Olukorras, kus üha enam avaliku- ja erasektori teenuseid digitaliseerub, muutuvad ka digitaalse tuvastamise ja autentimise võimalused kodanike jaoks järjest olulisemaks. Üks digiautentimise vorme on e-residentsus, millega antakse juurdepääs digitaalsetele teenustele ilma vajaduseta otseselt riigis resideerumiseks.

Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professori Anu Masso e-residentsuse uurimisrühm avaldas hiljuti artikli, kus analüüsitakse e-residentsuse digitaalsete võimaluste ja digitaalse ebavõrdsusega seotud aspekte ning seoseid taotlejate motivatsioonide ja nende päritoluriikide e-valitsuste arengutasemete vahel.

Uurimisrühma liige ja artikli esimene autor, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Piia Tammpuu selgitas, et nad kasutasid analüüsis Eesti e-residentsuse 2014–2017 aasta taotlusandmeid ning need näitavad, et ehkki e-residentsuse programm saavutas üleilmse haarde juba esimeste aastate jooksul, on taotlejate taust kodakondsusjärgse päritoluriigi osas geograafiliselt väga ebaühtlane.

Uuringus kasutati mitmetasandilist analüüsimeetodit, et selgitada taotlejate motivatsioone e-residentsuse taotlemisel. Analüüs võttis arvesse nii nende sotsiaal-demograafilist tausta, näiteks kodakondsust, kui ka nende päritoluriikide digitaalseid ja majanduslikke erinevusi.

Analüüs näitaski, et e-residentsuse taotlemise motivatsioone eristas selgelt Euroopa Liidu kodanikuks olemine või mitte-olemine ja päritoluriigi e-valitsuse arengutase.

Digitaalselt enam arenenud riikide kodanikud taotlevad e-residentsust tõenäolisemalt üldise huvi tõttu, määratledes end kui "e-residentsuse fänne". See-eest digitaalselt suhteliselt vähem arenenud riikide kodanikud soovivad programmiga liituda sagedamini instrumentaalsetel ehk e-residentsuse kasutusvõimalustega seotud põhjustel, näiteks soovisid nad juurdepääsu Eesti e-teenustele.

Uuringust selgus, et 90 protsendi taotlejate puhul oli tegemist selliste riikide kodanikega, kelle e-valitsuse arengutase ÜRO e-valitsuse arengutaseme indeksi järgi kas väga kõrge või kõrge.

Vaid kümnendik e-residentsuse taotlejaid oli pärit riikidest, mille e-valitsuse arengutase on indeksi järgi keskmine või madal.

Nii saavad e-residentsuse programmist potentsiaalselt kasu valdavalt nende riikide kodanikud, kes üleilmses mõttes on oma riigi pakutavate digitaalsete võimaluste poolest juba suhteliselt heas seisus. Teisisõnu suurendab Eesti e-residentsuse programm üleilmselt riikide- ja regioonidevahelisi digitaalseid lõhesid, sest kasu saavad nende riikide kodanikud, mis juba on digitaalselt võimekamad.

Piia Tammpuu selgitas, et Eesti e-residentsuse kui riiklikult toetatud ja üleilmselt kasutatava digitaalse identiteedi puhul rõhutatakse selle eelist nende riikide kodanike jaoks, kelle riikide e-areng on madalam. Seetõttu soovisid teadlased analüüsida, kas ja kuidas aitab e-residentsuse programm kompenseerida teatud digivõimaluste puudumist just digitaalselt vähem arenenud riikide kodanike puhul.

Analüüs aga näitas pigem vastupidist, kuna põhiosa taotlejatest on digitaalselt kõrgelt arenenud riikidest. Samas, digitaalselt vähem arenenud riikidest taotleti e-residentsust eelkõige tulenevalt praktiliselt huvist kasutada teatud e-teenuseid ja digitaalseid lahendusi. Ehk siis sellist kompensatsiooni-efekti on siiski kaudselt näha.

Kokkuvõttes juhivad teadlased oma analüüsiga tähelepanu digitaalse ebavõrdsusega seotud aspektidele. "Tõstatame küsimuse, kuivõrd e-residentsuse taoline algatus aitab pikemas perspektiivis vähendada või pigem taasluua globaalset digitaalset ebavõrdsust erinevate riikide kodanike vahel?" küsis Anu Masso.

Masso sõnul võib sellele uuringule tuginedes eeldada, et nimetatud ebavõrdsused võivad avalduda ka konkreetsetes viisides, kuidas e-residendi ID kaarti kasutatakse:

• kuivõrd on tagatud juurdepääs erinevatele teenustele,
• milline on teadlikkus võimalikest e-residentsuse käigus loodud andmetest,
• arvamused seoses võimalike riskide ja võimalustega.

Need teemad vajavad aga täiendavat kvalitatiivset uuringut, et leida parimad viisid digitaalse ebavõrdsuse vähendamiseks.

Professor Masso uurimisrühm teeb praegu täiendavaid süvaintervjuusid e-residentidega, et selgitada lähemalt nende arusaamu enda kui üleilmsete digitaalsete kodanike õigustest ja kohustustest ning oma digitaalsete jalajälgedega seotud võimalustest ja riskidest.

Uuring ilmus ajakirjas Information Systems Frontiers.