Viljar Lubi: Eesti majandus vajab teaduse abi ({{commentsTotal}})

Viljar Lubi.
Viljar Lubi.

Ilma hästi funktsioneeriva baasteaduseta ei teki Eestisse arvestatavat rakendusuuringute võimekust, ilma milleta ei edene lõpuks ka majandus teaduspõhisuse ja kasvu suunas, leiab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantlser Viljar Lubi.

Läinud aasta lõpus leppisid kõik suuremad erakonnad kokku, et eesmärgiks võetakse tõsta avaliku sektori investeeringud teadus- ja arendustegevus (TA) ja innovatsioonile 1%ni SKPst. Hetkel ulatuvad need ligikaudu 0,7% (kuigi ka siin on erinevaid arvamusi ja definitsioone). Kahtlemata on see hea uudis kõigile, mitte ainult teadusringkondadele, vaid Eesti ühiskonnale laiemalt, ja majandusele kohe kindlasti.

1% on seega väga oluline eesmärk, sisendieesmärk. Kuid igal asjal peab olema ka väljundeesmärk, ehk milliseid seatud sihte tehtavad investeeringud peavad aitama saavutada. Iga meie investeering kannab väljundeesmärki, olgu selleks saada targemaks (nt õppimise läbi) või jõukamaks (investeeringud, mis peavad aitama parandada majanduslikku seisu).

Riigi seisukohalt on investeeringute eesmärk parandada kogu riigi ja selle kodanike elujärge. Võimaluse selleks annab riigieelarve, sest investeeringud vajavad raha. Kõik tehtavad kulutused peavad olema kaetud tulude kaudu, vähemalt pikas perspektiivis, sest lühiajalises perspektiivis on võimalik võtta näiteks laenu, mis tuleb hiljem siiski tagastada.

Ilma majandusliku eduta ei ole see võimalik, sest riigi tulud on otseselt seotud meie inimeste sissetulekutega ja seeläbi sellega, kui hästi meie ettevõtetel läheb.

Majandusareng = tööjõud, selle kvaliteet, kapital ja innovatsioonivõimekus

Eesti ettevõtetel on läinud päris hästi. Väikese avatud majandusena sõltume küll rahvusvahelistel turgudel toimuvast, aga oleme nendes turujõudude tõmbetuultes seni päris hästi hakkama saanud. Seni.

Eesti ettevõtete suurimaks väljakutseks, vähemalt järgneva mõne aasta jooksul, on töökäte nappus. Selle tulemusena on palgad näidanud kiiret kasvu. See võib olla halb trend ettevõtte seisukohalt, aga kindlasti hea trend töövõtja ja riigi seisukohalt. Palgad peavadki jõudma järele arenenud riikidele, see on Eesti selge siht ja vääramatu eesmärk.

Majandusteooria ütleb, et majandusarengu seisukohalt on olulised kolm olulist sisendit: tööjõud ja selle kvaliteet, kapital ning innovatsioonivõimekus. Eesti majandus on olukorras, kus oleme tugeva palgakasvu surve all, kapitali hind on samas globaalses majanduses ühtlustunud olenemata asukohast. Seetõttu on Eesti majanduse tuleviku edu võti tugevalt seotud kolmanda elemendiga - innovatsiooniga.

See toob meid esimese olulise otsustuskoha - riski võtmise - juurde. Majanduses on võimalik jääda oma aastate eest tehtud toote- või teenusevaliku juurde, või asendada see millegi uue keerukama ja innovatiivsemaga. Riskist ei ole isoleeritud ei poliitikakujundus (näiteks e-residentsuse ellu kutsumine omas väga suurt riski) ega teadus (näiteks on paljud nobelistid saanud auhinnad tööde eest, mis lõhuvad seni domineerinud tõekspidamisi ja reegleid).

Eesti majanduse probleem on madal lisandväärtus ja tootlikkus. Oleme kasvustrateegias, Eesti majanduse arengu strateegilises dokumendis, seadnud sihiks jõuda 2020. aastaks 80%ni EL-i keskmisest tootlikkusest. Loomulikult on kaugemad sihid palju suuremad. Reaalsus tänasel päeval on 74-75%, seal hulgas tööstuses napilt üle poole. Lihtsustades on probleemiks see, et meie majandus on liiga tööjõumahukas.

Viimase paari kümnendi jooksul on meie tegelik konkurentsieelis rahvusvahelises võrdluses olnud madal tööjõukulu, st sektorid, kus lihtne liinitöö on andnud meile kulueelise meie peamistel eksporturgudel. Valdkonnad, kus konkurentsieelise annab suuresti tööjõuhind on globaalsetes väärtusahelates reeglina esimestel astmetel, kus teaduse ja innovatsiooni roll on väga väike või on see suures osas sisse ostetud. Oleme hinnavõtjad.

Ainus väljapääs on suurendada kapitalimahukust. Suurem digitaliseerimine ja automatiseerimine suurendab efektiivsust ja seeläbi annab kulueelise. Innovatsioon aga võimaldab targema toote ja teenuse eest küsida kõrgemat hinda. Innovatsiooni tegemiseks on vaja riskijulgust ja kapitali, aga lisaks ka teadmist, kuidas seda kõike teha.

Teadlased keskenduma rakendusuuringutele

See toob meid tagasi 1% juurde. Senised riigipoolsed kulutused teadus- ja arendustegevuseks on enamuses ehk umbes 80% läinud n-ö pakkumise poolele, st me oleme rahastanud oma teadusvõimekust ülikoolide ja teiste teadusasutuste kaudu.

Peame selle võimekuse ehitamisse ka tulevikus oluliselt panustama, sest oleks rumal seni ülesehitatud teadustaristut unarusse jätta. Lisaks väärivad meie teadlased oma sisukusele ja positsioonile väärilist palka.

Oluliselt muret tekitavam on seis nõudluspoolega, ehk selle osaga, kes kogu seda Eestis olevat teadmist ära kasutab ja selle innovatsiooniks - meie järgnevate aastate puuduvaks majandusarengumootoriks - muudaks. Me peame teaduspakkumise poole senisest rohkem avama nõudlusele. See tähendab, et meie teadus oleks senisest avatum turusignaalidele ja vastaks majanduse vajadustele.

Selle üheks oluliseks viisiks on Eesti teaduse suurem keskendumine rakendusuuringutele, mis aitavad jõuda ideest esimese uue toote või teenuse prototüübini ja edasi selle turuvalmiduse testimise ja turukõlbulikuks muutmiseni.

Riigile on see oluline muudatus, et pöörata majandus innovatsiooniradadele. Selle muutuse oodatavaks ja vajalikuks väljundiks on erasektori suuremad investeeringud teadus-ja arendustegevusele. Need on hetkel umbes samas suurusjärgus avaliku sektori investeeringutega ehk ligikaudu 0,7% SKPst. Vajalik oleks oluliselt suurem, umbes 2% tase, kui tahaksime olla vähegi samas liigas oma eeskujuks olevate naaberriikidega nagu Soome või Rootsi.

Sellele järgnevas faasis on erasektori panus juba peamine. Erasektori poolt tehakse meie referentsriikides just rakendusuuringutele järgnevas faasis enamus arendustegevuse investeeringuid, ja seda suuresti ettevõtete sees, st ilma teadusasutuste olulise osaluseta. Selline avaliku- ja erasektori TA investeeringute koostöö on ainus viis kuidas tagada Eesti majanduse arengusuutlikkus ja meie majanduslik õitseng.

Mõõdikuks peab olema lisandväärtuse kasv, ehk 80% EL keskmisest kahe aasta pärast ja keskmise ületamine võimalikult kiiresti. Selleks on vaja suurendada turuplatsi, kus kohtuvad (teaduse) pakkumine ja nõudlus, kus mõõdikuks on lisaks sisendile (1%) ka väljund (2% ja lisandväärtuskasv).

Asi on suuresti ettevõtluses

Lisaks on kiiresti vaja nõudluse poolt tugevalt stimuleerida. Probleem ei ole tihtipeale teadusasutustes ja akadeemias, sest nemad pakuvadki heal tasemel kompetentsi. Asi on suuresti ettevõtluses.

Teadus- ja arendustegevuse investeeringuid raporteerib Eestis napp 300 ettevõtet, ja nendest vähem kui 100 teevad 75% erasektori TA investeeringutest. Kui soovime rahvusvahelises äris läbi lüüa, siis ei ole seis kaugeltki rahuldav. Põhjusi väheses innovatsioonis on mitmeid: kapitalipuudus, ajale jalgu jäävad ärimudelid, teadmatus, vähene ambitsioon ja juhtimisvõimekus. Ning riskijulgus.

Eelmisel aastal tõime turule digiauditi toetuse, mille abil saavad ettevõtted teha oma protsessides laiapõhjalise auditi nägemaks, kus on võimalik digitaliseerimise ja automatiseerimisega saavutada suuremat efektiivsust ja seeläbi kulueeliseid. Esimesed näited on paljulubavad, kohati on efektiivsussääst lausa 50%! Kõik algab teadmise omandamisest. Ja siin saab ja peab Eesti teadus Eesti ettevõtlusele appi tulema. Me oleme väga väikesed ja meie (inim)ressurss on nii piiratud, vaid maksimaalselt tihe koostöö tagab edu. Kui baasteadusele ei järgne rakendusuuringuid, siis on see vaid pool võrrandist, eriti väikses riigis, kus kogu ühiskonna koostöövõimest ja sünergiast sõltub palju rohkem kui suurtes riikides.

Teadmuse mobiilsus

See toob meid järgmise väga olulise muutuseni, mida Eesti TA ja innovatsiooni kontekstis vajab - teadmuse ja teadlaste suur mobiilsus. Eestis on kõigest umbes 4500 teadlast, kellest 3000 töötab avalikus sektoris (peamiselt akadeemilises maailmas) ja 1500 erasektoris. Samas on Eesti üks halvima proportsiooniga riike OECDs, kus valdav enamus doktorikraadiga inimesi jääb tööle akadeemiasse ja seetõttu ei panusta otseselt majandusse.

Me peame tagama võimalused teadlaste erasektorisse liikumiseks.  Ka teadlane Ülo Niinemets kirjutas vajadusest muuta teadlaste karjäärimudelit ("Teaduse alarahastamise mõju on selgelt näha"). Hetkel on noorteadlastele tagatud võimalused siseneda teadusesse, kuid ei ole loodud tingimusi sealt väljuda, näiteks erasektorisse. Kui enamus jäävad (baas)teadusesse kinni, siis uusi tulijaid sinna varsti lihtsalt ei mahu ja tekib ka sisenemisbarjäär.

Kõigile teadlastele ettevõtlus ei sobi

Ettevõtjad tunnistavad, et TA tegevuse ja innovatsiooni üheks suureks takistuseks on vajalike teadmiste defitsiit turul. Teadlased ei ole valmis akadeemiat jätma, sest kõigile ettevõtlus ei sobi. Kui juba oled otsustanud erasektori kogemust proovida, on akadeemiasse naasmine väga raske kui mitte võimatu.

Seetõttu peame panustama oluliselt rohkem ressursse, et teadlaste karjäärimudel ja teadust toetav taristu seda võimaldaks. Loome olukorra, kus erasektori kogemus on akadeemilises karjääris boonuseks, mitte takistuseks. Anname võimaluse teadlastel turutingimustes oma teadmisi ja ideid proovile panna nii ettevõtete sees, kui laiendades selleks vaheastmeks sobilikku turuplatsi, rakendusuuringud.

Lõpetuseks viimane oluline otsustuspunkt. Me peame tegema valikuid. Riigikogu juures tegutseb Arenguseirekeskus ja me oleme EL-i rahastatava nutika spetsialiseerumise programmi raames teinud valikuid eelisarendatavates majandussektorites. Me oleme teinud valikuid, aga me ei järgi neid.

Terve Eesti majandus vajab riskijulgust, et teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga tegeleda. Kui nõudluspool on nõrk, kas siis keskendume nn uutele tegijatele, kardetud ja armastatud startup'idele, kes juba võtavad riske ja panustavad innovatsiooni ja TAsse olulisel määral?

Kokkuvõttes on meie ainus võimalus tihe koostöö. Ilma hästi funktsioneeriva baasteaduseta ei teki Eestisse arvestatavat rakendusuuringute võimekust, ilma milleta on aga täiesti võimatu tulla turule uute toodete ja teenustega, millest omakorda sõltub meie majanduse käekäik ja tulevik. Samas ei ole ilma eduka majanduseta võimalik finantseerida baasteadust.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: