks," selgitas Kindsiko.

Ta lisas, et Covid-19 pandeemia aastad on uuringute kohaselt seda karjääri puudutavat ummikseisu prognoositavalt just madalama astme õppejõudude seas süvendamas, sest distantsõppega seoses kasvas hüppeliselt töökoormus just õppetöö suunal.