Eesti teadus vajab erakondade kokkulepet ja mis juhtub, kui seda ei tule ({{commentsTotal}})

Kultuurilisi suurandmeid jätab maha iga ''meeldimine'' ja postituse jagamine.
Kultuurilisi suurandmeid jätab maha iga ''meeldimine'' ja postituse jagamine. Autor/allikas: Charis Tsevis/Creative Commons

Nii strateegiates, kui poliitikute sõnades peab Eesti teaduse rahastamine riigieelarvest tõusma ühe protsendini SKTst. Paraku tegelikkuses püsib see raha 0,8 protsendi juures ning pigem kahaneb kui kasvab. See on aga ohtlik, kuna loob pinnase näiteks aluse teadlaskonna kallutatuseks ja usaldamatuseks, maailma näitel masside juhtimiseks suurandmete kaudu.

Möödunud nädalal mainisid nii teadlased kui poliitikud saates “Suud puhtaks”, et vaja on erakondadeülest kokkulepet, et teadus on piisavalt oluline ja sellele tuleb tagada stabiilne ja piisav rahastus. Paraku on sõnades seda varemgi lubatud, ehkki riigieelarveläbirääkimistel on iga minister väljas ennekõike oma erakonna, siis valijatele meeldimise ja siis oma ministeeriumi eest.

Riigieelarveläbirääkimistel loeb see, milline minister on oma valdkonnad kõige teravamalt fokusseerinud ja oskab kõige tugevamalt nende eest võidelda.

Kuna haridus (näiteks õpetajate palgad), kõrgharidus ja teadus on asjad, mis iseenesest toimivad nagunii ja mille alarahastatus paistab välja alles aastate pärast, ongi poliitilise tahtega võimalik rahataotlus piltlikult lauaotsalt paberikorvi lükata.

Võib ju küsida, et teadlased, te saate igal aastal miljoneid eurosid, aga mida te selle rahaga teete? Kus on käega katsutavad rakendused ettevõtlusele, mis kasvataksid majandust?

Õigustatud küsimus.

Vaatame korraks strateegiadokumente, mis peaksid olema nii poliitilise kokkuleppe kui tegeliku praktika aluseks. Strateegias “Teadmistepõhine Eesti” on sõnastatud, et teadus peab aitama kaasa riigi majanduskasvule. Selleks on sõnastatud kolm kasvuvaldkonda, milles tehtav teadus peaks toetama siinseid ettevõtjaid ja selle kaudu tooma majanduskasu.

Kasvuvaldkonnad on:

  1. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) horisontaalselt läbi teiste sektorite (näiteks IKT kasutamine tööstuses (sh automatiseerimine ja robootika), küberturvalisus, tarkvara arendamine);
  2. Tervisetehnoloogiad ja -teenused (näiteks biotehnoloogia, e-tervis, sh IT kasutamine meditsiiniteenuste ja -toodete arendamiseks);
  3. Ressursside efektiivsem kasutamine (näiteks materjaliteadus- ja tööstus, innovaatiline ehitus ehk „tark maja”, tervist toetav toit, keemiatööstus sh põlevkivi efektiivsem kasutamine).


Need kasvuvaldkonnad sõnastati 2013. aastal tuginedes Arengufondi raportile. Viimases viidatakse 2012. aasta majandusajakirja Economist erinumbrile, milles tõdetakse, et käimas on tööstusrevolutsiooni kolmas laine. Tõsi, vaadates Saksamaad, Prantsusmaad või USAd, see tõesti nii on. Tehisintellektil tuginevad robotmasinad asendavad konveierlindi ääres inimesi. Aga Eestis ei ole autotööstust, suurt biotehnoloogiatööstust, kõrgtehnoloogilist materjalitööstust…

Edulood, mis Eestil ette näidata on, on suuresti alguse saanud avalikust sektorist. IT kasutamine X-tee arendamisel ja selle siirdamine avalikesse teenustesse, sh meditsiini, on Eesti tugevus. Sellest on välja kasvanud väikesi kuid maailmas suureks saanud IT-ettevõtteid, mida on toetanud usaldusväärse e-riigi kuvand.

Samas ettevõtlus, mis siin kohapeal on, ei vasta täpselt nendele kasvuvaldkondadele ja nii jäävadki teadlased rääkima, et siinsed ettevõtted ei oska tellida teaduspõhist arendust ja ettevõtjad kurdavad, et teadlased ei tee neile vajalikke uuringuid. Teadus ja ettevõtlus käivad erinevaid teid pidi ning kokkupuutepunkte napib. Samuti ei saagi neid tekkida, kui teaduse ja arenduse kasvuvaldkonnad on mõeldud Euroopa ja maailma ettevõtlust ning tööstust silmas pidades.

Võtame nüüd aga fookuse sellele, mis juhtub teaduse ja teadlastega siis, kui raha on pidevalt vähe ning raha saamiseks tuleb hakata täitma tellija nõudmisi. Mõni näide praegu aktuaalsetest teemadest.

Fosforiidi kaevandamist ei lase uurida, sest uuringud võivad olla kallutatud ja uuringutele järgneb siis ju kindlasti ka kaevandamine. Puidurafineerimistehase jaoks ei tasu lasta teha uuringuid, sest teadlased, kes uuringuid teeksid, on kohalike inimeste hinnangul kinnimakstud ja kallutatud. Need on näited Eestist.

Kuidas tekib avalikkusel usaldamatus teadlaskonna vastu? See juhtub siis, kui teadlased hakkavadki kasutama teadust tegemaks tööd vaid tellija materjalist.

Toome näite maailmast.

Cambridge Analytica (CA) juhtum, kus Suurbritannia andmeanalüüsiettevõtte kogus ja analüüsis Donald Trumpi valimiskampaania peenhäälestamise eesmärgil 50 miljoni USA Facebooki kasutaja andmeid, on ilmekas näide kuidas teaduspõhised ettevõtted võivad kasumi nimel unustada eetikanormid.

Avaõiguslikes ülikoolides ja teadusasutustes on teadlased ühiskonna teenistuses. Eraettevõttes on teadus- ja arendustöötajad ettevõtte ärihuvide teenistuses. Cambridge Analytica, nagu nimigi viitab, on välja kasvanud Cambridge'i ülikooli teadlaskonnast.

Pealtnäha ei pruugi CA tegevus jätta muljet, et tegemist oleks ebaeetilise tellimuste täitmisega, kuna oleme juba harjunud sotsiaalmeedia andmetele rajatud sihtturunduskampaaniatega. Usun, et sama leidsid ka CA juhid, kui USA konservatiividega koostööd alustasid. CA loodud uus tehnokraatlik lähenemine tähendab seda, et kasumi teenimise eesmärgil unustatakse ära teaduse akadeemilise vabaduse, autonoomsuse ja vastutuse põhimõtted ning masse käsitletakse pigem andmepunktidena, mille väärtust tuleb iga hinna eest muuta.

CA puhul pole tegemist varjatud üksikjuhtumiga, vaid ettevõtte reklaamib oma võimekust suunata demokraatlikke protsesse veebikülje avalehel. Veelgi enam. Ettevõte kiitleb, et on edukalt suunanud valimisi  “doktorikraadiga andmeanalüütikute ja kogenud poliitstrateegide” abil üle kogu maailma. See tähendab, et Trumpi ja CA koostöö võib olla alles jäämäe tipp.

Kui seni on teaduslikud auditooriumiuuringud samuti vaadanud inimeste käitumist, et selle põhjal muuta ettevõtte käitumist ja nii saavutad paremaid tooteid ja teenuseid auditooriumi või klientide jaoks, siis CA ütleb selgelt välja, et nende uuringute ja tegevust eesmärk on muuta masside käitumist. Ning nagu näha, on nad selles olnud edukad.  


Kirjeldus Cambridge Analytica kodulehelt:

“CA Political varustab teid andmete ja teabega, mis viivad teie valijad valimiskastide juurde ja aitavad võita valimiskampaaniad. Pakume ennustavat analüüsi, käitumisteaduste ja andmepõhise reklaamtehnoloogia tõestatud kombinatsiooni.

Enam kui 5000 andmepunktiga jõuame 230 miljoni Ameerika valija teabeni ja suudame määrata spetsiaalselt teie kampaaniale sobiva sihtrühma. See strateegiline info on ülioluline valijate osaluse tõstmisel, nende veenmisel ja tegutsema motiveerimisel.

Meie doktorikraadiga andmeanalüütikutest, ekspertidest ja kogenud poliitstrateegidest koosnev meeskond on teinud edukaid kampaaniad ja poliitilisi algatusi kogu maailmas. USA-s on CA töötanud edukalt kolmel valitsemisalal ja seda nii kohaliku kui riikliku tasandi projektide puhul.“

CA endine juht Alexander Nix rääkis võimalusest masse suurandmete kaudu mõjutada juba  2016. aasta septembrid Concordia tippkohtumisel New Yorgis. Täpselt samal oli täies hoos Donald Trumpi valimiskampaania käigus USA valijate mõjutamine.

Seetõttu võib taoline ühiskondliku programmeerimise initsiatiiv anda eeskuju ka teistele teaduspõhistele ettevõtetele, kes pidevas ressursinäljas proovivad uksi lahti hoida ja uurimisprojektidele riikliku õla alla saada. Kui aga tuge pole, on tulu-kulu loogikast lähtuvalt loomulik, et teadlased proovivad oma teadmisi ja oskusi maha müüa kõrgeimat hinda pakkuvale tellijale, kelle kavatsused aga ei pruugi olla kooskõlas teaduslike eetikanormidega.

Tellimus n-ö kodus ei mõelda enam moraalile ja eetikale, vaid täidetakse ülesannet hoolimata sellest, et tööd üle andes on teadlastel käed moraalselt verised. Peaasi, et uuringu kasumimarginaal oleks laes. Kindlasti on palju kasumlikum suunata demokraatlikke protsesse, kui luua järgmisele allahindluskampaaniale sihtturunduslahendust.

Tuleme nüüd tagasi Eesti teaduse rahastamise juurde. Eesti ülikoolide ja teadusasutuste laborites ja arvutuskeskustes on küllaldaselt doktorikraadiga teadlasi, kelle ees seisab valik: lahkuda rahastuse puudumise tõttu teadusest või siirduda ettevõtlusesse. Miks ka mitte? Ehk saaksidki Eesti ettevõtted sellevõrra teadusmahukamaks.

Mis on kirjas järgmises “Teadmistepõhises Eestis“?

Ka Tartu Ülikooli või Tallinna Tehnikaülikooli teadlastel kuigi keerukas teha taolisi andmekogumisi, analüüse ja tahtlikke manipulatsioone, ehkki teaduses läheb taoline tegevus vastuollu teaduseetikaga. Eraettevõtluses aga mitte. Iseasi, kas tahame, et meie teadlased oleksid eetiliste ja moraalsete valikute ees, mis lõppevad masside mõjutamise ja demokraatiaga riskeerimisega.

Kas järgmises “Teadmistepõhise Eesti” strateegiadokumendis ei võiks olla üks fookusvaldkond hoopis humanitaar- ja sotsiaalteadused, kes oskavad määratleda eetilisi raame, millega muud teadused, ettevõtted ja ühiskond tervikuna peavad andmeküllases ühiskonnas toime tulema? Sellise teadmuse poolest võiksime olla maailmas silmapaistvad.  

Seega erakondadeülene kokkulepe rahastada teadust väärikalt ja stabiilselt tagab teaduse sõltumatuse ja eetilisuse.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: