Eesti Maaülikooli taimefüsioloogia professorit Ülo Niinemetsa usutles Eesti Teaduste Akadeemia.

Ühelt poolt meeldib meile rääkida, kui kõrgel tasemel on Eesti teadus ja kui tõhusalt teadlased oma tööd teevad. Ülevaatest tuleb välja, et see pole jätkusuutlik. Kas Eesti teadus hääbub või mitte?

Siin on suur dissonants. Ühelt poolt tundub, et on suur edulugu. Väga hästi on teaduse publitseerimise ja selle nähtavusega. See tundub olevat justkui väga hea, aga teiselt poolt on probleem finantseerimisega. Alarahastus on kestnud viimased kümme aastat, järjest süvenenud. Nüüd on ka näha, et see peegeldub otseselt teadlaste arvus.

See on hakanud kahenema. Reaalselt oleme teadlaste arvu osas muust maailmast kaks-kolm korda maas. Praeguste andmete valguses kaugeneme me edukatest teadusriikidest, mitte ei jõua neile järele.

Teaduse alarahastamine on märkimisväärne probleem, kuid mis on sellest lähtuvad sõlmpunktid, mis mõjutavad Eesti teaduse jätkusuutlikkust?

Noorte inimeste tulek teadusesse. Noored saavad tulla teadusesse siis, kui on seal võimalused olla. Selleks peab mõtlema, et oleks korralik karjäärimudel. See tähendab, et on võimalik siseneda teadusesse. Selleks peab olema omakorda ka teatud väljumine teadusest. Kui kõik on kogu aeg teaduses, siis siseneda ei saa.

Teiseks peaks olema noortel nähtav, kuidas on neil võimalik saada teaduses edutatud. Hetkel ei ole see absoluutselt läbipaistev. Vakantside omamine ei ole läbipaistev. See, kuidas on võimalik edeneda teaduses. Edenemine tähendab ka seda, et alustatakse väikese palgaga ja hiljem saadakse suuremat palka.

Me jõuame paratamatult jälle finantseerimise juurde. Teaduses on püsinud palgad ligi kümme aastat täpsel samal tasemel, nagu need olid. Praegu on juba ülikoolis alustava lektori palk kooliõpetajast 20–30 protsenti väiksem.

Ennustamine on tänamatu tegevus, kuid kui lootusrikas olete hiljuti sõlmitud teadusleppe osas, mis lubab siduda teaduse rahastamise riigieelarve mahuga?

Iseenesest on see positiivne, aga teiselt poolt on see kriteerium – 1 protsent – juba vana kriteerium. See oleks pidanud olema täidetud aastal 2015. Ma olen seda ka parlamendi saadikutele seda aastal 2015 nende ees kõneledes meelde tuletanud. Strateegia on juba olemas. Nüüd on tore, et seda on uuesti kinnitatud, see on nagu abielutõotuse värskendamine.

Tähtis on see, et see raha jõuaks ka ka teadlaseni. Praeguste arengute valguses tundub mulle, et väga palju pööratakse tähelepanu raha majandusse juhtimisele ja suurt lisandväärtust tekitava konkurentsipõhise majandusmudeli käivitamisele.

See on ka õige, just seda on meil vaja, aga see raamat "Eesti teadus 2019" näitab ka seda, et meil on eraettevõtluses teadlasi 5–6 korda vähem kui edukates teadusriikides. Me peame vaatama rohujuuretasandil, kuidas noored teadusesse jõuavad.

Kui hakkame praegu raha lennukilt ettevõtetele külvama, et nad teeksid ülikoolidega rohkem koostööd või telliksid uuringuid kuskilt sisse ja samas pole selge, mida ettevõtted vajavad, siis pole see hea. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis puudub sellise raha absorbeerimise võime. Sellele pole aastaid mõeldud, nüüd sõlmitakse lepe ja kõik tahavad järsku nagu Poti-Mann sealt raha võtta.

See ei ole asja juures aus. Kõigepealt tuleb vaadata, kust kõige rohkem pigistab. Meil on vaja saada juurde inimesi – kriitilist massi. Asi pole tahtmise, vaid inimeste puudumises.

Kui poliitikakujundajad ja riigikogulased ei viitsi nüüd ilmunud raamatut kaanest kaaneni läbi lugeda, mis on selle üks sõnum, miks võiks kõlama jääda?

Nende otsuste, mis me täna teeme, mõju on pikaajaline. See, kuhu me oleme praegu jõudnud, on võtnud palju aega. Sellest on võimalik lahti saada väga lühikese ajaga. Tuleb hoida seda taset ja reaalselt ikkagi teadlasse uskuda. Investeering ei peaks olema tingimuslik.