Briti firma Cambridge Analyticaga seotud Facebooki kasutajate andmete allatõmbamine ja kasutamine sihitud mõjutamistegevuseks on tekitanud arutelu selle üle, kui lihtne või keeruline ja kui seaduslik on inimeste andmete kättesaamine sotsiaalvõrgustikest ja laiemalt internetist.

Tallinna Tehnikaülikooli arvutiteaduse instituudi võrgutarkvara õppetooli juhataja Tanel Tammet ütleb intervjuus, et inimeste laikide ja postituste jagamise infost piisab nende kategoriseerimiseks ja siis sihitud mõjutamiseks.

Suurandmete põhjal reklaami ja mõjutuskampaaniate tegemine sotsiaalmeedias on turundajatele olnud tegelikult juba üsna tavaline tööpraktika aastaid. Mille poolest Cambridge Analytica juhtum nendest erineb?

Üks suurim vahe on selles, et neid õnnestus tõmmata väga paljude inimeste postitused ja like’d Facebookist alla, väidetavalt 50 miljoni või rohkema ameeriklase info.

Seda on tavalisel turundajal päris raske teha. See nõuab suuremat pingutust ja rikub põhimõtteliselt ka Facebooki reegleid, mida seal võib teha.

Aga see on tehniliselt tehtav ja me oleme katsetanud ülikoolis ühe magistrandiga paar aastat tagasi, kuidas see välja tuleb. Magistrant sai hakkama programmiga, mis tõmbaski alla andmeid sadade kaupa.

Oli näha, et kui rohkem pingutada, siis saaksime umbes poolte Eesti inimeste Facebooki info alla tõmmata, aga meie muidugi seda ei teinud.

See ei ole väga keeruline. Aga harilikud turundajad üldiselt ka ei püüa seda teha.

Lisalugemine taustainfoks:

• Cambridge Analytica peatas tegevjuhi volitused
• Facebook peab andma Cambridge Analytica teemal kriitikutele selgitusi

Mida nende andmete põhjal saab kasutajate käitumisest välja lugeda?

See on järgmine väga huvitav küsimus. See sõltub sellest, mida sa otsid ja mismoodi sa tahad inimesi kategoriseerida.

Üldiselt tehakse seda, et kategoriseeritakse inimesi selle järgi, mis on talle oluline.

Näiteks selle sama vabariiklaste ja Trumpi puhul vaadati, kas on oluline haridus, kas on oluline relvakandmise keelamine ja kõik sellised küsimused, mille alusel saaks sellele vastavalt suunatud asju.

Inimese kategoriseerimine on omaette teadus, et seda tõhusalt teha.

Selleks ei ole vaja küsitlusi teha, piisab vaid sellest, kui vaadata, mida laikis, mida postitas ja mida jagas. Aga see analüüsitöö on päris suur ega ole lihtne.

Tegelikult kogub sotsiaalmeedia ka palju teisi andmeid, näiteks kasutajate geograafilise liikumise ja erinevate testide kaudu eelistuste kohta. Milliseid viise on teile veel teada, kuidas kasutatakse sotsiaalvõrgustike suurandmeid?

Peale selle sotsiaalvõrgustiku on ka sinu Google’i otsingud. Kui vaatad, mida Facebook sulle pakub, siis seal on tihtipeale reklaami, mis ei tule mitte Facebooki kategoriseeringust, vaid viimastest Google’i otsingutest.

Mingisugune infovahetus nende ettevõtete vahel tehniliselt toimub, kuid on väga keeruline öelda, mismoodi see täpselt on.

See on täiesti universaalne ja valdav asi, mis toimub igas suunas. Isegi kui sa paneksid oma Facebooki konto kinni, siis Google’i kontot sa ikka kinni ei pane. Ja Google suudab sulle ikkagi reklaami teha.

Küsimus on, kes sinu kohta rohkem informatsiooni saab. Igaüks püüab saada ja kuigivõrd nad ka saavad.

Kuidas oleks võimalik seda virtuaalruumis toimuvat andmete korjamist reguleerida? Meil on olemas küll Euroopa andmekaitsedirektiiv ja Cambridge Analytica teema ka neid riivab. Aga kus ja kuidas on võimalik seda reguleerida?

Kõigis riikides on omad seadused olemas, aga riigiti on nad kõik erinevad. Ühendriikides on need seadused selgelt lõdvemad kui Euroopas. Ma ei ole väga entusiastlik kogu selle seadusandluse osas.

See kaldub olema selline skisofreeniline seadusandlus, mis ühest küljest ütleb, et sa ei tohi andmeid kuidagi koguda ja töödelda; teisest küljest, me ei saaks üldse internetti kasutada, kui me seda ei tee. Me ei saaks meile saata, Facebooki kasutada – mitte midagi ei saaks teha.

Eesti e-riik ei saaks töötada, kui ei saaks andmeid töödelda. See on paratamatu.

Samas kui seda piirata, tähendab see, et riigil on mingisugused hoovad, et seda piirata ja pitsitada kurjategijaid. Aga sealjuures võiks ta hakata pitsitama igaühte, kuna sa rikud üht või teist seadust.

Ma ei oleks väga entusiastlik sellise kõiki süüdistava ja kõiki hõlmava seadusandluse osas.

Kuidas peaksid tavakasutajad muutma nüüd oma Facebooki kasutamist, et paremini kontrollida varjatud ja peidetud andmekogumist?

Andmekogumist on väga raske kontrollida. Üks viis, millega saab kontrollida on see, kui teed oma Facebooki seina nähtavaks ainult sõpradele, siis ei saa andmeid avalikult kätte. Umbes pooltel inimestel on Facebooki sein avalik, pooltel ainult sõpradele nähtav.

Kui sa tahad, et kõik saaksid näha, ei ole see kuidagi tingimata halb – see on su isiklik valik, mis sulle rohkem meeldib.

Andmeid sinu kohta saab igal juhul, küsimus on, kes saab ja kui palju. Rohkem on küsimus selles, kuidas sa suhtud reklaamidesse ja kas sul on sõpradeks võltskontod, kes saadavad sulle postitusi.

Tuleb suhtuda hästi teadlikult ja täiskasvanulikult sellesse, mida sa postitustest näed.

Lõpuks on oluline iga kasutaja nutihügieen. Me ei saa loota, et platvorm iga kasutaja privaatsuse ja turvalisuse tagab?

Ei, ta kindlasti ei saa seda tagada. See on ikkagi iga inimese enda teha.