Ülikoolid mängivad suurt rolli ühiskonna harimises: nad jagavad teadustööde tulemusi ning nende teadlasi kaasatakse otsustesse riigi juhtimisel ja ettevõtete tehnoloogiate arendamises. Näiteks andis COVID-19 viiruse aktiivse leviku ajal Eestis meie teadlastest ja ekspertidest koosnev teadusnõukoda iga päev valitsusele nõu ning president Kersti Kaljulaid tunnustas Eesti teadlaskonda 20. augustil iseseisvuse taastamise tänukiviga.

Ülikoolid on teadust alati väljapoole kommunikeerinud. Praegusel ajal tajuvad ülikoolid selgelt ühiskonnaga aktiivse suhtlemise olulisust: neil on nii ühiskonnapoolne ootus kui ka seadusega pandud kohustused seda teha. Küsimus teaduskommunikatsioonist on samas ka eetiline. Eesti teadlaste eetikakoodeksi täienduse "Hea teadustava" järgi eeldatakse teadlaselt avatust ja koostööd: "...on avatud jagama ideid, andmeid ja uurimistulemusi teistega". Teadusasutuste roll on seejuures tunnustada ja toetada teadlasi ning väärtustada nende panust.

Teaduskommunikatsiooni motiivide kaks liiki

Teaduskommunikatsiooni uurinud Peter Weingart ja Marina Joubert on seisukohal, et teaduskommunikatsiooni motiivid ei ole omavahel kooskõlas ja nende vahel valitseb konflikt. Tegelik teaduskommunikatsiooni praktika on erinev poliitilisest retoorikast.

Weingart ja Joubert leiavad, et on olemas kahte liiki teaduskommunikatsiooni motiive. Ühtede kommunikatsioonitegevuste eesmärk on harida ja teavitada ning kaasata üldsust. Teiste abil soovivad ülikoolid hoopiski ennast edendada, oma mainet parandada ja üldisemalt tähelepanu äratada.

Kultuuriuurija Alan Kirby sõnul ei suudeta digimodernses ühiskonnas teadlaste keerukaid mõtteid enam vastu võtta. Weingarti ja Joubert'i hinnangul tegutsevad ülikoolid kaasajal aga tugevas turukonkurentsis. Sestap kaasavad nad teadusuhtlust korraldama täistöökohaga kommunikatsiooniprofessionaale.

Tänavu suvel tegin uuringu Eesti teaduskommunikatsiooni korraldusest ja motiividest neljas Eesti suuremas ülikoolis. Analüüsisin erinevaid ülikoolide tegevust reguleerivaid dokumente ja õigusakte just teaduse kommunikeerimise aspektist.

Nii dokumentidest kui ka ekspertintervjuudest tuli välja valdav arusaam teaduskommunikatsioonist kui avalikkusega suhtlemisest, ühiskonna teavitamisest ja harimisest.

Uuringus osalenud Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teaduskommunikatsiooni eest vastutavate juhtide ja spetsialistidega tehtud intervjuudest koorus praktika kirjelduste kaudu tõdemus, et väga olulised on siiski ka teaduskommunikatsiooni Weingarti ja Joubert'i kirjeldatud mainekujundusele suunatud eesmärgid. Eesti ülikoolide esindajad väljendasid peamiselt arusaama, et ülikool ongi teadus ja seega on teadus peamine, mida ülikool saab kommunikeerida. Nad leidsid ka, et ülikoolide tegevusel on suurim uudisväärtus, mis teeb sellest parima turundusmaterjali.

Ülikoolide struktuure analüüsides leiab teaduskommunikatsiooni spetsialistid enamasti turundus- ja kommunikatsiooniosakonna töötajate nimekirjast. Erandiks on Tallinna Tehnikaülikool, kus teaduskommunikatsiooni spetsialist töötab teadusosakonna koosseisus. Mõlema variandi puhul viitavad ülikoolide esindajad, et teaduskommunikatsiooniga tuleb tegeleda seal, kus on selleks parim kompetents.

Ehkki teaduskommunikatsioon on korralduslikult erinevates osakondades, on spetsialistide töökohustused sarnased. Reeglina vastutatakse tekstide ja sõnumite koostamise, toimetamise ja avaldamise eest. Kehtiva rollijaotuse kohaselt peavad teadlased saama keskenduda oma põhitööle ja kommunikatsioonispetsialistid töötavad ülikoolide suurema avaliku tähelepanu nimel.

Ülikoolid korraldavad teaduskommunikatsiooni nime all avalikke suhteid

Mis siis tegelikult on Eesti ülikoolide teaduskommunikatsiooni motiivid? Intervjuudest joonistuvad selgelt välja kolm enda kestlikkusele suunatud ajendit. Esiteks rahastuse suurendamine ja aruandekohustus. Teiseks tulevaste üliõpilaste ja teadlaste värbamise vajadus. Kolmandaks aga ülikooli üldine mainekujundus usaldusväärsuse kasvatamiseks, mis on kahe eelmise ajendiga seotud.

Maineküsimust peavad ülikoolide esindajad isegi üheks kõige olulisemaks aspektiks, miks teadust kommunikeerida. Mitte ilmaasjata ei soovi ülikool näha iga oma teadlase artikli järel ülikooli nime (ka käesolev artikkel ilmub ülikooli esindajana). Samuti koostavad ülikoolid igapäevaselt oma positsiooni kaardistamiseks Eesti meediakajastuste ülevaateid ning võrdlevad ennast teiste Eesti ülikoolidega. Ülikoolide kestlikkuse tagab tema liikmeskond: kui pole üliõpilasi, pole doktorante, nendeta pole aga teadust ega omakorda ülikooli.

Economisti teadusajakirjanik Jason Palmer alustas 2017. aastal Eesti ülikoolide teadlaste ees teaduskommunikatsiooni esitlust sõnadega: "Teadust tehakse maksumaksja raha eest ja oma tegemistest teavitamine on iga teadlase moraalne kohustus." Andreas M. Scheu ja Arko Olesk on teaduskommunikatsiooni uurides järeldanud, et teadlane esitleb oma edulugusid ja räägib oma tööst pigem eesmärgiga otsida toetust teaduse rahastuse suurendamiseks. Mitte ilmaasjata ei soovi Eesti teadlased riigieelarvest teaduse rahastamise suurendamist ühe protsendini SKPst.

Tänane Eesti teadus on suuresti projektipõhine ja teadusrahastuse võimalusi avardatakse ettevõtluslepingutega. Uuringu intervjueeritavad väitsid samuti, et rahastusotsuste ja kommunikatsioonisõnumite mahu vahel on seos. Ülikooli mõjusam tajumine ühiskonnas loob nende sõnul paremad eeldused positiivseks rahastusotsuseks.

Eesti ülikoolides on piisavalt ressurssi nii teadustöö kui ka teadlaste hulga näol teaduskommunikatsiooni arendamiseks. Uurijana mõistan, et kui dokumendid näevad ülikoole pigem harijate ja ühiskonna arengusse panustajate rollis, siis tegelikkuses tuleb ülikoolidel omavahelises konkurentsis teadusraha nimel tegeleda ikkagi eelkõige enda nähtavuse suurendamise ja positiivse maine kujundamisega. Teaduskommunikatsioon on selleks üks sobiv vahend, mistõttu on ülikoolides teaduskommunikatsioon peamiselt turundus- ja kommunikatsiooniosakonna vastutusalas. Kuni ülikoolid peavad võistlema omavahel teadusrahastuse nimel nii riigieelarvest kui ka projektipõhiselt, jäävad paraku teist liiki teaduskommunikatsiooni motiivid domineerivamateks.