Kui 2010. aastal vaimustusid iga inimese liigutust jälgivatest aktiivsusmonitoridest vähesed entusiastid, siis nüüd kannab mõnad tervisenäitajat hindavat seadet suur osa inimestest. Populaarsed on nii samme ja pulssi lugevad käekellad kui ka unemustreid ja põletatud kaloreid loendavad aktiivsusmonitorid, vahendab The Conversation.

Teadlaste sõnul annab jälgimisvidinate lai levik tunnistust tänapäeva inimeste vajadusest kõike andmeteks muuta – kui oma tegevusest andmejälge maha ei jää, siis pole seda justkui toimunud. Aktiivsust mõõtvate seadmete võidukäik kulgeb võrreldavas tempos mobiiltelefonide buumiga 2000. aastate teises pooles.

Õhku jääb aga küsimus, kas kõik need seadmed suudavad ikka päriselt kõiki lubatud näitajaid õigesti mõõta. Rühm teadlasi University College Dublinist koostas nüüd sel teemal katusanalüüsi. See tähendab, et nad koondasid kokku varasemad samateemalisi uurimusi läbi vaadanud metaanalüüsid. Varasemad analüüsid käsitlesid samuti eri nurkade alt küsimust, kas nutiseadmed mõõdavad õigesti näiteks pulssi, aeroobset suutlikkust, energiakulu, und ja samme.

Töörühma sõnul oli tulemus pealtnäha hea. Jälgimisvidinad suudavad mõõta pulssi tõesti üsna õigesti: veapiiriga kolm protsenti siia-sinna, sõltudes inimese nahavärvist, treeningu intensiivsusest ja aktiivsuse tüübist. Vidinad mõõdavad täpselt ka südamerütmi kõikumisi ja tabavad võrdlemisi usaldusväärselt ära, kui inimesel esineb südame arütmiat.

Lisaks saavad jälgimisseadmed õigesti aru inimese kardiorespiratoorsest suutlikkusest. Teisisõnu mõõdavad need enamasti usaldusväärselt, kui hästi varustavad inimese ainevahetus ja hingamisteed kehalise aktiivsuse ajal tema lihaseid hapnikuga. Seda väljendab seadmetes VO2Max-nimeline näitaja, mis mõõdab trenni ajal keha kasutatud hapniku hulka.

Selgus, et vidinad hindavad vähemalt tarbitud hapniku hulka paremini just inimese liikumise ajal. Puhkeolekus polnud seadmete hapnikuhulga ennustused samavõrd täpsed. Kehalise aktiivsuse näitajatest alahindavad seadmed aga üldjuhul inimese astutud sammude arvu umbes üheksa protsendi võrra.

Küsitava täpsusega unenäitajad

Kõikides näitajates aktiivsusmonitorid siiski ei hiilanud. Näiteks energiakulu ehk trenni käigus põletatud kalorite mõõtmisel võis sõltuvalt seadmest ja inimese liikuvast tegevusest seade neid alahinnata viiendiku jagu või ülehinnata ligi 15 protsendi võrra.

Unenäitajate täpsus jättis samuti soovida. Jälgimisseadmed kipuvad uurijate sõnul uneaja pikkust ja kvaliteeti enam kui kümme protsenti ülehindama. Ühtlasi kalduvad vidinad alahindama inimese uinumiseks kuluvat aega ja öiseid ärkamisi. Uneuuringutes kasutatud mõõtmiste kuldstandardiga võrreldes võis mõni nutiseade neid 12 protsendi võrra alahinnata, teine aga 1,8 korda ülehinnata.

Töörühma sõnul on vidinate pakutavad võimalused küll paljulubavad, kuid neid süstemaatiliselt uurida ja neid käsitlevaid uuringuid omavahel ühitada on keeruline. Muu hulgas kasutasid seadmeid uurinud teadlasrühmad võrdlemiseks liiga erinevaid uurimismeetodeid. Näiteks võis üks uuring hinnata pulsimõõtmise täpsust intensiivse intervalltreeningu ajal, samas kui teine istuvate tegevuste käigus.

Ühtse uurimisviisita annavadki aktiivsusmonitoride uuringud vastukäivaid tulemusi. Niisamuti olid võrreldud uuringutes väga erineva suurusega valimid, uuritavate demograafilised näitajad ja katsetingimused. Põhjapanevaid järeldusi seadmete täpsuse kohta on seetõttu raske teha.

Teadlaste seisukohast teeb seadmete uurimise keeruliseks ka nende pidev uuenemine: enamik tootjaid toob igal aastal turule uue mudeli. Uuringu kavandamiseks, tegemiseks, andmeanalüüsiks ja tulemuste avaldamiseks kulub tihti aga rohkem kui aasta. Niisiis on tulemuste ilmumise ajaks töö sisu juba vananenud. Uus analüüs osutab sedagi, et praeguseks turule toodud seadmetest on vaid vähem viie protsendi kohta olemas nende tõhusust tõestav uuring.

Autorid soovitavad aktiivsusmonitoride võidukäigu jätkudes tavatarbijal suhtuda tootjate kõlavatesse lubadustesse eluterve umbusuga. Kuna uuringuid napib, uurimismeetodid on erinevad ja uusi mudeleid tuleb pidevalt peale, on töörühma sõnul vaja seadmete tõhususe hindamiseks ühtlustatud raamistikku. Selleks on vaja edendada koostööd ametlike sertifitseerimisasutuste, akadeemiliste uurijate, ühismeedia mõjuisikute ja tootjate vahel.

Uuring ilmus ajakirjas Sports Medicine.