Peep Palumaa: kuidas elab Eesti teadus? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Juba esmapilgul tõuseb teadus­finantseeringus esile ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogia suur, peaaegu 50 protsendini ulatuv osakaal.
Juba esmapilgul tõuseb teadus­finantseeringus esile ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogia suur, peaaegu 50 protsendini ulatuv osakaal. Autor/allikas: Science Photo Library

Kuna me ei tea, missugune kriis või skandaal meid ees ootab, on mõistlik hoida igaks juhuks toimekana mitme valdkonna spetsialiste – toetada teadust laiapõhiselt, leiab Tallinna tehnika­ülikooli proteoomika professor Peep Palumaa

Teaduse koha üle on meie ühiskonnas varemgi arutletud. Uskumatu, kuid juba 2002. aastal alustati teadus- ja arendustegevuse strateegiaga "Teadmistepõhine Eesti", mida on järgitud kolmes etapis (2002–2006, 2007–2013, 2014–2020) kuni käesoleva aastani. Seega teaduse tähtsust tunnetatakse ning seda on peetud meie majandusliku ja ühiskondliku edu eelduseks. On 2020. aasta ja paras aeg küsida, kas oleme endiselt teaduseusku, kirjutab Palumaa ajalehes Sirp.

Mida on selle pika ajaga teaduse tähtsustamises saavutatud, kuhu oleme jõudnud? Et mingi valdkond ühiskonnas areneks, peab seda hea tahtega toetama, kuid sinna peab suunama ka ressurssi. Seda, kas teadust on peale verbaalse toetuse ka muudmoodi toetatud, arutati alles hiljuti eelmisel aastal. Toimusid kirglikud arutelud, jõuti isegi Eesti esimeste teadusstreikide ja meeleavaldusteni.

Esmalt oli põhjuseks tõdemus, et eraldame teadusele liiga vähe nii suhteliselt, võrreldes SKTga, kui ka absoluutarvudes, ning mis veelgi märkimisväärsem – teadusinvesteeringute osakaal meie riigis ei kasva, vaid kahaneb. Teaduse turgutamise ponnistus lõppes allakirjutamisega ühiskondlikule teadusleppele, kus deklareeritakse, et püüeldakse teaduskulutuste suurendamisele vähemalt 1% SKTst.

Õige pea selgus, et ka see hea kavatsus jääb paberile, nagu olid jäänud ka varasemad kokkulepped. Seega valitsev ringkond teadust ja selle osa ühiskonnas tõsiselt võtnud ei ole, küll aga tehakse seda järjepidevalt deklaratsioonides.

Teadlased kui kriisiabi
Kas meile on üldse teadust tarvis? Kui kõik läheb hästi, siis tundub, et teadus on tarbetu raha raiskamine, millest parteidele valitsemisperioodil ilmselt tulu ei tõuse. See on tõsi, sest kulutused teadusse ja haridusse on pikaajalise tasuvusega.

Kui kõik ei lähe hästi, näiteks kui on kriisiolukord, siis tekib valitsevatel ringkondadel äkitselt vajadus saada olukorrast adekvaatset informatsiooni, mille alusel vastu võtta mõistlikke otsuseid. Kes suudavad pakkuda adekvaatset informatsiooni ja teha seda kiiresti?

On levinud arvamus, et kõigi inimeste arvamusel on võrdne kaal ja igaüks on ekspert majanduse, tervise, ökoloogia alal, kuid ka muudes valdkondades. Nii ongi meie laia demokraatia tingimustes kujundatud näiline arusaam, et juba käputäie mittespetsialistidest inimeste arvamuses on jõud, mis võib peatada näiteks suure linna arengu või ülisuure tuulepargi arendusplaani.

Lõpuks selgub muidugi pärast põhjalikke uuringud, et projekti spetsialistidel on ikka valdavalt õigus, kuid aeg on kaotatud. Kriisiolukorras sellist luksust, s.t põhjalike, aeganõudvate uuringute tegemise võimalust ei ole, samuti pole aega ka enesearenduseks, mida internetiavarus kõigile pakub. Sellistes olukordades suudavad adekvaatset informatsiooni pakkuda ainult vastava eriala teadlased.

Teadlaskond on omamoodi kriisiabi, kes aitab valitsusel ja rahval orienteeruda keerulistes situatsioonides. Olgu siis tegu keskkonnakatastroofi, dopingu­skandaali, listeeriapuhangu või koroonakriisiga. Seda rida võib jätkata ja see rida jätkab ennast ka ise. Ikka on teadlased need, keda mobiliseeritakse tekkinud tulekahjusid kustutama ja päästma, mis päästa annab. Teadlastest on ühiskonnale praktilist abi ja see ilmneb eriti kriisiolukorras.

Las õitseb sada lille
Kuna me ei tea, missugune kriis või skandaal meid ees ootab, on mõistlik hoida igaks juhuks toimekana mitme valdkonna spetsialiste – toetada teadust laiapõhiselt. Samuti tuleb toetada kõrgharidusega seotud laia spetsialistide ringkonda. Kui ülikooli mõiste hõlmab endas ülimat teadmist, siis ülikoolihariduse sisu väljendab ka universitas, mis tähendab eelkõige kõikehõlmavat haritust. Et tagada mõlemat, peab ülikooliharidus olema teaduspõhine ja mitmekesine, hõlmates eri distsipliine.

Seega oleme leidnud mitu veenvat argumenti, et eri teadusvaldkondade toetamine on ühiskonnale kasulik ja kriisiolukorras eluliselt vajalik, eriti sellistes kitsastes tingimustes, kus Eesti teadus praegu viibib.

Teadaolevalt eraldab riik teadusele väga vähe raha, eraldised pidevalt vähenevad. Kui sellistes tingimustes jaotada see vähene teaduse mitmekesisuse printsiipi eirates, siis on oht, et mõni teadusvaldkond sureb välja ja meil ei ole enam spetsialiste, kes toetaksid ülikooliõpet ja kellelt vajaduse korral abi küsida.

Eesti teadlased on varemgi illustreeritud seda olukorda Hiina lähiajaloost laenatud lendlausega "las õitseb sada lille". Teame, et see kehtib mitte ainult teaduses, vaid ka ühiskonnas ja looduses, kus ainult mitmekesine kooslus on elujõuline.

Teadlasena näen, et Eestis valitseb tõsine oht teaduslikule mitmekesisusele. Põhjendan oma arvamust teadusliku analüüsiga, kuid sissejuhatuseks toon näite, millest paljud ilmselt aru saavad. Veel pool aastat tagasi ei peetud Eestis viroloogiat tähtsaks teadusvaldkonnaks, kuna näivalt olid meil viirused kontrolli all.

Julgen seda väita, sest mitu viroloogiaalast teadusgrandi taotlust ei saanud Eesti Teadusagentuurilt (ETAg) finantseerimisotsust. Ühe taotluse esitas ka professor Andres Merits, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane ja keda me nüüd kõik hästi teame. Võime õigustatult küsida, kas ETAg tegi vea või on meie olud tõesti nii kitsad, või on Eesti teadusel mingid teised prioriteedid. Küsimusi on palju.

Kuidas raha jaotatakse?
Vaatleme Eesti teaduse prioriteete, kuhu suunatakse ja kuidas on jaotatud olemasolev vähene raha, kasutades Eesti teaduse informatsioonisüsteemis (ETIS) sisalduvat informatsiooni. Millistesse valdkondadesse suunati 2019. aastal teadusrahastus? Enamikule teadlastest lõppes eelmisel aastal varasem grandiperiood, mistõttu peegeldab analüüs valdavat osa Eesti teadusest.

Võtame vaatluse alla eraldatud viieaastased rühmagrandid, mis on kõige mahukam ja tähtsam teadustoetus, millel püsib teadus, kraadiõpe, kogu kõrgharidus. Analüüsitud on ETISes teadusvaldkondade ja erialade klassifikaatori alusel ja vaadeldud kolme valdkonda: 1. bio- ja keskkonnateadused, 3. terviseteadused, 4. loodusteadused ja tehnika. (2. valdkonda ühiskonnateadused ja kultuur on juba piisava põhjalikkusega analüüsitud.)

Esmalt 1. valdkond bio- ja keskkonnateadused, kus eraldatud teadusrahastuse (teadusgrantide) jaotus on esitatud joonisel 1.  Toodud on teadusharude täielik loend ja punasega on märgitud valdkonnad, mida eelmisel aastal pikaajaliste rühmagrantidega ei rahastatud.

Juba esmapilgul tõuseb teadus­finantseeringus esile ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogia suur, peaaegu 50 protsendini ulatuv osakaal, mis vajab selgitust, aga pakkuda seda muidugi ei ole. Detailidesse süvenemata torkab silma mõningate teadusharude, nt toiduteaduste ja biokeemia, puuduv või erakordselt madal osakaal. Vajadust toiduteaduste spetsialistide järele märgati ühiskonnas alles hiljutise listeeriapuhangu ajal, mil tajuti puudujääke selle teema teaduslikus käsitluses. Joonis 1 põhjal on see igati mõistetav.

Tundes biokeemia valdkonda põhjalikult, tean, et ka see ainuke 0,5 koefitsiendiga arvesse läinud grant on molekulaarbioloogia valdkonnast ja kuulub jaotisse 1.12. Peaaegu kogu biokeemiat tabanud rahastuseta jätmine mõjutab väga paljusid valdkondi, eelkõige arstiõpet ja farmaatsiat, kus biokeemia on alusaine.

Nüüd mõistame, et vajame arste, ja mitte tavalisi arste, vaid häid arste, keda õnneks veel on – siinkohal siiras tänu ja toetus meie arstidele. Arstiteadus pole ainuke valdkond, kus vajatakse biokeemia tuge, seda vajavad hädasti ka biotehnoloogia, toiduteadus, keskkonnakeemia ja -toksikoloogia, rääkimata üldbioloogiast.

Joonisel 2 on terviseuuringud. Kõigepealt torkab silma grantide vähesus, kuid need vähesed on enam-vähem ühtlaselt jaotunud. Ka siin on toodud teadusharude täielik loend ja punasega märgitud valdkonnad, mida eelmisel aastal pikaajaliste rühmagrantidega ei rahastatud. Neid valdkondi on palju. Kas mitte liiga palju? Kas oleme midagi unustanud?

Kolmandaks kõige esinduslikum loodusteaduste ja tehnika valdkond, mis sai kokku ligi 23 granti. Taas on valdkonna teadusharude täielikus loendis märgitud punasega valdkonnad, mida eelmisel aastal pikaajaliste rühmagrantidega ei finantseeritud.

Jaotisest paistab jällegi silma ühe valdkonna domineerimine – selleks on füüsika. Ka siin vajab tehtud jaotusotsus põhjalikumat selgitust. Silma torkab, et mitu tehnikaeriala on väikese toetusega või jäänud sellest täielikult ilma. See pole iseenesestmõistetav.

Siinse analüüsi vastulauses võidakse väita, et nendes valdkondades, mis rahastust ei saanud, ei olnudki taotlusi ja loomulikult oleks see mõjuv põhjus rahastamata jätmisele. Kahjuks ETAgile esitatud taotluste kohta informatsiooni ei avaldata. Ometi on teada, et ETAgile esitatakse väga palju taotlusi, mis ilmselt katavad kõik erialad peaaegu täielikult, võib-olla isegi mitmekordselt. Näiteks Eesti Biokeemia Seltsi informatsiooni kohaselt esitati eelmisel aastal ETAgile ligi kümme pikaajalise rühmagrandi taotlust ning absoluutarvestuses oli mitu neist väga tugevad.

Lõpetuseks ka üldine rahajaotus, vt joonis 4. Kas sellist teadust me tahamegi ja kas selline jaotus vastab kõige paremini meie ühiskonna vajadustele?

Vastuse otsimiseks küsimuse esimesele poolele tuleb vaadelda, kuidas teadusraha jaotatakse ja mis jõud seda suunavad.

Teadusfinantseeringut haldab Eesti Teadusagentuur ja finantseerimisjaotuse kujundab ETAgi hindamisnõukogu, kes hindab esitatud taotlusi ja langetab otsused, mille kinnitab teadus- ja haridusminister. Ette on antud vaid väga lai valdkondade vaheline rahajaotus, kus erialasid ei täpsustata.

On teada, kuidas ETAgi hindamisnõukogu töötab. Nimelt moodustab hindamisnõukogu eksperdikomisjonid, kes hakkavad vastava valdkonna taotlusi hindama, kasutades oma valitud retsensente. Arusaadavatel põhjustel ei saa üldsus teada, kuidas täpselt töö käib, millised on jõujooned hindamisnõukogus ja eksperdikomisjonides. Tegelikult ei olegi neid üksikasju tarvis avalikustada, sest tulemusest on need jõujooned ja mõjud kenasti näha.

On öeldud, et tihedas konkurentsis sarnaneb teadusgrandi saamine loteriiga, aga sellega ei taha ma kuidagi nõustuda. Minu arvates on teatud teadusvaldkondade ülekaal vastavate huvigruppide sihipärase tegevuse tulemus ja kahtlemata on need huvigrupid olnud selles tegevuses edukad.

Loterii seevastu põhineb juhuslikkusel ja juhuslikkus siinses analüüsis välja toodud anomaa­liate esinemist ei toeta. Juhuslikkus ei toeta sedagi, et näiteks tingimustes, kus kuusteist valdkonda on jäänud täielikult ilma toetuseta, satub ühte kitsa valdkonna teadusgruppi kaks edukat teadusgranti.

Eelmisel aastal ometi nii juhtus. Võiksime suuremeelselt öelda: ärgem olgem kadedad, õnnitlegem gruppi ja selle juhti saavutatud edu puhul. Kuid teades, et ETISe andmetel oli grupi juhiks hindamisnõukogu esimees*, jätab juhtum ruumi teaduslikuks hüpoteesiks, et ega see puht juhuslik kokkusattumus tarvitsenud olla.

Olgu hüpoteesidega, kuidas on, kuid vastuse küsimusele, kas saavutatud head tulemused on peale konkreetsete teadusvaldkonna ja seal töötavate teadlaste kasulikud ka Eesti teadusele ja ühiskonnale, annab aeg.

Siin analüüsitud eelmisel aastal tehtud teadusfinantseeringute otsused mõjutavad Eesti teaduse lähitulevikku viie aasta jooksul, mis on teaduses väga pikk aeg. Kui lähiajal tunnistataksegi, et on tehtud teatud strateegilisi või konkreetseid vigu, siis vigade parandamise võimalused on väga piiratud.

Muidugi on võimalik ka stsenaarium, mille järgi valitsus täidabki alles hiljuti allkirjadega kinnitatud lubaduse suurendada teadusfinantseeringut vähemalt 1%-ni SKTst. Selleks on vaja ligikaudu 50–100 miljonit eurot (tegu on suurusjärgus hinnanguga, täpne väljaarvutamine on finantsspetsialistide teema). Miks mitte, alles hiljuti täitis valitsus oma teise varasema lubaduse ja investeeris põlevkiviõli tööstusse 125 miljonit eurot.

Kas valitsus mäletab kõiki oma varasemaid lubadusi ja kas ühiskonnas on huvigrupp, kes seda valitsusele meelde tuletaks? Teadusrindel on praegu kahjuks vaikelu. Kes peaks teaduse tähelepanu keskpunkti tõstma ja kas üldse peaks seda tegema?

Arvan, et esmalt peaksid seda tegema teadus­organisatsioonid Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, kes kirjutasid alla teadusleppele. Teadlased on kindlasti valmis neid toetama ja soovime neile organisatsioonidele, eriti nende juhtidele jätkuvat jõudu ja motivatsiooni, mida ehk on vaja olukorras, kus nende endi teadusvaldkondades ökoloogias ja füüsikas paistavad asjad paremuse poole liikuvat.

Peep Palumaa on Tallinna tehnika­ülikooli proteoomika professor.


* Korrektsioon. Artiklis avaldatud vihjes esines ebatäpsus, mis ei muuda vihje sisu. Nimelt oli eduka grupi juht mitte hindamisnõukogu esimees, vaid hindamisnõukogu liige ja loodusteaduste ekspertkomisjoni juht. Autor vabandab hindamisnõukogu esimehe ees ja tänab tähelepanelikku lugejat ebatäpsusele osutamise eest.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: