Eneli Kindsiko: miks raisatakse 14 tööaasta jagu teadlaste aega? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Üksikud ebaõnnestumised annavad kokku suure numbri.
Üksikud ebaõnnestumised annavad kokku suure numbri. Autor/allikas: Pixel Bee/Unsplash

Iga-aastane personaalsete uurimisgrantide voor raiskab 14 tööaasta jagu teadlaste töötunde, nendib Tartu ülikooli majandusteaduskonna kvalitatiivuuringute dotsent Eneli Kindsiko.

Teadlastel on igal aastal kaks tähtsündmust – märts, mil tuleb esitada personaalse uurimistoetuse taotlus ning oktoober-november, mil selguvad rahastuse saanud projektid. Palju on räägitud edukuse määrast. Võrreldakse valdkondi ning nenditakse, et aasta-aastalt läheb konkurents järjest tihedamaks, aga ei ole selgitatud, kuidas näeb välja grandi taotlemise protsess ja otsuse analüüsimine grandi taotleja silmade läbi, kirjutab Kindsiko ajalehes Sirp.

Täpsemalt, selle noorteadlase silmade läbi, kes esindab alahinnatud valdkonda – sotsiaalteadusi, kus näiteks stardigrandi saamise protsent oli 2019. aastal kõigest kuus. Seda protsenti arvestades on sotsiaalteadlase karjäär nukker valik ja raske on seda noortele soovitada.

2019. aastal esitati 479 taotlust ning rahastusotsuse pälvis neist 114. Edukuse protsent on esialgsete ettepanekute alusel 24, mis nii kehv ehk ei olegi. Küll aga tasub süveneda valdkondlikku jaotusse. Sotsiaalteadustele eraldati kõikides grandigruppides märkimisväärselt vähem grante, teisel kohal on humanitaarteadused.

Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel on välja toonud, et "mõistlikuks peetakse konkurssi, kus taotluste edukus on 20–30 protsenti". See, et sotsiaalteaduste valdkonnas sai stardigrantidest rahastuse vaid kuus protsenti taotlustest, ei tähenda, et 94 protsenti taotlejatest, kes ilma jäid, oleksid kõik ebaedukad uurijad. Pigem on tegu Eesti teaduse rahastamise ja teaduspoliitika ebaedukusega.

Kuna viimatises akadeemiliste töötajate uuringus tuuakse välja, et 42 protsenti töötajatest leiab, et praegusel ajal on noortel raske akadeemilist karjääri alustada, siis keskendugem noorteadlastele ehk stardigrandi saajatele. Stardigrant on ette nähtud noorteadlasele, "kellel on projekti kavandatava alguse aasta 1. jaanuariks taotluse menetlemise valdkonnas esmakordse doktorikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni omistamisest möödas vähemalt kaks aastat ja mitte rohkem kui seitse aastat". Seega on akadeemilises karjääris, kus doktorikraadi loetakse karjääri alguseks, stardigrant mõeldud noortele, uuele akadeemilisele järelkasvule.

Kuidas siis näeb välja stardigrandi taotlemine? Avaldan siin väljavõtteid omaenda 2019. aastal esitatud stardigrandi avaldusest koos retsensioonidega. Etteruttavalt mainin, et mina jäin sotsiaalteadlaste pingereast välja. Kuna nii taotlusprotsess kui ka retsensioonid on inglise keeles, siis on need eesti keelde tõlgitud.

Stardigrandi korral hinnatakse kuut aspekti: teema teaduslik olulisus, metodoloogia adekvaatsus, minu kompetentsus uurijana, eetika, andmete haldamine ning projekti väärtuslikkus Eestile.

Kui suur on teema teaduslik tähtsus?
Kui oluline on minu teema teadusele? Võtan eesmärgiks uurida doktorikraadiga inimeste karjääri ja üldisemalt: kuidas tagada Eesti kõrgharidussüsteemile järelkasv oludes, kus akadeemilistest töötajatest 20 protsendil on vanust üle 60 eluaasta. Seega on tegemist vägagi tõsise teemaga, ent sel on ka rahvusvaheline relevantsus, kuna paljud riigid seisavad samuti silmitsi akadeemilise töötajaskonna vananemisega.

Retsensendid tõid minu projekti puhul esile töö kõrge taseme nii globaalselt ("Eeldan, et sellest projektist on potentsiaal kirjutada tipptasemel artikleid, mis teaduse tasemel kõnetaks valdkonna eksperte.") kui ka lokaalselt Eesti hüvanguks ("Mul ei ole mingit kahtlustki, et projekt toob märkimisväärse panuse ja aitab viia õigete otsusteni.").

Õigupoolest olin juba enne selle avalduse tegemist vaid Eesti andmetele tuginedes avaldanud artikli tippajakirjas ning valminud on mitu eestikeelset riigisisest uuringuaruannet, mis on juba võetud aluseks teaduspoliitika kujundamisel.

Esimese teemaploki hindamise juures on omapärane see, kuidas üks retsensent annab hindeks väga hea, teine väga hea – suurepärane, ent ETAg ümardab hinnangu allapoole (väga hea) ja nii läbivalt kogu taotluses. Selle üks võimalikke põhjusi on, et projektidest otsitakse vigu, mitte tugevaid külgi ja ilmselt aitab see suurt hulka projekte kiiremini konkurentsist kõrvaldada.

Kas projekt on metodoloogiliselt tugev?
Kavatsen uurida Eestis kaitsnud doktorite karjäärimustreid suure unikaalse andmebaasi najal – välja selgitades 2000., 2005., 2010. ja 2015. aastal kaitsnud doktorite edasise tööalase liikumise (kokku üle 600 inimese karjäärimustrid). Tehes intervjuusid eri karjäärisuundadesse liikunud doktoritega – tuues sealjuures esile doktorikraadi väärtuslikkuse ja väärtuse suurendamise võimalused mitteakadeemilisel tööturul, ent osutades ka akadeemilise tööturu kitsaskohtadele.

Näiteks retsensent 1 rõhutab, et karjääriandmebaas on ka selle projekti suurim väärtus: "Karjääriandmebaas on antud projekti suurim väärtus, tuginedes juba olemasolevate andmete laiendamisele suudab projekti autor pakkuda ca 20 aastat kestvat ülevaadet nelja aastakäigu doktoritest."

Ka ETAgi hindaja toob esile: "Kasutatavad meetodid sobivad taotluses toodud uurimisküsimustele vastuste ostimiseks. Uurimisplaan on hästi läbi töötatud. See osa taotlusest on väga hea." Kuigi ühtegi kriitilist aspekti välja ei ole toodud, ei pälvi see osa siiski maksimumpunkte, vaid kõigest hinde väga hea – suurepärase asemel. Noorteadlane peab siit järeldama, kuidas järgmine kord projekt paremini kirjutada. Ta vajab konstruktiivset kriitikat. Mis jäi parimast tulemusest puudu?

Kas ma uurijana olen selle projekti teostamiseks kompetentne?
Stardigrant on mõeldud noorteadlastele, kes alles alustavad akadeemilist karjääri. Seepärast on retsensentidele ette antud hindamisjuhendis olev märge: "3.2. Kas projektijuhi kompetentsid projekti juhtimisel on piisavalt head (võttes arvesse, et [stardigrandi korral] projektijuht ei pea omama varasemat uurimisgrupi juhtimise kogemust)?"

Teisisõnu, hinnates noorteadlase projekti teostamise suutlikkust ei tohiks eeldada varasemat projektijuhtimise kogemust. Ometi on retsensent nr 2 mulle ette heitnud, et olen ise juhtinud vaid 20 000 euro suurust uurimisprojekti (mis oli käesoleva projekti sisendiks ehk näitab minu kompetentsi) ning kahtleb sügavalt, kas ma ikka tulen toime suurema projektiga:

"Pärast doktorikraadi kaitsmist on taotlejal viie aasta jagu kogemust teadurina. Ta on osalenud teiste juhitud 7 teadusprojektis, sh suuremahulistes ja mitmeaastastes projektides. Märkimisväärne on see, et neist kolmes projektis on ta olnud vastutav uurimismetodoloogia ja -disaini eest. Ta on olnud ka ise ühe Eesti Teadusagentuuri poolt rahastatud uurimisprojekti juht.

Samas, see oli siiski palju väiksem projekt ja käesolev oleks väga suur hüpe ühe-aastaselt 20 000 eurose projekti juhtimiselt nelja-aastase ja 385 500 eurose projekti juhtimisele. Kokkuvõttes, projekti taotleja on edukalt tõestanud oma suutlikkust teadusuuringu planeerimises, andmete kogumise ja analüüsi, samuti tulemuste publitseerimise osas. Samas aga on taotletav projekt ikkagi oluliselt suurem kui see mida ta ise varasemalt juhtinud on."

Ka ETAgi esindaja hinnang on kummaline, kuigi olen ületanud stardigrandi taotleja kompetentsi lävendi, s.t mul on projektijuhtimise kogemus, ometi ei öelda mulle, mis maksimumist puudu jäi (taas 4 punkti 5st): "Taotleja on osalenud mitmetes suuremates projektides. Tal on ette näidata nii rahvusvahelise koostöö kogemus kui ka küllaldasel hulgal publikatsioone. Ta tunneb hästi projekti aluseks olevaid andmeid ja valdab projektis kasutatavaid uurimismeetodeid."

Võiks siiski eeldada, et noorteadlast, kes oli oma esimese grandi pälvinud kahe aasta jooksul pärast doktorikraadi kaitsmist, loetakse hindamisjuhendi alusel tugevaks kandidaadiks, mitte ei heideta seda ette. Huvitav, kas ka loodusteadustes heidetakse taotlemisel ette, et te ei vasta kriteeriumile, mida hindamisel ei tohiks üldse hinnatagi? Kas tõesti peab noorel sotsiaalteadlasel olema professori tasemel uurimisprojektide juhtimise kogemus, et stardigrandi kõlblik olla?

Kui eetiline on minu uuring?
Eetika kriteerium on minu taotluse nõrgim osa. Kui üks retsensent annab mõista, et selle projekti puhul on eetiline risk väike, seega ei vaja see teema nii sügavat kaetust, siis teine eeldab väga detailset põhjendust. Olen taotluses lähtunud sotsiaalteaduste valdkonna tavapärasest praktikast, kus täiskasvanute intervjueerimisel piisab mittedelikaatsete teemade puhul suulisest nõusolekust. Samuti on igati lubatud tagada karjääriandmetesse kaasatud isikute anonüümsus. Olles osalenud paljude mõjukate projektide taotlemises, siis isegi seal oleme olnud edukad ilma eetikareeglite liigbürokraatliku kirjeldamiseta.

Ka siinse kriteeriumi puhul on ETAg ümardanud hinde allapoole. Kui esimene retsensent on hinnanud seda osa aprropriate, teine inappropriate, siis ETAg on valinud madalaima ehk inappropriate, lisades kommentaariks: "Taotleja ei ole pööranud projektiga seotud eetilistele küsimustele küllaldast tähelepanu. Kuna projektis on suur rõhk individuaalintervjuudel, siis ei piisa ühest lausest, et taotlejal on selles vallas palju kogemusi." Tunnistan oma puudujääke ja luban olla eetilisem.

Kuidas ma andmeid haldan?
ETAgi väide, et mõlemad retsensendid peavad andmete haldamist mittesobivaks, on väär: "Mõlemad retsensendid märgivad, et taotluses ei toodud infot, kuidas ikkagi kavatsetakse andmeid koguda, kuidas neid hoitakse ja kaitstakse. Paraku on need probleemid teadusuuringutes (eriti intervjuude baasil kogutud info korral) aina aktuaalsemad. Seetõttu vajab see osa taotlusest kindlasti detailsemat avamist."

Esimene retsensent toob välja, et andmete haldamises on kirjeldus igati tavapärane: "Ma ei usu, et selline info on vajalik, kuna andmed on viidud anonüümsele kujule ning ei sisalda sensitiivset infot. Seega, projekt rakendab igati tavapärast praktikat selles valdkonnas."

Teine väidab, justkui puuduks andmete haldamises igasugune sisu: "Meile on öeldud, et karjääriandmestikku täiendatakse ning intervjuusid kogutakse, ent puudub info selle kohta, kuidas andmeid hallatakse, hoitakse ja kaitstakse." Ometi olen selgelt esile toonud, et andmeid kogutakse intervjueerides, need viiakse anonüümsele kujule (on mainitud juba eespool) ning ideaalis on eesmärk luua ka andmete haldamise platvorm, kuhu saaks jätku-uuringutest tulnud andmeid lisada.

On igati mõistetav, et raha vähesuse puhul püüab ETAg kui viimase otsuse tegija leida igast projektist võimalikult palju vigu, et jätta sõelale vaid tugevamad, ent üldistada ühe retsensendi hinnang (stiilis "mõlemad retsensendid märgivad …") ka teisele on ebaprofessionaalne hindamine.

Kui suur on projekti väärtus?
Viimane hinnatav plokk käsitleb teema aktuaalsust Eestis ning seda osa hindas ainult ETAgi esindaja. Eelmiste puhul oli ilmselt kaasatud välisretsensente. Siin ongi huvitav täheldada, et kui projekti panus Eesti arengusse peaks olema üks hindamiskriteeriumidest ja meie prioriteet, siis välisretsensendi arvamusest saab välja tuua ebaluse: "Mul on mõningane kahtlus, kas ühe riigi andmetele tuginev projekt on piisav, eriti nii väikse riigi puhul nagu Eesti."

Eesti teadlastele on sageli ette heidetud, et nende teadustöö ei panusta piisavalt ühiskonda. Ometi leiame stardigrandi hindamiskriteeriumidest: "Punkti 6 puhul (olulisus Eesti teaduse, kultuuri, ühiskonna, ühiskonna ja /või majanduse jaoks) rakendatakse koefitsienti 0.8." Teisisõnu, projekti tähtsuse Eestile on Eesti Teadusagentuur allapoole ümardanud. Juba see on kaunis kummaline otsus.

Taotlejana tekkis mul otsuseid lugedes kaks küsimust. Esiteks, milliste hinnetega teistes valdkondades grandid pälvitakse – kas kõik kriteeriumid peavad pälvima hinde viis ehk suurepärane? Või oleks see projekt oma punktidega loodusteadustes rahastuse saanud?

Teiseks, eeskätt ETAgi hinnangute puhul ei saa ma aru, mis täpsemalt maksimum- tulemusest puudu jäi. Maksimumpunktide andmisel ollakse väga reserveeritud, ometi kinnitatakse: "Tegemist on Eesti kontekstis väga aktuaalsete uurimis­küsimustega. Tähtsus Eestile on taotluses väga hästi põhjendatud."

Milline oli minu projekti koondtulem? Teaduslikult väga tugev teema, meetodilt igati korrektne ning seda plaanib tugev noorteadlane, rääkimata sellest, et meie ühiskonnale on teema ütlemata tähtis. Paraku ei anta nii väärtuslikule uuringule rahastust seetõttu, et olin unustanud mainida, et kindlasti küsin intervjueerimisel inimeste käest luba, kas ma üldse võin neid intervjueerida.

Mida siis aasta-aastalt karminev konkurents Eesti-sisesele teadusrahastusele tekitanud on? Siin on kaks tulemit. Raha jagamisel on teaduspoliitikast kadumas projektide hindamise läbipaistvus ja on tekitatud järjest suurenev lõhe loodus- ja tehnikateaduste ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste vahel.

Miks ma üldse sõna võtan, kui ametlikult on ette nähtud pretensioonide esitamine ka ETAgile? Kuna teadusvaldkondade prioriteedid on riiklikult määratud, siis sotsiaalteadlasena ei näe ma mõtet personaalse uurimistoetuse temaatikaga edasi tegeleda ega teist korda taotlusprotsessi läbi teha. Selle projekti koostamisele ja taotlemisele kuluva ajaga annab kasulikumat teha.

Antud artikkel kajastab vaid ühe taotlemise kogemust, ent ilmselt on 365 rahuldamata jäänud projekti autoril igaühel oma lugu. Oluline on see, et taotleja jaoks oleks protsess läbinähtav ja usaldusväärsust tekitav. Noorteadlane ei karda kriitikat, ent pinnapealne ja konkursi tingimustega vastuolus (head tava rikkuv) retsenseerimine tekitab tugevat vastumeelsust süsteemi vastu.

Võttes arvesse, et sel aastal esitati 479 taotlust ning rahastusotsuse pälvis 114, siis 365 projekti korral läksid tegijate töötunnid tühja. Tavaliselt on ühe projekti ettevalmistusse kaasatud mitu teadlast, ent eeldame konservatiivselt, et iga projekti taga on näiteks kaks nädalat tööaega (80 tundi), seega kokku investeeriti 365 projekti korral 29 200 töötundi ehk 3650 tööpäeva. 40tunnise töönädala korral on aastas ca 2080 töötundi.

Kui mõõta personaalsete uurimistoetuste ajakulu, siis kas tõesti on Eesti teaduse edu rajatud sellele, et iga-aastane personaalsete uurimisgrantide voor raiskab 14 tööaasta jagu töötunde? Kes selle kahju kinni maksab? Ilmselt ühiskond. Arvan, et see arv peaks olema sisendiks järgmiste teaduspoliitiliste otsuste tegemisel.

Eneli Kindsiko on Tartu ülikooli majandusteaduskonna kvalitatiivuuringute dotsent.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: