Teaduse lisarahast plaanitakse akadeemiliseks teadustööks anda vaid kolmandik ({{commentsTotal}})

Teadusele ette nähtud lisarahast plaanitakse akadeemiliseks teadustööks anda vaid kolmandik
Teadusele ette nähtud lisarahast plaanitakse akadeemiliseks teadustööks anda vaid kolmandik Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Teadusele on lubatud lisarahastus ning teadlaskonna eesmärk oli jagada see raha lähtuvalt eesmärkidest, kuid ministeriumid on paralleelselt koostanud plaanist, mille kohaselt jääks teadlaskonnale akadeemilise teaduste tegemiseks vähem kui kolmandik sellest rahast.

Täna tegid teadlased avaliku pöördumise peaminister Jüri Ratasele, milles paluvad seista hea selle eest, et juurde tulevat teadusraha kasutataks viisil, mis esmalt lahendaks peamised teadlaskonna kitsaskohad, mis olid ajendiks teadusraha suurendamise ühiskondlikule kokkuleppele. Alles seejärel saab hakata planeerima uusi meetmeid.

Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand selgitas, et valitsuse majandusarengu komisjonis arutati selle üle, millised võiksid olla proportsioonid, kuidas lisarahastus jaguneb. Majandusarengu komisjoni kuuluvad ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister, haridus- ja teadusminister, justiitsminister, majandus- ja taristuminister, rahandusminister, tervise- ja tööminister ning välisminister.

"Majandusarengu komisjonis oli laual see, et 50 protsenti teadus-, arendus- ja innovatsiooni lisarahastusest võiks minna majandusarengu ja innovatsiooni jaoks, ja 30 protsenti võiks minna akadeemiliseks teaduseks ja 20 protsenti võiks minna erinevate valdkondade poliitikate tegemise jaoks," ütles Reimand.

Sisuliselt tähendab see, et 70 protsenti teaduse lisarahastusest hakkaksid jagama majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) ning teised ministeeriumid, näiteks sotsiaalministeerium.

Sisuliselt kasutaks 50 protsenti rahast MKM raha selleks, et soodustada koostööd teadusasutuste ja ettevõtete vahel. 20 protsenti oleks ette nähtud ministeeriumidele oluliste valdkondade teadusuuringuteks ehk kui leitakse, et vaja on arendada meditsiini, keele või energia valdkonda, siis see raha suunatakse sinna.

"Kui meil on akadeemilised mereuurijad, siis ei ole väga suurt vahet, kas nad uurivad Vahemerd või Läänemerd, aga kui meie keskkonnapoliitika huvides on vaja uurida Läänemerd, siis on see valdkonnapoliitika eesmärk," selgitas Reimand. Kui näiteks sotsiaalministeerium soovib arendada personaalmeditsiini, et see toetaks tervishoiupoliitikat, sh näiteks uute geenidoonorite kogumist, siis ei toimu see tavalise teadusrahastuse jagaja ehk Eesti Teadusagentuuri kaudu, vaid sotsiaalministeeriumi vahendusel.

Seega jääks praeguse plaani kohaselt teadlaskonnale nende endi algatusel tehtavate uuringute ja teadusprojektide jaoks vaid 30 protsenti teaduse lisarahastusest.

Kuid nagu öeldud, on arutelud ministeeriumides ja teadlaskonnas käinud paralleeleselt. Teadlaskonna sõnum on olnud, et lisarahastus tuleks jagada vastavalt selgelt sõnastatud eesmärkidele, kuid see ei lähe kokku ministeeriumi praeguste raha jagamise ideedega. Sellest tõukuvalt tegidki teadlased ühisavalduse.

Eesti Teadusagentuuri juht Andres Koppel, kes on ühtlasi koos teadlastega lisaraha jagamise arutelusid eest vedanud, märkis, et lisarahastuse mõte oli teha teadusele ja ühiskonnale olulisi asju ning selleks koguti erinevatelt osapooltelt tagasisidet, kuidas raha peaks jagama. "Niisugune meetod, mille ministeeriumid välja käisid, muutis peaaegu kahtlaseks selle, kas meie tööl on üldse mõtet. Kindalsti ei ole see proportsioon niimoodi vastuvõetav," ütles Koppel.

Teadlased lähtusid sellest, mis oli kirjas enne jõule sõlmitud teadusleppes. Selle üle, kuidas teadlaste ja Eesti Teadusagentuuri nägemuses peaks lisaraha jagama, toimub koosolek esmaspäeva hommikul.

Indrek Reimand lisas enda poolt, et planeerimisfaas on praegu väga algeline ning lõplikult selgub teaduse lisaraha jagunemine ilmselt pärast valimisi, kui sõlmitakse koalitsioonilepe ning hakatakse koostama järgmise eelarveaasta tarvis riigi eelarvestrateegiat.


Teadlaste seisukoht teadusrahastuse kasvu kasutamise osas

Lugupeetud Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas, pöördume Teie poole seoses murega Eesti teaduse rahastuse asjus ning vabariigi valitsuse majandusarengu komisjonis arutatud plaanidega, mis puudutavad teadusrahastuse lubatud kasvu järgnevatel aastatel.

Eesti teaduse rahastamise osakaal riigieelarvest on langenud ligikaudu 0,5 protsendini sisemajanduse koguproduktist (SKP), mis varsti ei võimalda enam teadussüsteemi töös hoida. Eesti teadussüsteem on sisuliselt kokkukukkumise äärel ning olukord vajab kohest sekkumist. Hiljuti juhiti tähelepanu Eesti teaduse senisele eduloole ja selle hävingu ohule ka tippajakirjas Nature (Schiermeier Q. 2019. How Estonia blazed a trail in science. Nature 565: 416-418).

Eelkirjeldatud probleemide lahendamiseks sõlmiti detsembris ühiskondlik kokkulepe suurendada teaduse rahastust ühe protsendini SKPst. Sellele järgnevalt on teadlaste esinduskogud arutanud, kuidas potentsiaalselt lisanduvat teadusraha kõige otstarbekamalt ja efektiivsemalt kasutada. Palume vabariigi valitsusel suunata Eesti teaduse kriisiseisust väljumiseks lisanduvaid ressursse järgmiselt:

  1. Teadussüsteemi kokkuvarisemisest päästmise esmane prioriteet peaks olema praegu tugevalt alarahastatud grandisüsteemi reanimeerimine nii, et rahastatud saaks ligikaudu 30 protsenti taotlustest. Sealjuures peaks grantide maht peaks suurenema selliseks, mis arvestaks Eesti Vabariigi tegeliku palgatasemega. Selleks peaks järgmisel aastal suurenema teadusgrantideks jagatav rahasumma 20 miljonit eurot ning ülejärgmisel aastal teine 20 miljonit.
  2. Baasfinantseerimine tuleb hoida grantidega pariteetsel tasemel; see tähendab, et edaspidine grandisüsteemi lisanduv raha peaks võrdselt kajastuma ka baasfinantseerimises. See tagaks ka asutustele stabiilse teadusrahastuse, sealhulgas teadlaste karjäärimudeli loomise ja juurutamise ning teadlaste palgakasvu võimaldamise.
  3. Baasfinantseerimisest tuleb eemaldada riigiabi erafirmadele, kes hetkel saavad baasi kaudu võimendust erasektorisisestele koostöölepingutele. Kui riik soovib selliseid firmasid toetada, siis tuleks selleks välja töötada uus instrument, mis on suunatud teadusasutuste innovatsiooni rahastamiseks ja mis on kooskõlas riigiabi reeglitega.

Kõiki eeltoodud muudatusi saab ja tuleb rakendada koheselt, sest vastavad meetmed on kõik olemas. Just need probleemid olid ajendiks eelmise aasta aprillis toimunud teadusmarsile ning detsembris allkirjastatud ühiskondlikule kokkuleppele ja need tuleb lahendada esimeses järjekorras.

  • Edaspidi tuleks välja töötada grandisüsteem era- ja avaliku sektori vahelise teaduskoostöö ja mobiilsuse suurendamiseks.
  • Kasutada 2019. aastat, töötamaks koostöös haridus- ja teadusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga välja täiendavad instrumendid, mis soodustaks paremat teadlaste ja era-, aga ka avaliku sektori vahelist koostööd. See võimaldaks planeerida neile instrumentidele rahastust 2021. aasta riigieelarvest arvestades, et planeeritud jõudmine ühe protsendi tasemeni ei toimu ju mitte ühe aastaga vaid kolme aastase kasvu tempos.
    Kõik uued meetmed, eriti need, mis on seotud tööstussektori kaasamisega, vajavad eelnevat mõjuanalüüsi, mis võimaldaks hinnata nende vajalikkust ning valida tõhusaim rakendusviis. Alustama peaks just mõjuanalüüsist, mitte raha jagamisest, et välistada raha raiskamist.

Lisaks, lõpetamaks segadus erinevate teaduse finantseerimist käsitlevate arvude vahe ning et võrdlus teiste riikide teaduskulutustega oleks adekvaatne, tuleks teaduse riigipoolsete finantseeringutena käsitleda vaid neid, mis on kooskõlas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) rahvusvahelise teaduskulude määratlusega.

Samuti soovime juhtida tähelepanu sellele, et lõhe erasektori ja avaliku sektori tippspetsialistide palkade vahel on paisunud juba nii suureks, et ilma oluliste muutusteta ei ole varsti enam teadlaskonda. Palgad ülikoolides on juba langenud allapoole õpetajate palkadest üldhariduskoolides. Ühiskonnas valitseb krooniline õpetajate ja arstide põud ja varsti kaovad ka teadlased, kes neid koolitavad. Eesti majandus liigub seejärel järjest eemale nutikast majandusest, mis on täpselt vastupidine soovitule.

Eesti teadlaste arv on kahanemas: aastail 2015-2019 on Eesti avalik-õiguslike ülikoolide akadeemiliste töötajate arv kahanenud kaheksa protsendini. Teadlaste arv proportsioonina elanikkonnast on kolm-neli korda väiksem kui arenenud riikides ning me oleme asunud kaugenema meile eeskujuks olevatest riikidest. On ilmne, et Eestis ei ole liiga palju teadlasi, eriti veel kui me tahame, et meie riik oleks teadmistepõhine ning innovatiivne. Eesti on ainus Euroopa Liidu riik, kus puudub näiteks teadlaste jätkusuutlik karjäärisüsteem (nn tenuur), mis motiveeriks noori teaduskarjääri kasuks otsustama; praegu on see loomisel, ent sellega peab kaasnema ka piisav rahastus.

Allakirjutanud paluvad Teilt, lugupeetud Eesti Vabariigi peaminister, seista hea selle eest, et juurde tulevat teadusraha kasutataks viisil, mis esmalt lahendaks peamised teadlaskonna kitsaskohad, mis olid ajendiks teadusraha suurendamise ühiskondlikule kokkuleppele. Alles seejärel saab hakata planeerima uusi meetmeid.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Teaduskoda

Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: