Eneli Kindsiko: Eesti teaduse "silotornistamine" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teisisõnu, „silotornidest“ hoidumine on omaette eesmärk, leiab Kindsiko.
Teisisõnu, „silotornidest“ hoidumine on omaette eesmärk, leiab Kindsiko. Autor/allikas: Miguel Bernardo/Unsplash

Teaduspoliitilisi arutelusid jälgides tekib tunne, et teadusvaldkonnad suunatakse järjest enam oma tornidesse ning osa neist on riigi silmis kuldsemad kui teised, leiab Tartu ülikooli majandusteaduskonna kvalitatiivuuringute dotsent Eneli Kindsiko.

2019. aasta personaalsete uurimisgrantide voor oli mitmes mõttes tähenduslik: 479 avaldust ning ettepanek rahuldada 114 uurimistoetuse taotlus, sh umbes veerandi puhul tehti rahastamisotsus vaid üheks aastaks. 365 taotlust jäi rahastuseta. Siinkohal võib lugeja kokku lüüa 365 taotleja tühja läinud töötunnid, kirjutab Kindsiko ajalehes Sirp.

Raske on mõista personaalsete uurimistoetuste taotlemise korraldust, sest paljuski dubleeritakse muid rahastusvõimalusi, lihtsalt konkurents on palju rängem. Uus kontseptsioon on välja töötatud 2016. aastal ning see põhineb haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) uurimisrühma soovitustel, kus peamise probleemina on välja toodud teadussüsteemi liigne projektipõhisus:

  • "on raskendatud teadusasutuste pikemate tegevuseesmärkide seadmine ja täitmine;
  • on piiratud teadusasutuste motivatsioon ja võimekus reageerida uurimissuundade arendamisel ettevõtluse ja ühiskonna vajadustele;
  • on ohus teaduse valdkondlik mitmekesisus;
  • administreerimine on ülemäära bürokraatlik."

Arvati, et uue grantide süsteemi abil

  • "suureneb teadlaskarjääri atraktiivsus, mis mh aitab Eestis hoida ja Eestisse tuua talente;
  • paraneb teadus- ja arendusasutuste (TA) võimekus seada ja täita pikemaajalisi tegevuseesmärke, sh tagada Eesti TA tegevuse kõrge tase ja valdkondlik mitmekesisus ning süsteemselt üles ehitada ühiskonna teenimise võimekust;
  • katavad grandid uurimisprojektiga seotud otsesed ja kaudsed kulud;
  • väheneb ebamõistlik bürokraatia;
  • arvestatakse uurimissuundade arendamisel senisest enam ettevõtluse ja ühiskonna vajadustega. Selle kaudu kasvab teadustegevuse sotsiaalmajanduslik mõju."

Kui palju on siis personaalsete uurimistoetuste jagamine aidanud seda kõike saavutada?

Teadusasutuste tegevuse pikemate eesmärkide seadmine ja täitmine on raskendatud ning juhtimine ülemäära bürokraatlik. 2019. aastal otsustas Eesti Teadusagentuur (ETAg), et umbes veerandile tehakse uurimistoetuste eraldamise otsus vaid üheks aastaks.

Aga kui teadlane kirjutab projekti kolmeks aastaks, kus on üksikasjalikult iga aasta tegevus paika pandud, siis kuidas ta nüüd sellest 2/3 maha lõikab? Piirdub vaid kirjanduse ülevaatega? Teeb kolmandiku oma katsetest? Jätab kolmest plaanitud meeskonnaliikmest vaid ühe, s.t enda, alles või vähendab kõigi töökoormust 1-lt 0,3-le? Ja mis saab aasta pärast? Kui suur on üldse võimalus uuesti samast grandist rahastust saada?

Kõige ebameeldivam siinjuures on see, et töö käigus tingimusi muudetakse, ent teadlased peavad avalduse esitama algseid kriteeriume aluseks võttes. Projekti hinnatakse kolmeaastase plaani järgi, ent raha antakse vaid aastaks. Kui pärast projekti lõppemist läheb aruandluseks, kas siis oodatakse algse, s.t kolmeaastase, plaani või aastaplaani täitmist?

Võib öelda, et suunavõtt pikaajalisusele on läbi kukkunud. Samuti bürokraatia vähendamine projektijuhtimises, sest nii teadlastele kui ka projektihalduritele on tekitatud lisatööd. Hinnates nüüd projekti headust kolmeaastase plaani alusel tuleb projekt teha kõigepealt üheaastaseks ning lõpus tuleb aruande hindajal määrata, kui palju aastaga täidetud sai (loodetavasti ei eeldata kolme aasta plaani täitmist üheaastaga). Pealegi tuleb üheaastase projekti saajal selle aasta jooksul agaralt tegeleda muude rahastusvõimaluste otsimisega, et aasta pärast töö ei lõppeks.

Ettevõtluse ja ühiskonna vajadused
Paljudes Eestile keskendatud valdkondades, nt keele ja kultuuri uurimine, on peaaegu võimatu leida välisrahastust, seega võivad personaalsed uurimisgrandid määrata nende uurimissuundade kestlikkuse. Seevastu loodusteadustes, sh nt geenitehnoloogias, suudetakse paljudel erialadel püüelda ka suuremate rahvusvaheliste grantide poole, kuna uurimisteemad on globaalse tähtsusega.

Seega on loogiline eeldada, et Eesti Teadusagentuur toetab eeskätt neid tähtsaid uurimissuundi ja projekte, nt eesti keel ja kultuur, kus välisrahastust on väga ebatõenäoline leida. Just nii, nagu on kirjas ka 2016. aastal avaldatud uurimistoetuste ja baasfinantseerimise uues kontseptsioonis:

"Teaduspotentsiaali kasvatamiseks ja kasutamiseks Eesti arengu ja majanduskasvu heaks on vaja kaasajastada teadus- ja arendustegevuse rahastamise süsteemi: on vaja toetada teadlaskarjääri atraktiivsuse kasvu ning paremini suunata riigi teadusraha ühiskonna heaolu, eeskätt majanduse kasvu toetamiseks."

Siit võib aru saada, et Eesti arengut peetakse tähtsaks, kuid rahastusskeemi eesmärgi ja personaalsete uurimistoetuste avalduste tegeliku hindamise vahel on suur lõhe. Nimelt on personaalsete uurimistoetuste hindamisjuhendis kirjas, et kriteerium "projekti olulisus Eesti teaduse, kultuuri, ühiskonna ja/või majanduse jaoks" korrutatakse läbi koefitsiendiga 0,8. Teisisõnu, Eesti Teadusagentuur ümardab uuringute tähtsuse Eestile madalamaks. Miks? Kas see ei ole otseses vastuolus personaalsete uurimistoetuse eesmärgiga?

Teaduse valdkondlik mitmekesisus on ohus
Sotsiaalteadustest esitati stardigrantide taotlusvoorus 18 avaldust, rahastuse sai vaid kuus protsenti ehk üks, tehnikateadustes esitati 15 avaldust, rahastuse sai 40 protsenti ehk kuus. Humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkondadest taotlejad olid kõige vähem edukad, ent see ei tähenda, et teadlased või nende projektid oleksid ebaedukad, pigem näitab see teaduspoliitika puudusi.

 

Kui HTM annab mõista, et ohus on teaduse valdkondlik mitmekesisus, siis miks suretatakse järjepidevalt mõningaid valdkondi välja? Nii humanitaar- kui ka sotsiaalteadustes on valdkondi, nt majandusteadus, politoloogia, mis on loodud või suuresti ümber struktureeritud pärast taasiseseisvumist. Kummaline, et need ei ole enam riigile prioriteetsed valdkonnad, kuigi just need aitaksid mõista ühiskonnas toimuvat.

Sotsiaalteadustes annab stardigrandi kuueprotsendiline edu noortele märku, et siin valdkonnas ei ole mõistlik teadlaskarjääri alustada. Seega on lootus, et personaalsete uurimisgrantidega "suureneb teadlaskarjääri atraktiivsus", samuti läbi kukkunud. Mida suurem on teadusrahastuse konkurents olukorras, kus teadusrahastust ei ole suurendatud ning see suunatakse eeskätt valitud "silotornidesse", seda vähem meelitab teadlaskarjäär.

Tööd saanud teadlased püüavad kuidagi ellu jääda, noored tulijad eelistavad muid karjäärivõimalusi. Ühiskonna ja teaduse silmis suurendab teadlaskarjääri atraktiivsust põletavate probleemide uurimine, mitte nende probleemide uurimiseks vajaliku palgaraha pärast kaevikusõja pidamine.

Miks ma rõhutan, et aset leiab teaduse "silotornistamine"? Teaduspoliitilisi arutelusid jälgides on mul tunne, et teadusvaldkonnad suunatakse järjest enam oma tornidesse ning osa neist on riigi silmis kuldsemad kui teised. Elu ei põhine "silotornidel", kus eraldi on bioloogia, matemaatika, infotehnoloogia või õigusteadus. Meil on kõik omavahel tihedalt seotud ja seda peaksid ka teadus­projektid peegeldama. Just seepärast on suurte välisgrantide puhul algnõudeks eri asutuste ja distsipliinide osalus ja koostöö. Teisisõnu, "silotornidest" hoidumine on omaette eesmärk.

On suur vahe, kas teadusrahastust määratakse valdkonna või riigile tähtsate probleemide alusel. Kui meil on probleemiks näiteks rahvastiku vananemisest tekkinud surve tervishoiusüsteemile, siis miks ei või sellise uurimisprojekti korral koos töötada arstiteadlased (mõistes vananemise spetsiifikat), majandusteadlased (hinnates tekkivaid kulusid) ja tehnikateadlased (töötades välja vanuritele sobivaid tehnoloogilisi lahendusi).

Sellise käsitluse keskmes on sotsiaalne innovatsioon, kus valdkonniti töötatakse ühise eesmärgi nimel ja loodetavasti pikemaaegse grandi najal. Nii oleks täidetud ka eeldus, et teadlased teenivad ühiskonda. Paraku jääb grandivoorude tulemusi vaadates mulje, et eeskätt soovitakse suurendada maailma jõudvate teadusartiklite hulka – teaduses mõõdetakse nähtavust tsiteeringutega.

Praegune uurimistoetuste süsteem on aasta-aastalt eesmärgist võõrandunud – valdkondliku mitmekesisuse asemel toetatakse eelisvaldkondi teiste valdkondade väljasuretamise arvelt, samal ajal suurendatakse järjekindlalt lõhet ühiskonna vajaduste ja teadustegevuse vahel.

Kui teadlased peavad uurimisprojektidele rahastuse taotlemisel piinliku täpsusega oma eesmärke ja eeldatavaid tulemusi kirja panema ning hindaja mõõdab neid veel piinlikuma täpsusega, siis kuidas on võimalik, et teaduspoliitika väljatöötajad samu põhimõtteid ei jälgi? Uurimistoetuste süsteemi reformimise käigus loodud dokumentides kirjas olev ei ole ellu jõudnud.

Suurim kahju on valdkondlik "silotornistamine" ehk valdkondliku lõhe kasvatamine ning Eesti-projektide alavääristamine. Kui mõtlen aasta-aastalt karmistuvale konkurentsile ja tuhandetele töötundidele, mida teadlased taotluste kirjutamisele kulutavad, siis tekib küsimus: miks?

Tartu ülikooli majandusteaduskonna kvalitatiivuuringute dotsendi Eneli Kindsiko artikkel ilmus ajalehes Sirp.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: