Tartu Ülikooli majanduse doktorandid analüüsisid, kuidas muudaks praeguse riikliku teadusraha ümberjagamine Eesti teaduse kvaliteeti ning pakuvad välja neli stsenaariumit. Neist saab ülevaate artikli lõpuosas.

Doktorandid Tõnis Tänav, Kadri Jõgi, Laura Kivi ja Veronika Krassavina vaatasid strateegilise juhtimise kursuse ülesandena, kuidas mõjutab avaliku sektori raha nelja olulist komponenti teaduses:

1. Töökohakindlust ja teadlaskarjääri prestiiži;
2. Mobiilsust;
3. Teadusvaldkondade mitmekesisust;
4. Infrastruktuuri.

Töökohakindlus ja teadlaskarjääri prestiiž

Töökohakindlus on seotud töö stabiilsuse ja rahuloluga ning see peegeldub selles, kui suurel osal teadlastest on tähtajatud töölepingud. Sellega käib muu hulgas kaasas näiteks asjaolu, et püsiva töölepinguga teadlased ei pea pühendama nii palju aega uute töökohtade otsimisele ning saavad tegeleda uuringutega.

Tähtajatutel lepingutel või õigupoolest nende vähesusel on oma mõju ka õppekvaliteedile. Kas teadsite, et kui esmakursuslased võtavad rohkem tähtajaliste lepingutega töötavate õpetajate ja õppeassistentide juhitud kursusi, on väljalangevuse tõenäosus suurem.

Töökoha suhtes suuremat ebakindlust tunnevad eriti just noorteadlased ning sarnaselt välismaaga ka Eestis: tähtajatu lepinguta noorteadlased ei tunne kindlust, et nende töökoht säilib ka projekti lõppedes.

Töökohakindluse ehk pikaajaliste ja tähtajatute lepingute jaoks on vaja suurendada baasrahastust. Analüüsi teinud doktorandid leiavad, et suuremal töökohakindlusel on selge mõju nii teaduse, teadlaskarjääri kui õppetöö kvaliteedile.

Mobiilsus

Mobiilsus ehk teadlaste vaba liikumine on oluline kahel põhjusel. Ühelt poolt võimaldab see minna meie teadlastel välismaale, et tuua sealt tagasi uusi tipptasemel teadmisi ning edendada koostööprojekte. Teiselt poolt aga võimaldab see teiste riikide teadlastel tulla Eestisse, mis samuti panustab meie ülikoolide kvaliteeti. Kuid ühtlasi annab see võimaluse tutvuda Eestis töötamise ja elamise võimalustega, mis omakorda toob siia kvalifitseeritud tööjõudu, investeeringuid ja aitab kaasa riigi kuvandi loomisele.

Tippteadlaskonna kestlikkuse ja arengu jaoks on vaja mõlemasuunalist mobiilsust, mis omakorda vajab erinevaid rahastuvõimalusi ja nende stabiilsust.

Teaduse mitmekesisus

OECD on jaganud teaduse kuueks valdkonnaks, mis omakorda jagunevad veel alavaldkondadeks. Eestis on poliitika tasemel öeldud, et meie teadussüsteemis hinnatakse mitmekesisust ja kõrget kvaliteeti, kuid määratlemata on Eesti kui palju ja milliseid valdkondi peaks Eestis olema. Analüüsi autorid toovad välja, et puudub konsensus kui palju akadeemilisi distsipliine peaks ülikoolides olema selleks, et tagada kõrghariduse, teaduse ja arendustegevuse kvaliteet.

Bibliomeetrial tuginev uuring näitab, et teadus muutub tasapisi interdistsiplinaarsemaks ning see võimaldab lahendada keerukamaid ühiskonna probleeme. Selleks, et Eesti oleks konkurentsivõimeline peab teadussüsteem olema mitmekesine. Samas on Eesti puhul keeruline määratleda, kui palju erinevaid õppekavasid meil on vaja.

Viimastel aastatel on ülikoole suunatud õppekavade arvu vähendama. See on kahaneva tudengite arvu juures mõistlik, kuid analüüsis tuuakse välja, et ülikoolid on õppekavasid vähendanud rohkem kui tudengite arvu vähenemine ette näeks.

Eesti puhul on märgata efekti, kus õppekavasid jääb vähemaks alldistsipliinide arvelt ehk teisisõnu väikesed, kes ei suuda endale taotleda raha ja elus püsida, kaovad, ning suured ja elujõulisemad saavad raha juurde. Viimast toetab ka see, et noortel ja alustavatel teadlastel ning uurimisrühmadel ei ole piisavalt oskusi ja kogemust raha taotlemisel ning konkurentsipõhises rahastamises saadab edu neid teadlasi, kes juba on varem edukalt rahastust taotlenud.

Infrastruktuur

Analüüsist tuleb esile, et Eesti teadusinfrastruktuur on heal tasemel, suures osas tänu Euroopa Liidu fondidele. Infrastruktuur, näiteks tasemel laborisisseseade on hea viis meelitada siia välisteadlasi, kuid kui ei ole raha palgata teadlasi, ei ole ka tasemel infrastruktuurist teadusele kasu.

Lähtudes neist neljast komponendist ning faktist, et teaduse rahastus tõuseb ühe protsendini SKPst, nagu on ette nähtud strateegiates, pakuvad analüüsi autorid neli stsenaariumit, kuhu Eesti teadus võib järgneva kümnendi jooksul liikuda.

1. stsenaarium: viljakas teadus

Selle stsenaariumi kohaselt teadusrahastus kasvab ning seda kasutatakse teadlaste töökohakindluse tagamiseks, olgu see baasrahastuse või pikaajalisemate grantide kaudu. See, omakorda, muudab teadlaskarjääri atraktiivsemaks nii Eesti kui välismaistele teadlastele. Rahastus toetab teadlasvahetust, mis suurendab teadmussiiret ja panustab Eesti teaduse kvaliteeti.

2. stsenaarium: raiskav teadus

Sarnaselt 1. stsenaariumile kasvab ka selle variandi puhul teaduse rahastus. Raha liigub infrastruktuuri ning erinevatesse valdkondadesse ja interdistsiplinaarsetesse projektidesse. Samas aga ei suurene baasrahastus ning konkurentsipõhise rahastuse suurenemine ei too töökohakindlust. See kõik vähendab omakorda võimalust erinevatel teadlasrühmadel teha koostööd, seminare ja konverentse.

Kuigi infrastruktuur on hea, ei meelita see pikemas perspektiivis siia välisteadlasi ega motiveeri ka noorteadlasi siia jääma. Tervikuna ei aita 2. stsenaarium kaasa Eesti teaduse kvaliteedi tõusule.

3. stsenaarium: teaduse mandumine

3. stsenaariumi kohaselt teaduse riiklik rahastus väheneb. Selle asemel, et keskenduda üksikutele fookusvaldkondadele, jagatakse vähenev raha erinevate valdkondade vahel võrdselt, mis toob kaasa kõigi valdkondade kahanemise. Töökohakindlus väheneb, teadlaste mobiilsus väheneb ning kuigi praegu tipptasemel oleva infrastruktuuriga ei juhtu kohe midagi, siis pikas perspektiivis hakkab sellegi tase langema.

Tervikuna ei ole Eesti teadusmaastik tippteadlastele atraktiivne ja teadus mandub.

4. stsenaarium: killustatud teadus

Selle stsenaariumi kohaselt ei saa teadus avalikust sektorist rahastust juurde, kuid õnnestub hoida tippteadust üksikutes valdkondades. Riiklikult valitakse välja üksikud võtmevaldkonnad, mis saavad rahastust. Väiksemad ja alarahastatud valdkonnad suudavad lühiajaliselt jätkata teadus- ja õppetööd, kuid mõne aja pärast need valdkonnad kaovad. Selle käigus aga väheneb teaduse mitmekesisus.

Siiski on teatud teadlasrühmad, mis suudavad edukalt taotleda välisrahastust ning selle kaudu säilitada teadlasvahetuse, mis omakorda hoiab neid rahvusvahelises koostöös ja tipptasemel.

Pikaajaliselt pole aga võimalik sellise stsenaariumiga tippteadust üleval pidada. See viib ülikoolide ja teadusasutuste sulgemiseni ja see, omakorda, toob kaasa ebastabiilse olukorra majanduses, ühiskonnas ja poliitikas.

Faktid:

• Eesti teadusele ja arendusele (T&A) kulutatud summa on alates 2000. aastast õige pisut tõusnud, 0,5 protsendilt SKPst 1,5 protsendini SKPst. Selles on koos nii avaliku kui erasektori T&A raha.
• Selleks, et jõuda konkurentsivõimelise rahastuseni OECD riikide võrdluses on vaja, et suureneks nii riiklik kui eraettevõtluse T&A raha.
• Eestil on millenniumivahetusest alates olnud kolm teadus ja innovatsioonistrateegiat. Esimeses neist (2002-2006) oli eesmärk jõuda riikliku rahastusega 1,5 protsendini SKPst. Teises (2007-2013) oli eesmärk madalam: 1,4 protsenti SKPst. Praegu kehtivas strateegias (2014-2020) on eesmärk jõuda avaliku sektori rahastusega 1 protsendini SKPst. 2017. aastal panustas riik teadus- ja arendustööle 0,6 protsenti SKTst.

Kuidas jagunes 131,8 miljonit avaliku sektori teadus- ja arendusraha 2016. aastal?