Teaduse olulisust ja vajalikkust Eestile kogesime teravalt koroona-pandeemia kontekstis: nii ühiskond kui ka valitsus tunnustas kiiresti teadlaste, sh eriti viroloogia ning viiruste levikuga seonduvate teaduste panust. Valitsus eraldas raha viirustööd võimaldava labori sisustamiseks ja pandeemia ohjamist puudutavate teadusprojektide toetamiseks. Teadlaskond näitas valmisolekut oma teadmistega probleemide lahendamisele kaasa aidata.

Lisaks Eesti teaduse edulugudele, mida kuuleme-näeme eri meediakanalites (sh sotsiaalmeedias), on paraku sel aastal taas väljendatud ka rahulolematust Eesti Teadusagentuuri (ETAg) grandisüsteemiga. Ajalehes Sirp viimase aasta jooksul ilmunud vastavasisulised artiklid väljendavad teadlaste muret teadusrahastuse kitsaskohtade üle, sh Eesti teaduse valdkondliku mitmekesisuse vähenemise üle. Paraku on muu hulgas seatud kahtluse alla ka hindamisprotsessi korrektsus – seega ETAg-i grandisüsteemi usaldusväärsus.

Sirbi artiklitega saab tutvuda siin:
10.01.2020. Eneli Kindsiko: "Teaduse "silotornistamine"", Sirp
24.01.2020. Eneli Kindsiko: "Teaduse rahastamisest ehk miks me raiskame 14 tööaasta jagu teadlaste aega?", Sirp
22.05.2020. Peep Palumaa: "Kuidas elab Eesti teadus", Sirp

Ehkki uurimistoetuste hindamise ja otsustamisega seotud dokumendid (otsustuskogude ja protseduuride kirjeldused) on ETAg-i kodulehel kättesaadavad, peavad allakirjutanud, ETAg-i hindamisnõukogu (HN) liikmed oluliseks kirjeldada, mis järgneb sellele, kui teadlane on oma projekti taotlusvooru esitanud. Kuidas tema projektitaotlus hindamise tulemusena rahastusotsuse pingeritta jõuab, kuidas rahastusotsuseid tehakse ja kes neid teevad? Kuidas otsustajaid valitakse? Kas taotlusi hinnatakse korrektselt ja pädevalt?

Tänapäeval on üle maailma enamik teadlasi nii hinnatava kui ka hindaja rollis, olgu siis teadusartiklit avaldamiseks saates ja teise teadlase artiklit retsenseerides või siis ise granti taotledes või teise teadlase granditaotlust hinnates. Seda tööd tehakse peamiselt missioonist: kui ma tahan, et minu artiklit või taotlust hinnatakse, tuleb ka ise olla valmis retsenseerimiseks ja hindamiseks. Nii toimub ka Eesti grandisüsteemis pidevalt teadlaste rotatsioon taotlejate seast ekspertide hulka ja vastupidi.

Samuti roteerub teadlastest koosnev HNi koosseis. Seega kui teadlane tegutseb enda hinnangul ise hindaja rollis kõigi reeglite järgi, siis on mõistlik eeldada seda ka neilt, kes tema taotlust või artiklit hindavad.

ETAg jagab iga-aastaste taotlusvoorude kaudu umbes 20 protsenti Eesti teadusrahast. Eelmise aasta lõpus otsustati eraldada kõigis kuues teadusvaldkonnas¹ uutele projektidele kokku 18,8 miljonit eurot aastas, neist lõviosa ehk 15,7 miljonit eurot 4- ja 5-aastaste rühmagrantidena (PRG).

Vaatamata sellele, et tegu oli seni suurima aastase rahastusmahuga taotlusvooruga, võimaldas see 331 PRG taotlusest rahuldada vaid 70. Neis 52 olid 4- ja 5-aastased grandid ja 18 üheks aastaks antud nn sildgrantid. Seega sai valdav enamik taotluse esitanud teadlastest aasta lõpus äärmiselt ebameeldiva uudise – nende granditaotlus jäi rahastamata.

Sedavõrd tihedas tipptasemel teaduse rahastamisele orienteeritud konkurentsis on ilmajääjate seas paratamatult ka palju väga tugevaid teadlasi ja uurimisrühmi. Enamgi veel, paljud nendest saavad oma uuringuteks ETAg-i uurimistoetuse alles mitmendal, mõnikord kolmandal või neljandal taotlemisel.

Me ei tea, milline on ühe või teise teadlase taotluste õnnestumise tõenäosus, nagu me ei tea ka seda, kui mitmendal või mitmekümnendal taotlemisel õnnestus edukal Eesti teadlasel saada grant mõnelt Euroopa Komisjoni raamprogrammi grandikonkursilt. Ka Euroopa Teadusnõukogu (ERC) granti ei saada reeglina esimesel taotlemisel.

Seega ei võimalda grandisüsteemi kogurahastus isegi kõiki väga häid granditaotlusi rahastada². Keeruka hindamisprotseduuri lõpuks moodustuvad pingeread tunduvad reeglina õiglased neile, kelle taotlus rahuldati, ja ebaõiglased neile, kes jäid rahastuseta. See, et rahulolematuid on õnnelikest taotlejatest alati rohkem, on paraku iseloomulik omadus enamikule maailma grandisüsteemidest.

Hindamisprotsess on läbipaistev ja järgib kindlaid reegleid
Hindamisprotseduur toimub reeglite järgi, mida peavad järgima HN, eksperdikomisjonid ja välisretsensendid ning need on teadlastele avalikud. Teadlastele on nähtavad ka (anonüümsed) retsensioonid ja ekspertide koostatud koondhinnangud. Teadlastel on võimalik otsuseid vaidlustada.

Koondhinne moodustub arvestades taotluse teema uudsust ja projekti läbitöötatust ning projekti tööplaani, samuti projektijuhi ja meeskonna eelnevaid teaduslikke tulemusi, (rahvusvahelist) koostööd, üliõpilaste juhendamist jne. Koondhindesse panustab ka teema olulisus Eestile, mida on taotlejal võimalik põhjalikult selgitada, ehkki taotlejad pahatihti suhtuvad sellesse kui mitteolulisse formaalsusse. Seega on äärmiselt oluline, kui põhjalikult teadlane oma taotluse läbi mõtleb ja selle kompaktseks taotluseks vormistab.

Hindamisprotsessis järgitakse häid teadustavasid
HNi ja eksperdikomisjonide tegevust reguleerivad ja kirjeldavad dokumendid (sh teaduseetika ja hea teadustava põhimõtted) on avalikult ETAg-i kodulehel.

Hindamisprotsessis osalejate võimaliku kallutatuse vältimiseks on paika pandud huvide konflikti vältimise mehhanismid. Kõik hindamises osalevad teadlased allkirjastavad eelnevalt huvide konflikti ja sõltumatuse deklaratsiooni, millega kohustuvad järgima teaduseetika reegleid ja hea teadustava põhimõtteid ning seda, et nad ei esinda ühegi organisatsiooni ega oma tööandjate huve.

Konflikti tekitab olukord, kui taotleja või projekti täitja on lähikolleeg, ülemus või alluv, sugulane või teadlane, kellega koos on viimase viie aasta jooksul artikleid avaldatud. Huvide konflikt tekib ka siis, kui taotleja tegutseb hindajaga samas valdkonnas ja on hindajale konkurendiks. Kui HNi liige ise taotleb granti või on sellesse kaasatud, peatatakse tema kuuluvus HNi koosseisu terveks menetlusperioodiks, st peaaegu aastaks.

Huvide konflikti korral piiratakse HNi või eksperdikomisjoni liikme ligipääs vastava(te) taotlus(t)ega seotud informatsioonile. Huvide konfliktiga HNi liige või ekspert ei saa neid lugeda, ei tea, kes ja kuidas taotlusi hindas ning ei osale selliste taotluste arutamisel.

Praktikas tähendab see, et mõnikord on nõupidamisruumist väljas mitu HNi või eksperdikomisjoni liiget. Ülejäänud eksperdid võtavad oma otsused vastu üldjuhul konsensuslikult või harvem valdava häälteenamusega. Kuigi rahastamisotsuste tegemine on ülimalt pingeline, töötavad eksperdikomisjonid väga konstruktiivses ja üksmeelses töömeeleolus.

Hindamine põhineb asjatundlikkusel
Projektitaotluste hindamiseks moodustatakse HNi liikmete soovitusel igal aastal eksperdikomisjonid, mis koosnevad erinevate erialade tugevatest teadlastest, kelle pädevus võimaldab antud taotlusvooru taotlustele nimetada väärikaid ja kompetentseid välisretsensente, nende hinnangud asjatundlikult kokku võtta ning neid kokkuvõtteid komisjoni koosolekul kaitsta.

Ekspertidele on koostatud juhendmaterjal, neile tehakse eraldi koolitus ja neid nõustavad ka HNi liikmed. Ekspert tutvub taotlustega ja soovitab iga taotluse hindamiseks esialgu kuni 10 välisretsensenti. Reeglina menetleb üks ekspert 4–5 taotlust. ETAg-i valdkondlikud koordinaatorid alustavad soovitatud retsensendi-kandidaatidega kirjavahetust, kontrollides üle ka nende huvide konfliktid taotlejatega. Iga taotlust peab hindama vähemalt kaks välisretsensenti – teadlast, kes on taotluse temaatikal avaldanud kõrgetasemelisi teadusartikleid ja kelle akadeemilist pädevust kinnitab nende CV.

Ka taotlejatel on võimalus oma taotlusele nii retsensente soovitada kui ka enda hinnangul mittesobivaid retsensente välistada. Kui kahes retsensioonis taotlusele antud hinnangud lahknevad oluliselt, siis võetakse retsensente lisaks. Seega on taotluste hindamise põhiraskus oma ala hästi tundvatel teadlastel, keda abistavad ETAg-i valdkondlikud koordinaatorid – vastava valdkondliku ettevalmistusega spetsialistid.

Retsensentide leidmine on väga keerukas ja töömahukas, sest ka teistes heades teadusriikides toimuvad konkursid sama malli järgi ja võimekad tippteadlased on nii rahastustaotluste kui teadusartiklite hindamisega väga koormatud. Pahatihti tuleb sobivate retsensentide leidmiseks saata ühe nõusoleku saamiseks kutseid kuni 20 välisteadlasele. 2020. aasta taotlusvooru esitati kokku 416 granditaotlust.

ETAg-i eksperdikomisjonide ja nende valitud retsensentide pädevusest annab kinnitust see, et 95 teadlast, kes sel aastal esitasid eelmise aastaga võrreldes osaliselt muudetud taotluse, soovisid ka sel aastal oma taotlusi hindama eelmisel aastal sama tööd teinud retsensente. Kompetentsed hindajad teevad reeglina mitte ainult kriitikat, vaid annavad ka soovitusi, mis suunas taotlust viimistleda.

Kokkuvõttes kindlustab korrektse ja asjatundliku hindamise pädevate välisretsensentide leidmine, eksperdikomisjoni liikmete kõrge kvalifikatsioon ning huvide konflikti vältimine kõigil hindamise astmetel. Põhimõte on lihtne – menetle teiste teadlaste taotlusi nii, nagu sa tahaksid, et sinu taotlusi menetletakse: parimate ekspertidega, kehtestatud läbipaistvate reeglite ja heade hindamistavade alusel.

Praeguse grandisüsteemi üldpõhimõtted on Eestis toiminud juba mitu aastakümmet ning uurimistoetuste hindamis- ja otsustusprotsessis on osalenud väga suur osa Eesti teadlaskonnast.

Kui suur konkurets on mõistlik?
Nagu eespool kirjeldatud, tähendab uurimistoetuste konkursipõhine süsteem paratamatult seda, et paljud taotlejad jäävad rahata. Pealiskaudne arvaja võiks kergesti järeldada, et suur osa taotlejaid on teinud asjata tühja tööd ja raisanud aega. See on tõesti tõsine probleem. Ometi pole nii lihtne hinnang tervikuna õige.

Süsteemil on nii eeliseid kui puudusi. Grandisüsteemil kasuks räägib palju argumente, muidu ei kasutataks seda meetodit kogu maailma teadusagentuurid. Selline meetod võimaldab tuua teadussüsteemi dünaamikat: algatada uusi teemasid, luua uusi töörühmi, noortel teadlastel katsetada oma võimeid ning oma teemaga siseneda muidu üsna kinnisesse teaduskogukonda.

Grandikonkursside põhipuudus ilmneb siis, kui taotluste eduvõimalused muutuvad liiga väikeseks. Vastuolu teadusraha hulga ja teadlaskonna võimekuse vahel kasvab kogu maailmas ja konkursside edukuse määrad langevad pidevalt. Üldiselt peetakse mõistlikuks seda, et taotluste edukuse määr ei langeks alla 20 protsenti.

Eelmises taotlusvoorus oli see üldkeskmisena kõrgemgi, aga osades valdkondades granditüübiti siiski oluliselt madalam, sest neis valdkondades vabanes lihtsalt vähem raha. Meie hinnangul väärinuks teadusliku kvaliteedi poolest rahastust märgatavalt suurem osa taotlustest.

 Lisatud tabelist nähtub, millised olid konkurentsi iseloomustavad arvud eelmisel, 2019. aastal toimunud grandikonkursil. See pilt on paraku osa tervikust, sest aastati on lõppevate grantide hulk – seega ka vabanev raha – väga erinev, mis muudab ka konkursside edukuse määra. Kui vabanevat raha on vähe, siis on edukus madalam. Sellise rahastuse lainetuse kahandamiseks peame ajutiselt kasutama lühiajalisi grante.

Kuidas edasi minna?
Ülaltoodu näitab selgesti uurimistoetuste süsteemis tekkivate pingete üht allikat. Mõistagi oleks selle pinge leevendamise lihtsaim viis suurendada uurimistoetusteks eraldatava raha hulka. Kindlasti on ka see vajalik ja teadusraha 1%-ni SKP-st poole liikumisel tuleb teatud osa kasvust suunata ka grandifondi arendamiseks, aga esmajärjekorras on vaja parandada ülejäänud teadussüsteemi toimimist.

Tuleb teoks teha see, mida ETAg-i väljatöötatud uurimistoetuste ja baasfinantseerimise kontseptsioonis juba 2016. aastal kavandati: kujundada terviklik ja tasakaalustatud teaduse rahastamisinstrumentide süsteem. Konkurentsipõhised uurimistoetused annavad sellele süsteemile dünaamika, ent teadussüsteemi stabiilsuse, sh Eestile oluliste teadussuundade tasakaalu peab looma olemuselt stabiilne teadusasustuste baasfinantseerimine.

Head näited kahe rahastusviisi sidumiseks on Eesti ülikoolides olemas. Nii võiksid ka teised teadusasutused kaaluda Eesti Maaülikooli eeskuju, kus baasrahastusest toetatakse ETAg-i taotlusvoorus 80 protsenti maksimaalhindest saanud, ent siiski rahastuseta jäänud grandiprojekte (stardigrandid 30 000 ja rühmagrandid 50 000 eurot) tingimusel, et teadlane taotleb projekti ka järgmisel aastal.

Baasrahastusest toetatakse suure konkurentsi tõttu grantidest ilma jäänud tugevaid töörühmi ka Tartu Ülikooli mitmetes instituutides, näiteks ökoloogia ja maateaduste instituudis. Ka Eesti Kunstiakadeemias on käivitatud baasrahastusele tuginev uurimis- ja jätkugrantide süsteem.

Sellise meetodi rakendamine, aga ka granditaotluste arvu juhtimine ülikoolide poolt vähendaks ebamõistlikku survet grandisüsteemile, kahandaks asjatute nn tühitaotluste arvu ja paratamatut rahata jäämisest tekkivat frustratsiooni. Nii on väga positiivne, et TTÜ tulevane rektor prof. Tiit Land on lubanud luua baasfinantseerimisest ülikooli grandifondi. Need kõik on lootustandvad märgid teel senisest tasakaalustatuma teaduse finantseerimissüsteemi poole.

Nagu äsjane koroonakriis näitas, on teadlased valmis kriiside lahendamisel ühiskonnale kiiresti nõu ja jõuga appi tulema. Maailm on muutunud üha raskemini ennustatavaks. Pole teada, millal ja millised kriisid meid järgmisena ees ootavad. Nende kriiside ohjamiseks on vaja, et Eestil on võimalikult laia erialase ettevalmistusega teadlaskond, kes on võimeline keerukatest probleemidest aru saama, maailmas leiduva teadusteabe "maale tooma" , selle vajadusel kiiresti Eesti konteksti paigutama.

Tänavune kevad tõendas, kui oluline on Eestile teadust hoida ja toetada. Selleks on vaja nii ressursse kui hästi toimivat süsteemi – ainult siis saavad teadlased Eestile tipptasemel abiks olla.

1 - loodusteadused, tehnika ja tehnoloogia, arsti- ja terviseteadused, põllumajandusteadused ja veterinaaria, sotsiaalteadused, humanitaarteadused ja kunstid.
2 - 2020. aastal on teadusasutuste baasrahastamiseks ja uurimistoetusteks riigieelarves ette nähtud vastavalt 42,5 ja 42,7 miljoni eurot. Võrreldes 2010. aastaga on baasrahastus kasvanud 5,9 ja uurimistoetuste rahastus vaid 1,1 korda.

* - Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu liikmed:
Allen Kaasik, Tartu Ülikool, professor, vanemteadur
Andres Koppel, Eesti teadusagentuuri juhatuse ja hindamisnõukogu esimees
Anne Kahru, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, juhtivteadur
Eduard Petlenkov, Tallinna Tehnikaülikool, professor (asendusliikmena)
Ivar Kruusenberg, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, vanemteadur
Ivo Leito, Tartu Ülikool, professor
Jarek Kurnitski, Tallinna Tehnikaülikool, professor
Liisi Keedus, Tallinna Ülikool, professor
Lili Milani, Tartu Ülikool, juhtivteadur
Marika Mänd, Eesti Maaülikool, professor
Markus Vetemaa, Tartu Ülikool, juhtivteadur
Marten Seppel, Tartu Ülikool, dotsent
Tiina Nõges, Eesti Maaülikool, professor
Tiit Tammaru, Tartu Ülikool, professor
Toomas Rõõm, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, juhtivteadur
Urmas Varblane, Tartu Ülikool, professor
Veiko Lember, Tallinna Tehnikaülikool, vanemteadur.
Virve Sarapik, Eesti Kunstiakadeemia, professor, vanemteadur
Ülle Kotta, Tallinna Tehnikaülikool, juhtivteadur