Ekspert: doktorant peaks tegema õpingutes pausi ja töötama aasta ettevõttes
Teadmistepõhine majandus ja targad ettevõtted ei saa tekkida ilma tugeva riigipoolse panuseta alusuuringutesse, leiab USA riikliku teadusfondi tööstusinnovatsiooni osakonna juht Barry Johnson. Tööstuse ja ühiskonna vajaduste mõistmiseks on aga tudengite ja doktorantide ettevõtetesse praktikale saatmine lausa hädavajalik.
7 mõtet Barry Johnsonilt
1) Avaliku ja erasektori tugev side ei aita saada teadus- ja arendustegevuseks mitte ainult rohkem raha riigilt, vaid ka eraorganisatsioonidelt.
2) Alusteaduste ekspertide ja nende rakendusi mõistvate inimeste kokku viimine on tähtis hoolimata piirkonna eripäradest ning teadusraha allikast.
3) Ettevõtted ei tee ülikoolidega koostööd enam puusalt tulistades, vaid otsivad püsivamaid partnereid.
4) Tudengitele erialateamiste andmine on tähtis, kuid üha olulisemaks muutub laiemate oskuste, sh koostöövõime õpetamine.
5) Tarkade ettevõtete loomiseks on vaja nii alusteadust, kohta, kus joondatakse see turuvajadustega kui ka teadlastele-tudengitele ettevõtluse aluste õpetamist.
6) Riiklikel investeeringutel erasektorisse on suurim mõju, kui nendega toetatakse alustavaid tarku iduettevõtteid.
7) Tööstuse ja ühiskonna vajaduste rahuldamiseks tuleks kasuks, kui doktorandid teeksid õpingutes pausi ja töötaksid kuni aasta erialaga seotud ettevõttes. See avardab nende mõttelaadi ja kasvatab suhtlusvõrgustikku.
USA-s teadus- ja arendustegevusele tehtavad investeeringud on 2,7 protsendiga SKT-st muljetavaldavad, kui võtta kõrvale, et Eestis ei suuda riik jõuda isegi lubatud ühe protsendi eesmärgini. Millal tunnistama hakati, et teadusesse sihilikult investeerimine tasub tõesti ära?
Riiklik teadusfond (NSF) loodi 1950. aastal eesmärgiga kiirendada teaduse progressi. Sellel olid omad põhjused – rahvatervise edendamine, majandusliku õitsengu parandamine, riigi kaitsevõime tõstmine. Neid valdkondi oli palju. Peaeesmärk oli toetada alusteadusi, et neist saaks lõpuks ühel päeval majanduslikku kasu lõigata.
Tööstuse ja ülikoolide lõimimisele keskenduv ühiste uurimisasustuste programm (IUCRC) on umbes 40 aastat vana. Üle riigi paiknevad 75 keskust katavad kõik uurimisvaldkonnad – NSF eesmärk on toetada kõiki teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika erialasid. Sellega on liitunud umbes 900 eraorganisatsiooni. Nad rahastavad ka keskustes tehtavaid alus- ja rakendusuuringuid.
See on küll veidi poliitiliseks kiskuv küsimus, aga kas need prioriteedid jäävad püsima ka tulevikus? Ühelt poolt sai Teadusmarss eelmisel aastal teatud põhjustel alguse just Ameerika Ühendriikidest. Samas sai äsja heakskiidu eelarve, mida on nimetatud kõige heldemaks teadusele raha jagavaks eelarveks USA ajaloos.
Teadusfondi 2018. aasta eelarve kiideti heaks paari nädala eest. Meie üldeelarve on võrreldes eelmise aastaga sama ja olnud seda mitu aastat. Sellel aastal on aga oluliselt suurem eelarverida „teadus ja sellega seotud tegevused“. Sellest rahastame alus- ja rakendusuuringuid. See kasvas ka eelmisel aastal.
Lisaraha võimaldab meil investeerida rohkem strateegilisse uurimisvaldkondadesse – suurtesse ideedesse. Neid on kümme. Kuus on seotud otseselt teadusega, neli on orienteeritud protsessidega seotud ideedele, näiteks konvergentsile. Viimase eesmärk on soodustada probleemide kollektiivset lahendamist mitmete erialade inimeste poolt.
NSF avaldas hiljuti uue strateegilise plaani. Selles on rõhk just suurtel ideedel ja partnerlussuhete tähtsusel. Avaliku ja erasektori tugev side ei aita saada mitte ainult rohkem raha riigilt, vaid ka eraorganisatsioonidelt.
Kui palju valitsuse ja riigi poolt eelarvega saadetavad signaalid erasektori käitumist selles osas mõjutavad? Mäletatavasti panustab USA-s erasektor teadus- ja arendustegevusse tegelikult riigist rohkem.
2017. aastal investeeris erasektor USA-s teadus- ja arendustegevusse 300 miljardit dollarit. Seda on riigisektori investeeringutest märgatavalt rohkem. Riigi investeeringud on tähtsad aga mitmel põhjusel. Kui vaadata erasektori investeeringuid, siis moodustavad neist umbes poole arenduskulud. Samal ajal keskendub riigisektor, sh NSF alusteadustele, mis viivad tulevikus võimalusteni äri teha.
Investeerime ideedesse enne, kui need muutuvad piisavalt küpseks, et erasektor nende vastu huvi tunneks. Tahame võtta investeeringutega alusteadustesse riske. Me ei tea, kuhu mõned neist ideedest viivad. Kui me neisse aga ei investeeriks, laseksime tulevikus käest märkimisväärsed võimalused
, milleni tehnoloogia küpsedes viia võiks ja millest võiks olla huvitatud ka ettevõtted.
Eesti juurde tulles – mõned arvamusliidrid on märkinud, et erasektori poolt polegi mõtet mingeid suuremaid investeeringuid oodata, kuni Eestis pole rasketööstust või piisavalt keskmisega suurusega tööstusettevõtteid. Põlevkivi kõrvale pole praegu meil aga midagi suurt panna. Kui palju selline loogika pädeb?Alusteaduste ekspertide ja nende rakendusi mõistvate inimeste kokku viimine on kriitiline hoolimata piirkonna eripäradest
. Tavaliselt tulevad uuringute rakendusi mõistvad inimesed just tööstusest. On väga tähtis, et neil oleks võimalus teineteise laualt süüa.
Alusteadust annab natuke muuta. Ideesid saab näha veidi teistmoodi, kui mõistame paremini rakendusi, mida alusteadused võimalikuks muudavad. Samuti tuleb paremini mõista, kuidas kasutada alusteadusi, et erinevate rakendustega saaks teha teoks mõtted ja vajadused, mida poleks tööstus ja ettevõtted kaalunud ilma neid alusteadusega siduva lülita.
Autor: Ameerika Ühendriikide suursaatkond
Hoolimata rahastuse täpsest allikast on kriitiline, et need valdkonnad kokku tuuakse. See on põhjus, miks eksisteerib tööstuse ja ülikoolide ühiste uurimisasustuste programm. Rakendusi mõistvad inimesed saavad rääkida otse alusuuringute ja inseneeriaga tegelevate inimestega.
Programmi juures on lisaks oluline, et lisame sinna väliskeskuste alaprogrammiga teaduslikku tipp-pädevust üle terve maailma. Tahame programmi raames ühendada pädevusi hoolimata sellest, kust see pärineb, meeskondadega, kes viivad edasi teadust ja inseneeriat.
Kui võtta aluseks USA, kuidas on ülikoolidega tihedalt läbi käivate ettevõtete käitumine ja tegevussalad viimaste kümnendite jooksul muutunud?
Esiteks keskenduvad ettevõtted rohkem partnerülikoolidele. Kui 20 aasta eest võis ettevõte X läbi käia 30 ülikooliga, siis nüüd on neil lühike partnerülikoolide nimekiri,
kellele nad end pühenduvad. See on üks trend, mida sa hakkad rohkem nägema ja oled viimaste kümnendite jooksul näinud.
Teise asjana juhivad tööstuse käitumist juhivad meie maailma megatrendid. Nad keskenduvad näiteks linnadele, tarkadele ja ühendatud kogukondadele, mis on selle tulemus. informatsioonitehnoloogiale, mis on saanud oluliseks väga paljudel aladel. See kõik mõjutab seda, millest ettevõtted huvituvad.
Samuti on tähtis, et ettevõtetele on muutunud ülioluliseks talent. Nad tahavad ülikoolidega ühenduses olla. Ülikoolid on allikaks üliõpilastele, kes lõpetavad kooli ja muutuvad tööjõuks. Neil on seetõttu soov ülikoolidega koostööd teha, et mõjutada seda, kuidas tudengeid õpetatakse.
Tehnoloogia, teaduse ja inseneriteaduse süviti mõistmine on muidugi tähtis. Ent laiemate oskuste olemasolu, mis aitab neil tööstuses edasi jõuda, on samuti kriitiline.
See, kuidas nad koostööd teevad – meeskonnas ja üleilmselt.
Ma töötan põhiliselt teadusajakirjanikuna ja kajastan õige tihti maailma tippajakirjades ilmuvaid teadustöid. Nende näiteks MIT-st või Caltechist pärit esimeste autoritega pikemalt rääkides kuulen ikka ja jälle, kuidas nad on ühtlasi ka mõne enda tulemusi praktikas kasutava iduettevõtte kaasasutajad. Mis on see maagiline valem, millega noorteadlasi ettevõtjaks muuta?
See on hea küsimus. Ma näen seda kolme ämbrina
. Edukas olemiseks on sul vaja kõiki kolme.
Esimene on „leiutis
“ – see on uue teadmise hankimine. Need on alus- ja rakendusuuringud, mida saab muuta kaubanduslikuks väärtuseks. Teine on „innovatsioon
“. Minu jaoks on see leiutiste ämbrist pärit teadmiste joondamine turu vajadustega. Probleemidega, mille lahendamist tahavad ja vajavad tarbijad ning teised. Ettevõtlikkus
ehk kolmas ämber on organisatsiooni ehitamine, et viia see innovatsioon turule.
Sul on vaja, et tudengid ja õpetajaskond tegeleksid kõige kolmega. Näiteks on meil NSF-is programm ICORE. See keskendub alusuuringute turu vajaduste ja aktuaalsete teemade kokku viimisega. Meil on treeningprogramm, mis aitab üliõpilastel ja õpetajaskonnal mõista, mida selleks teha tuleb, ning kuidas luua organisatsioon selle turule viimiseks.
NSF toetab alusuuringuid, mis täidavad leiutise ämbrit. Meil on teadlaste-tööstuse ühised uurimiskeskused, mis aitavad siduda need leiutised tööstusega. Lõpuks on meil ka ICORE ja sellele sarnased programmid, mis harivad ja treenivad üliõpilasperet iduettevõtete loomises. Meil on ka programmid, nagu väikeste ettevõtete initsiatiiv, nende ettevõtete rahastamiseks. See on samuti oluline.
Me rahastame iduettevõtteid, kui erasektor seda ei teeks, sest eksisteerivad veel tehnilised riskid ja lahendamata tehnilised probleemid. See on koht, kuhu peab panustama avalik sektor. Iduettevõtte toetaval ökosüsteemil on kõik need komponendid.
Samas näen ikka ja jälle kriitilisi arvamusartikleid, kus viidatakse, et erasektorit võib võrrelda jänesega, kes kasutab küll avaliku sektori rahastatud teadustööd, kuid samal ajal ei saa tunnustata seejuures uurimisasutusi, kes neil riikliku tuge andis.
See on taaskord tähtis küsimus. Me ei investeeri väikestesse ettevõtetesse mitu korda. Me ei anna neile raha, et nad teeksid järjepidevalt uurimistööd. Investeerime neisse ettevõtetesse kõige alguses, kui seda ei teeks keegi teine.
Toon paar näidet. NSF rahastas näiteks Qualcommi, kui see alustas. See oli aeg, kui sellesse tehnoloogiasse investeerimine oli riskantne. Keegi teine poleks seda teinud, aga kaitseministeerium ja NSF tegi. Rahastasime küberturbefirmat Symantec, kui see alustas.
Kui need ettevõtted luuakse, on sul 2–3 kaasasutajat. Neil pole ressursse, kuid neil on idee ja neil on vaja maandada tehnilisi riske, et äratada erasektori huvi. Just see on see koht, kus riiklikel investeeringutel on kõige suurem mõju.
Eesti ühe probleemina nähakse ka seda, et suurem osa doktorikraadi kätte saanud noori ei näe oma tulevikku ettevõtlussektoris. Klassikalise mudeli kohaselt leiavad nad tööd samade ülikoolide juures, mille nad lõpetasid ja jätkavad seal teadusega tegelemist. Seega ei saagi tekkida mõlemal poolel vahetut ettekujutust, mida teine vajab. Kuidas on õnnestunud muuta USA-s avalikku ja erasektorid lahutavat barjääri läbilaskvamaks?
Olen ise insener ja kasutan seda näitena. Doktorikraadi saanutest läheb eraettevõtetesse tööle 75 protsenti. Akadeemilises keskkonnas jätkab vaid 14 protsenti.
Ma pean doktorantide õpetamise juures kriitiliseks, et neil tekiks tööstusega side. Nad peavad sellega kokku puutuma. Seega usun väga tugevalt internatuuri
. Doktorandid ja magistriastme tudengid lahkuvad mõneks ajaks ülikoolist, et süüvida ettevõtluskeskkonda täielikult. Seejärel tulevad nad ülikooli tagasi ja jätkavad oma teadustööga. Sellega tekivad neil oskused, mida tööstus vajab. Samuti tekivad sidemed.
Meil on tegelikult isegi programm nimega INTERN. Rahastame selle raames magistrite tööstuspraktikat kuni poole aasta pikkuselt. Anname ülikoolidele raha, et nad toetaksid üliõpilaste siirdumist mitteakadeemilisse keskkonda, et neil tekiks sellega vastav kogemus.
See on väga tähtis. Sa võtad õpilase nende haridustee alguses, viid ta ülikoolist välja, annad neile kogemuse tööstuses, laiendad nende oskuseid ja tood nad kooli tagasi. See muudab, kuidas nad teadustööle lähenevad. Nad kohanduvad rohkem tööstuse vajadustele, mis hõlbustab tulevikus nende siirdumist tööstusesse.
Tänan intervjuuks aega leidmast!
Intervjuud on tihendatud ja toimetatud.
USA saatkond korraldab koostöös Eesti Teaduste Akadeemia ja Tallinna Tehnikaülikooliga 11.-12. aprillil Tallinnas seminari, kus peamiseks arutlusteemaks on teadus-ja arendustegevuse rahastamine läbi avaliku- ja erasektori koostöö.