Teatav konkurents teadlaste ja uurimisrühmade vahel on eluterve. See aitab kindlustada, et raha saavad need, kellel on ühtaegu nii hea idee kui ka võimed lennukad mõtted teoks teha. Äärmuslikus vormis hakkab see aga teaduse arengut pärssima. "Kui edukuse määr kahaneb ja tekib hüperkonkurents, läheb õnne osatähtsus väga suureks. Juhul kui kõik saavad kõrgeid hindeid, jääb väga palju häid projekte lihtsalt joone alla," märkis Ülo Niinemets, uuringu kaasautor ja Eesti Maaülikooli taimefüsioloogia professor.

Käsikäes Eesti teadussüsteemi arenguga on hindamiskomisjoni poolt positiivse vastuse saanud taotluste osakaal märkimisväärselt kahanenud. Nii küündis kuni 2012. aastani tegutsenud Eesti Teadusfondi ajal see kohati isegi 60 protsendini. Niinemets pidas normaalseks edukuse määraks 30 protsenti. Samale viitas uuringu juhtivautor Eneli Kindsiko, Tartu Ülikooli kvalitatiivuuringute kaasprofessor.

"Seda on isegi teadusuuringutes esile toodud. Tervislikuks loetakse konkurentsi, kus edukuse määr jääb üle 20 protsendi ja see on tõesti viimane punane joon. Eestis võis seevastu mõnel aastal näha, kuidas humanitaarias-sotsiaalias tegutsevatel noorteadlastel jäi see 0–6 protsendi vahele ehk 20 protsendist väga kaugele," märkis kaasprofessor. Teisisõnu, kui inimesel oli õnnetus taotleda granti valel ajal, võis see vähemalt mõnedel erialadel tema edasisi väljavaateid teaduses ja elus laiemalt pärssida.

Probleemi muudab teravamaks asjaolu, et tüüpiliselt jookseb teadlase palk kokku mitmelt eelarverealt. Nõnda võib moodustada olulise osa teadlase sissetulekust just grandiraha. Seda isegi juhul, kui sama teadlane õpetab samal ajal ülikoolis tudengeid.

"Kui ta peab samal ajal tegelema õppetööga, ühiskonna teenimisega ja ka administratiivtööga, oleks üsna loogiline, et tema palk ei tule vaid grantidest. On raske hinnata, kui palju inimesi täpselt selles lõksus on, kuid nii palju kui ma kuulen, on see probleem, eriti noorte puhul," lisas Kindsiko.

Niinemets astus sammu kaugemale, võrreldes seda uue töövormiga. "Kui sul granti pole, ei ole sul ka põhimõtteliselt tööd. Ülikoolid ega teised teadusasutused ei taha noort inimest palgates vastutust võtta, aga grandi saamise tõenäosus on nii väike, et see noor teadlane võib kaotada oma elust sellega mitu aastat," laiendas Niinemets.

Osaliselt on viinud olukord jagatavate grantide suuruse kasvuni. Kuidagi tuleb inimestele töötasu maksta. Isegi kui teadussüsteemi tervikuna jõudva raha hulk on aastatega kasvanud, jagub seda seeläbi vähesematele inimestele ja teadlasrühmadele, Eesti kontekstis kohati isegi tervetele uurimissuundadele.

Seda erinevalt varasemast, kus raha jätkus pea kõigile soovijatele, aga vähe. Kokkuvõtlikult annab suundumus hoogu teadlaste omavahelise konkurentsi tihenemisele.

Loterii võitjad

Hiljutises uuringus analüüsisid Eneli Kindsiko, Kärt Rõigas ja Ülo Niinemets, kuidas mõjutab teadlase väljavaateid granti saada tema vanus, senine produktiivsus ja eelnev edu grandi taotlemisel. Seejuures eristasid nad alles oma iseseisvat teadlaskarjääri alustavaid teadlasi juba kogenud teadlastest ja analüüsisid seda ka üksikasjalikumalt valdkondade lõikes. Nõnda võimaldas see kaude hinnata, milline on selle kõige juures õnne ja teiste varjatuks jäävate komponentide olulisus.

Tõsi, täit tõde analüüs Eesti teadussüsteemi kohta ei räägi. Kindsikol ja Niinemetsal oli ligipääs vaid nende inimeste andmetele, kes grandi said, kuid mitte neile, kes sellest ilma jäid. "Grandisaanute puhul oli aga hämmastav, kui palju oli neid, kes polnud avaldanud ühtegi rahvusvahelist publikatsiooni. Eelneva grandi saamise ja produktiivsusega pole mitte mingit seost. Selle põhjal ei päde jutt sellest, kuidas kõige tähtsam on inimese oivalisus tema teadustöös," sõnas Niinemets.

Töö ilmestab lisaks hästi Eesti akadeemilise tööturu vananemist. Eurostati andmete põhjal ulatub juba praegu ligikaudu viiendiku akadeemiliste töötajate vanus üle 60 aasta.

Taoline nihe teadlaskonna vanuselises struktuuri sunnib ümber mõtestama teadlaskarjääri tervikuna ja ka selle arengut kannustavaid toetusmeetmeid. Näiteks oli alustava teadlase grandi saanute mediaanvanus 35 aastat. Sotsiaalteaduse vallas ulatus see üle 39 aasta. Leidus aga neidki, kes said alustava teadlase grandi vanema kui 60-aastasena.

Ebamugav dilemma

Osaliselt peegeldub selles doktorikraadi saamise keskmine vanus. Vaid viiendikul lõpetajatest õnnestub seda kaitsta enne 30. eluaastat. Samas vähendab taoline ebakõla teadussüsteemis lühemat aega tegutsenute võimalust oma karjäärile tuule tiibadesse saamist. "Mõni võib tõesti 60 aastasena teist korda doktorikraadi kaitsta ja uuesti alustava teadlase granti taotleda. Loomulikult teadus ongi vaba, kuid see ei ole ilmselt selle toetuse algne mõte," sõnas Ülo Niinemets.

Samale probleemile võib läheneda teisestki küljest. "Kui meie noor teadlane on 40-aastane, saab ta oma esimese rühmagrandi alles 50–60-aastaselt. Kas ta on tõesti alles selleks ajaks väljakujunenud teadlane? Kui vaatame kasvõi USA-d või isegi Põhjamaid, on need vanuse suhtes väga armutud, mis raskendab meil nendega konkureerimist," nentis Eneli Kindsiko. Lähima näitena soodustatakse pensioneerumist Soomes, et grante saaksid hakata juhtima nende asemel nn noored ja vihased.

Eestis moodustasid vaatluse alla võetud aastatel vanemad kui 60-aastased rühmagrandi hoidjatest 16 protsenti. "See on väga tundlik küsimus, kuid see tähendab, et meil paisub akadeemiline karjäär kõvasti üle pensioniea piiri. Uuringute põhjal ei määra ülikoolides ja uurimisasutustes inimese vanus küll tema võimekust, ent see pärsib noorte järelkasvu. Rühmagrant ei tohiks olla karjääri lõpetamise, vaid järelkasvu loomise grant, mis aitaks tagada uurimisrühma järjepidevust," arutles Kindsiko.

Vastasel korral võib oodata tema hinnangul Eestit sajandivahetuse paiku teadlaskonnas nähtud lainetus. Oma teemavaldkondi pikalt eest vedanud teadlaste lahkumine viis nende hääbumise ja kiratsemiseni. "Kui sama peaks nüüd korduma, oleme väga nukras seisus," nentis kaasprofessor. Selle ennetamiseks tuleks toetada akadeemilise karjääri mõlemat otsa.

Niinemets lisas, et oma esimese grandi heal juhul alles 35–40-aastaselt saades jääb teadlasel oma uurimissuuna loomiseks ja arendamiseks liiga vähe aega. Pikas vaates väheneb sellega teaduse konkurentsivõime tervikuna.

"Näeme siin kerget dissonantsi. Ühelt poolt esitletakse järjest edetabeleid, kus Eesti teadlased muudkui tõusevad – artikleid on palju ja neid tsiteeritakse. Kogu selle kasvu taga on aga kümme protsenti teadlastest ja seejuures ei saa ka need esimesed kümme protsenti väga tihti rahastust," osutas professor.

Suuremad murelapsed

Lisaks on Eesti teadussüsteemi iseloomustanud aastaid lainetused rahastamises. Põhjus on lihtne. Ehkki kogurahastus võib jääda aastate lõikes samaks või isegi kasvada, sõltub konkreetsel aastal jagatavate grantide kogumaht samal aastal lõppevate grantide suurusest. Kuna üks grandiprojekt võib kesta kuni viis aastat, mõjutavad vaba raha hulka aastate eest tehtud otsused. Seeläbi võib teatud aastal doktorikraadi kaitsmine tähendada, et valitud valdkonnas edasi tegutsemiseks napib lihtsalt raha.

Eneli Kindsiko ja Ülo Niinemetsa analüüs viitab, et aastatel 2013–2022 kõikus grandiraha taotlemisel edukuse määr kõige enam põllumajandusteadustes.

Kui mõnel aastal võis saada rohelise tule kaks kolmandikku stardigrantidest, siis teisel aastal mitte ükski. Suuri kõikumisi nägi ka sotsiaal- ja humanitaarteaduste vallas, mille kogurahastus on väiksemapoolne. "See ei tohiks olla lubatav, sest kui teadlane juhtub taotlema granti n-ö valel aastal, võib saada see saatuslikuks. Oleme kaotanud sellega juba päris palju noori," sõnas Kindsiko.

Kõige stabiilsemaks osutus olukord loodusteaduste vallas. Alustava teadlase grandi sai uurimisperioodil vähemalt iga viies, mõnel aastal ligi 40 protsenti taotlejatest. Niinemets märkis seejuures, et üksikute valdkondade suunas osutamine on mõttetu. "Selline teki enda peale sikutamine käib kogu aeg," sõnas professor.

Omaette küsimus on tema sõnul, kas rahastajad peaksid rahvusvaheliselt silmapaistvate valdkondade, nagu genoomika ja ökoloogia, puhul vaikimisi eeldama, et küll need tulevad suuresti toime välisrahale toetudes.

Kõikumiste tasandamiseks on hakanud Teadusagentuur viimastel aastatel välja andma ühe-aastaseid sildgrante. Kindsiko nentis, et nende täit mõju on veel vara hinnata. Niinemetsa hinnangul võivad need pakkuda teatud leevendust. Samas ei lahenda need süsteemset probleemi. "Teadusraha riigieelarvest sellisel moel lahti sidumine on keeruline, kuid ometi on hulk riike sellega hakkama saanud. Taotlusi võib küll mõnel aastal rohkem tulla, kuid edukuse määr kõigub seal vaid paari protsendi piires," sõnas professor.

Õiglasema süsteemi suunas

Ehkki ülitiheda konkurentsi tingimustes on parema süsteemi loomine raske, oleks võimalik Ülo Niinemetsa ja Eneli Kindsiko hinnangul teha süsteemi õiglasemaks. Nii võiks võtta rohkem eeskuju Euroopa Teadusnõukogust (ERC) ja selle loodud grantide jagamise süsteemist.

Näiteks võiks piirduda taotluse esitamisel vaid viie parema publikatsiooni väljatoomise nõudega. Praegu lähevad Eesti süsteemis arvesse viimase kümne aasta jooksul avaldatud teadustööd, mis annab juba eos eelise staažikamatele teadlastele. "Teadustööde hulgast on hoopis kõnekam nende kvaliteet. Kui mõtleme kasvõi väga noorele doktorandile, aitaks muuta viie publikatsiooni reegel vähemalt võrdlusbaasi õiglasemaks," sõnas Kindsiko.

Lisaks tuleks kasuks iga taotluse üksikasjadele keskendumine. On suur vahe, kas raha taotleva teadlase nimi on uuringu 50 autori seas esimene või teine. Lisaks on ERC grantide puhul sama kaaluga nii grandi teaduslik tase kui ka teadlase enda CV. Grandi saamiseks peavad olema mõlemad kõrgel tasemel. Seejuures on tagasisidena saadavad arvustused piisavalt sisukad, et ka luhtunud katsest ei jää taotleja suhu halba mekki.

Samuti ei peaks Kindsiko hinnangul laiendama loodusteadustele mõeldes loodud reegleid kõigile teadusharudele. Näiteks kehtib Eestis noorteadlastele grandi taotlemisel järeldoktorantuuri nõue, mille eesmärk kindlustada teadlasele piisav väliskogemus. Samas võib olla saanud sama teadlane juba oma doktorikraadi välismaa tippülikoolist. Kehtiva süsteemi alusel ei anna välismaal doktorikraadi tegemine justkui samavõrd head väliskogemust kui järeldoktorantuur.

Viimaks tasub eelnevalt avaldatud teaduskirjanduse valguses tema sõnul meeles pidada, et hindamiskomisjonide ennustusvõime murdelisemate avastuseni viivate projektide tabamisel on suhteliselt madal. Riskide maandamiseks ja üksikute väga suurte panuste tegemise asemel võiks neid rohkem hajutada.

Niinemetsa hinnangul peaks selle kõrval olemuslikumate kitsaskohtade lahendamiseks kasvama ülikoolide vastutus. "Grandisüsteem peab jääma teadlase arengu üheks osaks. Teise poolena tuleks luua töökohti konkreetse asutuse juures, mis võtab nende eest ka vastutuse. Võrreldes muu maailmaga on meie ülikoolides teadurite ja õppejõudude suhtarv äärmiselt suur. See on üks koht, mis võimaldaks keskmist grandisummat vähendada ja sellega edukuse määra kasvatada," arutles Ülo Niinemets.

Ühtlasi peaks olema tema sõnul teadlase karjäärimudeli kujundamisel realistlik ja tunnistama, et neist vaid väike osa suudab olla aktiivne näiteks 85-aastasena. Teisisõnu looma neile võimaluse teadussüsteemist väärikalt väljumiseks.

Kõige alus on aga grandi taotlemisel läbipaistvus. "Kvaliteedi toob läbinähtavus ja avalikustamine. Mida avalikumad on sinu andmed, seda vähem on korruptiivsust ja ebaõnne, sest kõik näevad, kes ja miks grante ei saa. Nendest mustritest oleks võimalik sellisel juhul õppida. Kui me aga ei tea, kuidas otsuseid tehakse, jääbki kõigile selline tohutu ebaõigluse tunne hinge," sõnas Eneli Kindsiko.

Uuring ilmus ajakirjas PLOS ONE.