2017. aastal moodustasid avaliku sektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse SKT-st 0,66 protsenti. Erasektori panus oli veidi väiksem – 0,63 protsenti. Ülevaates "Eesti teadus 2019" märkis teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel, et vahe tugevamate riikidega ei kahane. Euroopa Liidus tervikuna loodetakse suurendada teadus- ja arendustegevusse jõudva rahavoo hulka aastaks 2020 kolme protsendini SKT-st. Eestis on lõhe tegelikkuse ja seatud eesmärgi vahel üks Euroopa suuremaid.

Uus aeg, uued sõnumid
Seatud eesmärgi täitmisega on raskusi ka enamikel teistel Euroopa riikidel. Ainult ettevõtete tootlikkusele või lisandväärtuse olulisusele rõhumisest ei näi enam piisavat. "Tundub, et üldine tehokraatlik kirjeldus, miks me teadus- ja arendustegevust teeme, ei kõneta inimesi muude murede kõrval nagu keskkonna- või terviseprobleemid. Kuid raha ümberjagamisel saavad seda lõpuks rohkem need, kelle jutt on veenvam," laiendas Karo.

Osaliselt võiks peituda võti Euroopa Liidus tervikuna võetud suuna järgimises. Rakendus- või alusuuringute vastandamise asemel võiks keskenduda põhjustele, miks teadusega üleüldse tegeletakse. "Kui meil tulevad edulood, näiteks personaalmeditsiinis, suudame tuua selle pealt teadus- ja arendustegevusse hiljem rohkem investeeringuid," lootis Karo. Järgmises Euroopa Liidu raamprogrammis on ühiskondlikud väljakutsed koos nutika spetsialiseerumisega üks läbivaid fraase.

Sarnaselt on paremini mõistetavad konkreetsed eesmärgid, näiteks kava muuta sada linna aastaks 2030 süsinikuvabaks. Need ütlevad laiemale avalikkusele rohkem kui otsinguteadus või nn sinise taeva uuringud.

Allakäigu spiraal
Ent tegeleda tuleb ka pakilisemate probleemidega. Praegu valitseva alarahastuse mõju on Eestis tuntav. Näiteks lõppes möödunud nädalal järjekordne grandivoor, kus oli väljajagamisel kuus miljonit eurot. Taotlusi esitleti 150 miljoni euro eest. Sõltuvalt täpsest arvutuskäigust oli tõenäosus raha saamiseks 5–8 protsenti.

Ülevaate kaasautor ja Eesti Maaülikooli taimefüsioloogia professor Ülo Niinemets tõi välja, et alarahastus avaldab otseselt mõju teadlaste arvule. "Reaalselt oleme teadlaste arvu osas muust maailmast kaks-kolm korda maas. Praeguste andmete valguses kaugeneme me edukatest teadusriikidest, mitte ei jõua neile järele," märkis ta hiljutises intervjuus.

Ebakindlus tuleviku osas võib vähendada omakorda teadusesse ja doktorikraadini jõudvate noorte hulka. Just viimased on vajalikud aga keerukama ülikoolide ja ettevõtete vahelise koostööbaasi loomiseks. Praegu moodustavad suure osa koostööst lühiajalised konsultatsiooniprojektid.

"Arendustegevus ja rakendusuuringud kestavad 4–5 aastat. See eeldab põhjalikku planeerimist ja teaduse mõistmist. Selle jaoks on vaja selgelt ettevõtlusesse teaduskogemusega inimesi," leidis Karo. Kui viimasel ajal räägitakse, et ametit peaksid vahetama professorid, nägi Tallinna Tehnikaülikooli teadus- ja tehnoloogiaprofessor suuremat potentsiaali doktorantidel, kes on jõudnud oma esimeste tulemusteni.

Innovatsiooni valged laigud
Karo viitas vajadusele jõuda ühisele arusaamale, mida innovatsioon endast üleüldse kujutab. Seni on innovatsioonipoliitika olulise osana nähtud eeskätt uute teenuste loomist, kuid on olnud muus osas laialivalguva terminoloogiaga ja üldsõnaline.

"Selle tulemusel ettevõtlussektori poolel väga fokusseeritud investeeringuvõimalusi poliitikainstrumentides pole," laiendas teadus- ja tehnoloogia kaasprofessor. Puudub ka hea ettekujutus tehnoloogiaettevõtete võimekusest, mis raskendab koostööd avaliku sektoriga. Reaalseid teadus- ja arendustegevuse-alaseid koostöökogemusi on pigem üksikutel Eesti ettevõtetel.

Nõnda aitaks see välja murda nõiaringist, kus heidavad ülikoolid ettevõtetele ette liiga vähetõsise ja ettevõtjad ülikoolidele ebavajaliku teadustööga tegelemist. "Otse öeldes peaksid mõlemad egosid maha tõmbama. Mõistlik on hoog maha võtta ja päriselt korra üle vaadata oma struktuurid, võimekused pakkuda ühelt poolt ja teiselt poolt absorbeerida teadust, millest me kõik nüüd räägime," leidis Karo.

Teiste riikide kogemuse põhjal pole mõtet samas oodata, et tekkivat koostööd saab selgelt juhtida või planeerida. Pigem kasvab see võimekuste ja vajaduste pealt.