Tänaste Eesti teaduse rahastamise debattide keskmes on narratiiv, mida võib professor Daniel Sarewitzi sõnu kasutades provokatiivselt kirjeldada kui teaduse "ilusat valet". Selle ilusa vale autoriks peetakse Vanevar Bushi, kes oma 1945. aastal USA presidendile esitatud raportis "Science the Endless Frontier" rõhutas, et "teaduslik progress tuleneb üldiselt vabade intellektuaalide vabast mänguruumist (free play of free intellectuals), kes töötavad neile endale huvipakkuvatel teemadel ning nende uudishimust tuleneval viisil, et avastada senitundmatut".

Tänaseks on selle väite najal kinnistunud teaduspoliitika debattides arusaam, et hea teadus peab olema iseorganiseeruv ja teadlased peavad olema vabad oma uurimisteemade sõnastamisel. Mudeli rakendamiseks on loodud üle maailma USA Teadusfondi (NSF) eeskujul Eesti Teadusagentuuri (ETAg) tüüpi organisatsioone. Viimased jagavad raha teadlastele nii, et teadlased pakuvad välja uurimisküsimuse, selle uurimiseks sobiliku lähenemise ja sõnastavad võimalikud rakendused, mis võivad uurimise käigus tekkida.

Eksperdid hindavad seejärel nii teadlase senist teaduslikku tulemuslikkust teadusmaailma sisemiselt leiutatud ja kokkulepitud reeglite ja mõõdikute järgi (publikatsioonid, tsitaadid), ideede teaduslikku uudsust kui ka väljapakutud lahenduste realistlikkust. Tavaline on siiski see, et viimast ei osata hästi hinnata ja rõhk jääb ikkagi teadusliku oivalisuse/ektsellentsuse mõõdikutele.

Mudeli õigustuseks – miks maksumaksjad peaksid teadust heldelt rahastama ja teadlastelt mitte koheselt nõudma kiireid tulemusi ja rakendusi – tuuakse erinevaid ajaloolisi ja tänapäevaseid näiteid sellest, kuidas ühiskondlikult kasulikud praktilised lahendused kasvavad tihti välja just sellisest vabast teadusest, ja tihti täiesti juhuslikult ning ootamatult.

Seeläbi on kinnistunud ka arusaam, et baasteaduste majanduslik mõju avaldub pika aja jooksul ja seda on raske mõõta. Või pakutakse üldiseid statistilisi analüüse teaduse ja ülikoolide üldise mõju kohta nagu näide, et Eesti ülikoolide aastane mõju on 1,6 miljardit eurot ja iga ülikoolidesse investeeritud euro toob tagasi 4,6 eurot.

See on teaduse rahastamise debattides kinnistanud arusaama, et riik peab avaliku rahaga alus-, ja baasuuringuid eelistoetama ja mitte väga palju sisulisi küsimusi esitama, sest ilma nendeta ei saa teha ka rakendusuuringuid, mida võivad siis rahastada nii ettevõtted kui ka avaliku sektori tellijad.

 Alternatiivid ilusale valele

Daniel Sarewitz väitel see "ilus vale" eitab seda, et üksikute näidete kõrval juhuslikest mõjukatest avastustest on viimase 70 aasta jooksul valdav enamus avaliku sektori osalusel loodud praktilistest lahendustest välja kasvanud pigem USA kaitseministeeriumi rahastatud teadusprojektidest. Seda eriti IT-s, internetist kuni iPhone nutivõimekusteni, aga ka meditsiinis, energeetikas jne.

Kusjuures, sellise teaduse ja arendustegevuse rahastaja ei ole üldjuhul andnud raha mitte vabade intellektuaalide uudishimust veetud alusteaduslikele uuringutele, vaid konkreetseid kaitsepoliitika eesmärki või missiooni toetanud eesliiniteadusele, mis võib olemuselt olla nii alusteaduslik kui rakenduslik.

Teaduse rahastaja käitub kui julge missiooniga tellija, kes tunnistab, et ta ei tea alati täpselt, mida ta tahab, aga ta teab, et ta tahab lahendusi mingitele konkreetsele tehnoloogilistele, majanduslikele või sotsiaalsetele probleemidele ja on valmis raha andma neile teadlastele ja ettevõtetele, kes on valmis oma teadmisi ja teadustööd rakendama just neile probleemidele lahenduste otsimisele.

Võtmetähtsusega on see, et ei eeldata teaduse lineaarset arengut – baasteadusest kasvavad välja rakendusuuringud –, vaid konkreetse tellija sõnastatud vajadused annavad teadusele suuna ressursside ja teadustegevuse konsolideerimiseks ning valikute tegemiseks, kas ja kui palju rahastada alus- või rakendusuuringuid. Tehnoloogiate ja lahenduste arendamisest võib välja kasvada vajadus alusuuringuteks, mis otsivad seletusi mingitele avastatud fenomenidele.

USA avaliku sektori teaduse rahastamisest on tänaseni endiselt rohkem kui 50 protsenti kaitsealane teadus- ja arendustegevus ning lisaks on veel teisi valdkondlike programme, mis toimivad sama probleemipõhise loogika alusel. USA Teadusfond, mille keskseks missiooniks on alusteaduse toetamine, rahastab kõigest ca viit protsenti USA föderaalsest teaduseelarvest. EL Teadusnõukogu (ERC) eelarve on ca 17 protsenti kogu ELi teaduse ja innovatsiooni raamprogrammi Horisont 2020 eelarvest (samas mahus planeeritakse ka 2021+ perioodiks).

Ülejäänud avalik rahastus on pigem probleemipõhine, kus lahendatakse kas ühiskondlikke probleeme või tehakse koostööd ettevõtetega tööstuse ja tehnoloogiliste väljakutsete lahendamisel.

Eestis on mudel täna pigem vastupidine: suur osa rahastamisest on ühel või teisel moel seotud teadlaste vabast uudishimust lähtuva teaduse rahastamisega. OECD MSTI andmebaasi alusel eristuvad Eesti, Sloveenia ja Poola OECD riikides sellepoolest, et hinnanguliselt ligi 60 protsenti avaliku sektori mitte-kaitseotstarbelisest avaliku sektori rahastamisest, (mis Eestis on ca 98 protsenti kogu teaduse riiklikust rahastamisest), jagatakse laiali ilma konkreetse suunata (non-oriented research programmes).

Lisaks ETAGi personaalsetele ja grupitoetustele – mis moodustavad 19 protsenti riiklikust TA rahastamisest – põhinevad ka institutsionaalne uurimistoetus ja baasfinantseerimine teadlaste endi pakutud ideedel või teadlaskonna hiljutiste teadustulemuste näitajatel nagu publikatsioonid või senine rahastuse saamise edukus. See ei tähenda, et teadlaste tehtaval teadusel pole suunda – kõigil meil on mingi agenda, kuid puudub ühiselt kokku lepitud suund või missioon ressursside mõjusamaks kasutamiseks.

Eesti teaduspoliitika väike vale

Vanevar Bushi "ilusast valest" inspireeritud teaduse rahastamise mudeli elus hoidmiseks on Eestis tekkinud ka omalaadne teaduspoliitika debati "väike vale": Eesti teaduspoliitika, teaduspoliitikud, teadusbürokraadid on oma tegevuses läbi kukkunud, sest riik on Teadmistepõhise Eesti strateegiates (juba 2007-2013 perioodi strateegia lõppeesmärgina) lubanud tõsta avaliku sektori teaduse rahastamise 1%-ni SKTst, kuid pole seda kunagi suutnud.

Tegelikkus on see 1% eesmärk 2000. aastate alguses Euroopa Liidu Lissaboni Agendasse kirjutatud ilus unistus, et avalik sektor rahastab teadus- ja arendustegevust 1% ja erasektor 2% ulatuses. Viimase saavutamiseni on üksikutel aastatel jõudnud Austria ja Taani ning kriisi ajal veel mõned riigid, kus SKP langes kiiremini kui suudeti riigieelarvet, sh teaduse rahastamist, kärpida. Esimest korda räägiti aga 1+2=3% tasemest OECD debattides juba 1970. aastatel.

Kuigi Eesti teaduse rahastamine on tänaseks langenud häbiväärsele tasemele – seda eriti riigi jaoks, mis püüab ennast turundada innovatsiooni ja tulevikuloomise koduna – oleks siiski ehk aeg mõelda võimalusele, et teaduse vähene avaliku sektori rahastamine ei ole mitte niivõrd Eesti teaduspoliitika läbikukkumine, vaid teaduse "ilusa vale" läbikukkumine laiemalt.

Teaduse keskne lugu uudishimupõhistest alusteaduslikest otsingustest on ehk liiga abstraktne ja idealistlik. Selle alusel on raske maksuraha ümber jagada teadusesse, sest muid kiireid ja konkreetseid lahendusi vajavaid probleeme on liiga palju. Samamoodi on selle alusel raske hääli saada, sest piisavalt kriitilist teaduspõhist kultuuriruumi pole Eestisse veel tekkinud.

Isegi, kui teadusleppega on lubatud suurendada teaduse avaliku sektori rahastamist 1% tasemeni aastaks 2022, siis on see kokkulepe sisult ikkagi ajutine lahendus – SKT kasv toob sama probleemi 2023. aastal tagasi, kui me vahepeal ei suuda veenda ühiskonda, et teadus väärib alati rohkem raha ja teadusesse raha andmine ei ole eelarveline kulutus, vaid ühiskondlik investeering.

 Uued lood ja omanikud teadusele

Milline võiks olla teaduse teistsugune lugu, mis müüb paremini ja toob rohkem maksumaksja raha teadusesse?

Paradoksaalselt on Euroopa Liit ise juba suuresti loobunud Lissaboni Agenda konkurentsivõime tõstmise ja 1+2=3% rahastamise retoorikast. EL on juba käesoleva 2014-2020 ja hetkel planeeritava 2021-2027 finantsperioodi raames püüdnud pakkuda välja uusi lugusid, mis teaduse rolli ühiskonnas ja ELi eelarves paremini lahti seletaks ja õigustaks.

Suured ühiskondlikud väljakutsed (grand challenges) on olnud 2014-2020 perioodi võtmesõna ja missioonid (missions) imevõtmeke, mida Euroopa Komisjon plaanib kasutada alates 2021. aastast selleks, et rääkida teadusest teistsugust, haaravamat ja arusaadavamat lugu, mis loodetavasti toob rohkem raha teadusesse ja suunab teadust ühiste eesmärkide suunas.

Missiooni näiteks on toodud idee muuta 100 Euroopa linna aastaks 2035 targaks ja süsinikuvabaks. Kui meile võib tunduda see kummaline, siis Pariisi ja Milaano sudus elavate maksumaksjate jaoks on see tõenäoliselt mõistlik plaan, millesse võiks nende raha investeerida.

Teine näide on ambitsioon puhastada aastaks 2035 jõed, järved ja mered plastist – plastivaba kala pole meist keegi ammu maitsta saanud. See ei oleks lihtsalt teeme ära koristamistalgu, vaid eeldab teaduslikke uuringuid ja läbimurdeid nii uute plastikut asendavate materjalide arendamisel, senise plastiku kokkukogumisel ning ümbertöötlemisel kui ka meie isiklikes käitumis- ja tarbimismustrites, mida saab mõjutada nii läbi regulatsioonide kui kultuurinormide mõistmise ja mõjutamise.

Teaduspoliitikas püütakse sõnastada avalikkuse jaoks arusaadav probleem, seatakse eesmärk ja konkreetne ajaperiood selle saavutamiseks ning antakse erinevate distsipliinide teadlastele ja teistele innovaatoritele võimalus pakkuda ja töötada välja oma lahendusi.

 Valimised, teaduspoliitika ja riigireform

Eestis on täna toimumas uute 2020+ perioodi strateegiate väljatöötamine ja üleminek tegevuspõhisele eelarvestamisele. Samal ajal on alanud ka uus valimistsükkel, mille üheks oluliseks teemaks peaks olema (aga kahjuks ei ole) Eesti väljumine Euroopa Liidu toetussõltuvusest, mille lõksus on ka teaduse rahastamine.

Täna olemas võimaluste aken ümber mõelda ka teaduse ja teaduspoliitika mudel, ehk kuidas kuidas suurendada teaduspoliitika omanike ja fännide ringi ning seeläbi teadust senisest paremini ja suuremas mahus rahastada.

Teadus- ja arendustegevus ei peaks olema ainult haridus- ja teadusministeeriumi – ja vähesemal määral ka oma valdkodades keskkonnaministeeriumi, maaeluministeeriumi ja kaitseministeeriumi – arendatav valdkond ja hägune horisontaalne teema teiste ministeeriumite strateegiates, mis sisuliselt tähendab sõnade ja mitte tegude koordineerimist.

Teadus- ja arendustegevus peab muutuma iga ministeeriumi strateegiliseks tööriistaks – mitte jääma asjaks, mida toetatakse vahendite olemasolul. Iga erakond, minister ja ministeerium peab julgema ja oskama sõnastada oma prioriteetvaldkondade kõige kriitilisemaid probleeme, mille jaoks on vaja tippteadlaste sisendit, esmalt nii probleemide algjuure mõistmisel kui ka seejärel kestlike lahenduste väljatöötamisel.

Kui riigireformijad on sümboolse eesmärgina sõnastanud eesmärgi kaks korda vähem ametnikke ning igale ametnikule kaks korda rohkem palka, siis teadmistepõhise ühiskonna arendamisel peaks eesmärgiks oleks pigem kaks korda vähem ametnikke, aga kordades rohkem doktorikraadi või teaduskogemusega ametnikke, kes oskaksid ja julgeksid sõnastada eesmärke ja tulevikuvisioone, sh sõltumatuna poliitilistest ummikutest (mida koalitsioonivalitsused tekitavad) ning vaadates kaugemale tänaste eesmärkide ja haldustoimingute peenhäälestamisest.

Ametnikke, kes keskenduksid ideaalis nendele küsimustele majandus-, regionaal-, keskkonna-, energeetika- ja muudes poliitikavaldkondades, millele riik pole viimase 10-15 aastaga lahendusi leidnud. Nii jõuame ehk ka laiapõhjalisema teaduse rahastamise süsteemini ning parema tasakaaluni alus- ja rakendusliku teaduse rahastamise vahekorras.