"Bioloogias omandavad kõik asjad oma mõtte sigimisedukuse kaudu. Organismi järglaste arv iseloomustab tema edukust," ütleb akadeemik ja Tartu Ülikooli eksperminetaalpsühholoogia professor Jüri Allik. Sama põhimõte kehtib tema sõnul ka teaduses, kus publikatsiooni ehk avalikuks tehtud avastuse edu saab mõõta uute ideedega, mida see publikatsioon on põhjustanud.

"Teadusliku töö viitamiste arv iseloomustab seda, kui palju on see on mõjutanud teiste uurijate mõtlemist," võtab Allik mõtte kokku. Koos Tartu Ülikooli (TÜ) psühholoogiaprofessor Anu Realo ja TÜ grandikeskuse analüütiku Kalmer Laukiga uuris ta rahvusvahelises vaates teaduse mõjukust mõjutavaid tegureid ja teadusmõju hindamismudeleid.

Kuidas mõõta mõju?

Ehkki mingi publikatsiooni viidete arvu kokku lugedes ei saa ideaalset tulemust, on see Jüri Alliku sõnul siiski parim viis teaduse mõjukuse hindamiseks. Meetodi põhimureks peab ta tõsiasja, et teadusvaldkonniti avaldatakse ja viidatakse teadustöid väga erineval määral. "Näiteks matemaatiku väga olulist tööd viidatakse kümneid kordi vähem, kui meditsiiniteadlase isegi keskpäraseid töid," ütleb ta.

Seepärast peab Allik mõistlikuks teha võrdlusi valdkondade kaupa. "Kõige olulisem muutus teaduse mõõtmises oli üleminek keskmise viitamise näitajatelt sagedusjaotuse ülemisele sabale," ütleb ta. See tähendab, et iga teadlase või teadustöö puhul mõõdetakse muuhulgas, kas mõõdetav kuulub oma valkdonnas absoluutsesse tippu ehk ühe protsendi enim viidatute hulka.

"Kuigi keskmise ja tippviidatavuse näitajad on omavahel tugevalt seotud, aitab see ometi vahet teha lihtsalt hea ja erakordselt mõjuka teaduse vahel," tõdeb Allik.

Vildakas maailmateadus

Maailma teadlaste pingerea leiab Olulise Teaduse Indikaatorist (ESI). See on otsingumootor, mis põhineb ülemaailmse teadusinfo andmebaasi Web of Science andmetel. Otsingumootor jälgib umbes 10 aasta pikkust liikuvat publikatsioonide ajaakent (näiteks 2008–2018) ning nopib sellest ajavahemikust välja uurijad ja asutused, kes ühes uurimisvaldkonnas kuuluvad viidete koguarvult viidatuima ühe protsendi hulka. Samuti valitakse välja ühe protsendi jagu enimviidatud töid ilmumisaasta ja valdkonna järgi.

ESI-sse ei mahu sugugi kõik teadlased. "Riikide või territooriumide arvestuses pääseb ESI-sse sellega, kui olla mingis valdkonnas kogutud viidete koguarvult pingerea ülemise 50 protsendi hulgas," seletab Allik.

Kes on juba ESI-sse pääsenud, võib sealses pingereas kõrgele kohale tõusta kahel viisil. Esimene ehk normaalne viis oleks kõigis otsingumootori 22-s teaduse valdkonnas avaldada töid, mida kolleegid kogu maailmas meelsasti viitavad. Paraku võib pingereas tõusta ka teisel viisil. "Nõrgemates teaduse valdkondades on parem üldse ESI-sse mitte pääseda, kuna see viiks keskmise viidete sageduse alla," ütleb Allik.

Sellise ebakõla tõttu koostab ESI Alliku sõnul veidi kummalise maailma riikide teaduse pingerea. "Kui ESI-sse pääsenud riigid seada mõjukuse – keskmine viidete arv ühe töö kohta – alusel pingeritta, siis selgub näiteks, et maailma kõige paremat teadust tehakse Panamas," kirjeldab ta. Teine ESI andmetel ühe maailma parima teadusega riik on Gruusia (Georgia), kuna selle aadressiga teadlaste tööd saavad keskmiselt väga palju viiteid. Kõrgelt kohalt leiab ka Peruu teaduse.

Eesti asub aastatel 2008–2018 ilmunud teadustööde põhjal ESI pingereas kuuendal kohal. "Meist eespool on vaid Island, Šveits, Panama, Holland ja Taani," loetleb Jüri Allik.

ESI pingerea andmetel jäävad meist tahapoole nii Rootsi (14. koht), USA (15. koht) ja Soome (17. koht), kui ka kuuendasse edetabelikümnesse paigutuvad Leedu ja Läti.

Kuna Alliku sõnul julgeks vähesed pidada Panama või Gruusia teadust maailma parimaks, lõi ta koos Anu Realo ja  Kalmer Laukiga oma teadusemõju mõõdupuu: rahvusliku teadusmõjukuse näitaja ehk INSI.

"Meie välja pakutud INSI teeb selle paranduse, et nendes valdkondades, kus mõni riik on saanud nulli, lisatakse karistus, mis summaarset mõjukust natuke alla kisub," seletab Jüri Allik uue mõõdupuu toimimist. Ta loodab, et parandus muudab mõjukuse pingerea veidi arusaadavamaks.

Hea valitsemine on rahast olulisem

Jüri Allik, Anu Realo ja Kalmer Lauk uurisid sedagi, mis mõne riigi või piirkonna teaduse edu mõjutab. Nad vaatlesid sealjuures mitme teguri, näiteks raha ja poliitika koosmõju.

Uurijaid üllatas, et teadusesse investeeritud raha hulga ja suure viidete arvu vahel seos puudub.

"Me leidsime, et väikestel riikidel on konkurentsi-eelis teha head teadust, kuid kommunistlik minevik hoiab seda tagasi," märgib Jüri Allik.

Selgus, et mõjuka teaduse jaoks on kõige olulisem hea valitsemine. Täpsemalt käib jutt Maailmapanga koostatud "hea valitsemise" indeksist (Worldwide Governance Indicators ehk WGI).

"Head valitsemist näitab riigis vägivalla ja korruptsiooni puudumine, seaduste austamine ja nende ülemuslikkus," loetleb Allik. Ühtlasi kuulatakse kodanikud hästi valitsetud riigis ära ja neid austatakse, valitsemine on sellises riigis läbipaistev ja vastutusvõimeline, valitsus sõnastab mõistlikke poliitikaid ja viib need ka ellu.

Uurijad leidsid, et just hästi valitsetud riigis muutub teadusesse investeeritud raha sellisteks teaduslikeks avastusteks, mida kolleegid kogu maailmas märkaksid ja millest innustust saaksid.

"Originaalne teaduslik mõte näib sündivat eelkõige heas vägivalla- ja korruptsioonivabas keskkonnas, mis on teaduse tegemiseks eriti soodne," tõdeb Jüri Allik.

Jüri Allik, Anu Realo ja Kalmer Lauk kirjutavad tippteaduse mõjukuse mõõtmisest ja mõjutamisest ajakirjades TRAMES ja Cross-Cultural Research.