Doktorantide lood – kuidas saada “PhD” oma nimekaardile ({{commentsTotal}})

Miks mitte teha doktorikraadi?
Miks mitte teha doktorikraadi? Autor/allikas: PhDComics

Tasuta, öösiti ja nädalavahetuseti tehtud töö, kiirnuudlid, puudulikud sotsiaalsed tagatised ja miinimumpalga lähedane töötasu on osa doktorikraadi tegemise igapäevast. Järgnevate lugude valguses tundub nominaalajaga doktorantuuri lõpetamine pigem imena. Tõsi, kui veab, siis saad seda kõike teha säravate silmadega kolleegide keskel, avastades samal ajal maailmale midagi uut. Alati nii hästi ei lähe.

Suur osa maailma teadusest on tehtud doktorantide (doktorant ehk tudeng, kes pärast magistrikraadi kaitsmist on otsustanud liikuda edasi doktorikraadi suunal ja astunud doktoriõppesse) ja järeldoktorite (teadur, kes veedab pärast doktorikraadi kaitsmist mõnes välismaises teadusasutuses teadusalase silmaringi laiendamiseks mingi perioodi) poolt. Nemad on noored ja vihased, entusiastlikud, produktiivsed ning on valmis veetma pikki (öö)tunde laborites ning vabatahtlikult õpetama ja juhendama tudengeid. Selle kõige ajal omamata kindlust, kas teadlaskarjäär pärast doktorikraadi kaitsmist või järeldoktori perioodi lõppemist jätkub.

Teadlaseks olemine on suuresti sarnane projektipõhise eraettevõtlusega, mis tähendab, et pärast iga paariaastase “teadustellimuse” lõppemist võib järgmist “tellimust” mitte tulla. Kehv (või ka puuduv) karjääriperspektiiv on üheks põhjuseks miks doktoriõppesse ülemäära agaralt ei asuta. Samuti on see põhjuseks, miks doktorikraadi lõpetamisega ei kiirustata või selleni üldse ei jõutagi. Doktorikraadiga ekspertide ületootmine on teemaks rahvusvaheliselt ning ka Eestis ollakse olukorras, kus värsketele kraadiomanikele soovitatakse lahtiste silmadega tööturul ringi vaadata – õnneks oli hiljaaegu töökuulutuste portaalis pakutud hotelliadministraatori doktorikraadi nõue ikkagi näpuviga.

Doktorikraadi läbimine ja kraadi kaitsmine ei tähenda, et tegemist on kõige targemate noorte geeniustega, kes meil Eestis on, ning doktorikraad pole suure uurimistegevuse ja teadlaskarjääri ülev lõppakord. Tegemist on teadlaskarjääri alustava stardipauguga olukorras, kus iga läbitud ringi järel kukub viimane jooksja välja. Doktorikraadi läbimine näitab inimese tohutut töövõimet ja oskust töötada üheaegselt mitmel suunal, säilitades lootust ebamäärase tuleviku osas ja saades selle käigus tihtipeale vähest tuge.

Palusime doktorantidel kirjeldada neid igapäevaseid väljakutseid, mis doktoriõppega kaasnevad – seega on alljärgnev mõnevõrra kallutatud ja kirjeldab doktorantuuri aastate raskemaid hetki. Tõsi on, et ülikoolis on nauding töötada säravate silmadega kolleegide keskel ja tegeleda tööga (jah, oma olemuselt on doktoriõpe siiski töö – mitte hobi või lapsepõlve pikendamine), mis toidab vaimu ja aitab muuta maailma.

Minu sügav kummardus ja austus alljärgnevate doktorantide vastu!

Doktor või mitte doktor... 

Tanel Vahteri lugu

(botaanika ja ökoloogia, teine aasta)

Olen töötanud erinevatel töökohtadel põhikoolist saati. Enamasti oli tegu liht ja juhutöödega. Magistrantuuris tundsin, et vajan aga erialast töökogemust ning selle ma ka sain, kõrgharidust nõudvas riigiasutuses. Töötades tundsin, et mul on veel jaksu ja tahtmist maailmast lisa teadmisi juurde kahmata ning otsustasin ikkagi veel ka doktorantuuri kasuks.

Töömaht on alates põhikooliajast pidevalt kasvanud. Doktorantuuri ajal on see saavutanud tõenäoliselt minu taluvusläve haripunkti ning seda piiri nihutatakse järjest kõrgemale. Olen õpingute ja võimalustega väga rahul, töötan väga heas töörühmas ning minu ümber on oma ala maailma paremik. Kõige selle juures on aga üks hämmastav asi - rahaliselt hinnati enim töid, mida ma tegin keskkoolis (näiteks autojuht, laotöötaja). Palk langes kolmandiku võrra kui läksin kõrgharidust nõudvale erialasele tööle. Siis aga langes sissetulek veel kolmandiku kui astusin doktorantuuri.

Juhul kui juhendaja ei võimaldaks mulle lisastipendiumi, siis oleks doktorantuur siin praegu võimatu, sest nii nagu minu ümber olevad inimesed, töötan ka mina doktorantuuris hommikust õhtuni ning ka nädalavahetuseti. Millal seda palgatööd veel tegema peaks? :)

Mõistagi pole doktorantuuris erilisi sotsiaalseid garantiisid. Näiteks tahaksin praegu ehk peret planeerida, isapuhkust aga paraku kodus olemiseks võtta pole võimalik, sotsiaaltoetuste ja stipendiumite najalt saadav "isapalk" ei võimalda ära elamist. Kahju! Raske öeldagi mis valu ja tahtmine see inimesi doktorantuuri viib. Igatahes on see rangelt karistatav.

Maarja Poska lugu

(zooloogia ja ökoloogia, esimene aasta)

Esmalt, kas doktorantuuri on võimalik läbida ilma tööl käimata? Jah, kui Sa elad koos oma kallimaga või perega, kes aitavad elukoha eest tasumisel. Või jah, kui otsustad, et doktorantuuri ajal Sa korralikult ja tervislikult ei toitu, üritad võimalikult vähesega ja odavalt läbi ajada. Kindel on see, et kui elad üksinda, siis midagi muud peale natukese toidu endale lubada ei saagi. Mina õnneks elan koos kallimaga ja seetõttu on kahepeale võimalik korralik ja tervislik (aga mitte mõttetult kallis ja ebapraktiline) toit lauale saada, arved maksta ja vahel ka vajalik riideese soetada.

Mina tunnen, et suurim väljakutse on planeerida oma doktorantuur nelja aasta jooksul tehtud saada. See aeg on ikka väga üürike ja kui kauemaks venib, siis polegi muud võimalust kui minna tööle. Töö kõrvalt doktorikraadi omandada on aga närvesööv ülesanne. 

Doktorantuuri läksin, sest soovisin hingest veel õppida, uurida, teada saada. Doktorantuur on selleks ideaalne võimalus – mitte miski, mida loed, ei ole mõttetu; mida rohkem loed, seda parem. Keeruline on selle juures see, et mis pärast doktorantuuri saab, on teadmata. Seetõttu pole sihti silme ees. On töökohti, kuhu doktoreid ei võetagi – ülekvalifitseerumine. Kas peaks CV-s oma doktoristaatust varjama hakkama? Kuigi osalt on arenevas ühiskonnas mõttekas edasi õppida, et olla hiljem konkurentsivõimelisem, siis teisalt parema töökoha lootuses enamasti doktorantuuri ei astuta.

Kokkuvõtteks, et kuna doktorandi elu on niigi pidev aja- ja rahapuudusega võitlemine, siis seda meeletut stressi ja ohtu üle töötada aitaks vähendada, kui vähemalt majandusliku poole pärast ei peaks nii palju muretsema.

Marju Himma lugu

(meedia ja kommunikatsioon, kaheksas aasta, doktoritöö sisuliselt valmis)

Kolmanda doktorantuuriaasta lõpul küsisin juhendajalt, et kus ma peaksin oma uuringute ja artiklitega praeguseks olema. Polnud mul ühtki edukalt avaldamiseni jõudnud doktoritöösse kuuluva teadusartikli käsikirja. See üks, mida olin juhendaja näpunäidete järgi 12 korda ümber kirjutanud, lükati ka tagasi.

Juhendaja ütles, et ära muretse, sa oledki "rohkem selline õpetav" doktorant. Tõsi, olin selleks ajaks iseseisvalt juhendanud 18 tudengit ning õpetanud keskmiselt nelja kursust semestris (mõnel semestril kureerinud korraga ka kuut ainekursust). Kui aga hakkasin juhendajalt uurima, et kuidas ikkagi ma doktorantuuri lõpetama peaksin, sain teada, et "mul doktorandid lõpetavadki keskmiselt kaheksa aastaga…".

Midagi näis olevat sel pildil valesti. Hakkasin siis vaatama kaasdoktorante ja endisi doktorante. Nende hulgas oli mitu sellist, kes mingil hetkel stuudiumi jooksul olid õpingud katkestanud. Uurisin põhjuste kohta.

Selgus, et juhendamist polnud. "Kirjuta midagi õpetamise kõrvalt, kasuta seda õpetamiskogemust oma doktoritööks," olid kõlanud soovitused meie ühiselt juhendajalt.

Uurisin ka neilt, kes olid jõudnud kaitsmiseni. Sain ühetaolisi vastuseid: "Tööta üksi, ära looda kellegi teise abile." Nemad olid oma väitekirjani jõudnud iseseisvalt, ligikaudu kaheksa aastaga.

Võtsin siis end kokku ja asusin iseseisvalt edasi pusima. Kuud möödusid ärgates hommikul kell 4, kirjutades neli tundi, siis lapsed lasteaeda, siis päevatööle, siis koju, et pärast laste magamapanekut taas kirjutama asuda…

Nõu küsisin kolleegilt instituudist, kel oli sel ajal veel doktorikraad alles kaitsmisel. Hiljem sai temast mu kaasjuhendaja, kuna algne juhendaja soovitas 6. aasta lõpul uus juhendaja valida. Ei valinud uut – kui jääb lõpetamata, jääb meil mõlemal.

Eesti doktorantide uuringu kohaselt olen mina "kombineeritud karjäärimudeliga". See tähendab, et doktoritöö kõrvalt töötan erialasel tööl väljaspool ülikooli.

Doktoriõpingute kõrvalt olen kogu aeg täiskohaga töötanud küll erialasel tööl, kuid mitte ainult ülikoolis. Või kuidas võtta – kui ülikoolis õpetatud tunnid ja tudengite juhendamised ja õppekava arendamised ja lihtsalt pro bono tööd kokku lugeda, siis tuleb sealtki täiskohaga töö kokku, ehkki ülikool väärtustas seda poole assistendikoha palgaga, sest "meie instituudis kõik nii teevadki". Tõsi, paar kaasdoktoranti õpetavad ja kureerivad siiani 12 kursust semestris. Ma ei tea, mis ajast nende doktoritöö valmib.

Kui nüüd neile aastatele ausalt tagasi mõelda, siis doktoritööd, mida mujal tehakse täiskohaga tööna, tegin muu töö, peamiselt õpetamise ja teise päevatöö kõrvalt. Kuna meie instituudis on doktorantidel olnudki õpetamises kandev jõud, polnud ka minul valikut. Aga kui aus olla, siis mulle tegelikult väga meeldis tudengitega tegeleda. Paljudega neist, keda olen õpetanud, töötan nüüd koos väljaspool ülikooli. Olen saanud väga hea kogemuse õpetamises. Ühtlasi olen selle kaheksa aasta jooksul õppinud kriitiliselt hindama ja ära tundma, kui mind üritatakse ära kasutada.

Ah jaa, et mis sellest doktoritööst sai?

Valmis sai. Kahe aastaga tegin doktoritöö jagu uuringuid, avaldasin esimese autorina kolm teadusartiklit, millest kaks on ETISe järgi 1.1 (mitteteadlastele: see on kategooria, mis näitab teadusartiklite tugevust nende nähtavuse järgi andmebaasides). Praegu ootab väitekiri paberile jõudmist ja siis ongi veel kaitsmine.

Kolleeg, samuti doktor, küsis, mis siis muutub? Küsisin vastu, et mis tema jaoks muutus? Ütles, et nimekaardile sai juurde lisada "PhD".

Ja nii ongi, et väljaspool alma mater’it pole minu erialal PhD-ga suurt midagi teha. Küll aga on laual pakkumised kahest ülikoolist neile õpetama ja teadustööd tulla tegema. Vaatan seda asja – ülikool pole seest just mesilaspere, või kui, siis vaikselt kokku kukkuv.

Väljaspool ülikooli on minu erialal doktorikraad märk järjepideva töö tegemise võimest, silmaringist ja suurest tahtmisest. Kolleege, kel minu erialal PhD nime taga seisab, on Eestis kokku viis – päris väärikas klubi, kuhu kuuluda. Nemadki, muide, suuresti teinud oma kraadi kaheksa aastaga...

Janek Urviku lugu

(loomaökoloogia, neljas aasta)

Kui ma omal ajal kümme aastat tagasi ülikooliõpinguid alustasin, tundus doktorant mulle kui küllaltki hästi tasustatud (6000 krooni vanas rahas oli minu mäletamist mööda tollel ajal veel üle Eesti keskmise) noor teadusprofessionaal. Selle kümne aastaga on aga palju muutunud: keskmine palk on märgatavalt tõusnud ning miinimumpalk doktoritoetusele jõudsalt lähenenud.

Samuti ei ole doktorant ühiskonna silmis enam noor professionaal, vaid lihtsalt lapsepõlve pikendaja, või on doktorantuurist kujunenud omamoodi hobi, mida töö kõrvalt teha. Kui ma juhtun võõraste inimestega suheldes mainima, et olen doktorant, on selle vastuseks kas haletsev pilk või küsimus, mis tööd ma veel teen.

See on võibolla natukene väiklane aga selline paradigma muutus minu ja mulle tundub ka, et ühiskonna silmis tuleneb doktoritoetuste väiksusest. Raske on keskenduda 100% oma doktorantuurile, kui ainuüksi doktorandi toetusest ära elamine on Tartu linnas raske, ma ei kujuta ette, milline olukord veel siis oleks, kui mul ka lapsi oleks. Seepärast olen õnnelik, et olen endale Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis suutnud erialalähedase poole kohaga töö leida, sest nendest kahest tasust suudan ma juba ära elada.

Samas on doktorandielu meeldivalt vaheldusrikas ning sisaldab erinevaid väljakutseid. Kindlasti suuresti seetõttu sai omal ajal doktorantuuri ka astutud. Oma doktorantuuri jooksul olen viibinud nädalaid välitöödel ning vastutanud rahvusvahelise koostööprojekti katse eest, käinud konverentsidel üle maailma, õppinud ning teinud omajagu laborianalüüse ning teinud ka omajagu administratiivtööd. See on olnud kindlasti vaheldusrikkam ning huvitavam kui tavaline kontoritöö. Probleemne on aga see, et peale teadusringkondade eriti keegi doktorikraadiga inimesi avasüli tööle ei oota ning praeguse teaduse rahastuse juures on ka seal töö saamine keeruline. Seepärast jääbki paratamatult mulje, et doktorikraadi nimel töötamine on pelgalt hobi staatuses.

Elin Soometsa lugu

(loomaökoloogia, viies aasta)

Aastal 2006, kui tulin Tartusse ülikooli bioloogia bakatudengiks, oli noore uljaspeana suhteliselt lihtne vähese rahaga toime tulla. Noore tudengina ei oma niivõrd suurt tähtsust pind, millel elad või kellega jagad – peaasi, et oleks odav. Samuti ei pööranud ma eriliselt suurt tähelepanu ka kvaliteetsele toidule – eks ikka kiirnuudlid, kapsa-porgandi salat, kiired kotletid ning odavad Poola õunad moodustasid igapäevase söögi. Piisas vähesest, et toime tulla.

Ajaks, mil jõudsin oma õpingutega doktorantuuri, on elu piisavalt palju edasi arenenud, et lihtsalt enam ei suuda ja ei taha ka elada kommuuni- ja tudengielu. Omaette elamispinna üürimine on juba suurem väljakutse. Kui võtta aluseks, et varasem doktoritoestus (mida mina terve doktorantuuri vältel sain) oli 480 eurot ning juba 1-toalise korteri ühe kuu üürihind algab 240 eurost + kommunaalmaksed – kokku ca 300 eurot. Toitudes teadlikult (looduskaitsebioloogina ka võimalikult loodussäästlikult) ning arvestades veel sportliku eluviisi ja tasakaalustatud toitumisega, on päris keeruline mahutada see 100 eurose toidueelarve sisse. Siis jääb üle veel 80 eurot, mille eest saab heal juhul kaks korda Eesti teises otsas elavatel vanematel külas käia ning teha valikuid, kas osta näiteks uued saapad, et vesi varvaste vahel ei vuliseks ja jalad ei hakkaks külmetama või siis panustada hoopis tagajärgede kõrvaldamisele ehk ravida poolikuks muutunud tervist. Muud lõbusused, rääkimata kultuursetest elamustest, on täielikult välistatud. Seega, kui minu sissetulek oleks olnud vaid doktoranditoestus, ei oleks ma hakkama saanud.

Need hetked, kui hakkad raha ja töö suhet lahti mõtestama – oled magistrikraadiga ekspert, kes teenib lihttöölisest väiksemat palka, siis on nii minul kui ka väga suurel osal kaas-doktorantidest tekkinud depressioonile kalduvaid nähte. Tervislikum oleks mitte rahale mõelda, aga paraku nii ei saa. Kas ma tõesti olen nii palju tööd ja vaeva nähes nii väikest palka väärt – sedalaadi sissetulekuga ei tule kõne allagi enam kui vaid ühe suu toitmine.

Õnneks on pikk koolitee õpetanud, et mitte kunagi ära viska ühtegi omandatud oskust nurka, sest iialgi ei või teada, kuis saad selle enda tarbeks tööle panna. Olles pidevalt hoidnud soojas oma muusikalisi oskusi ja instrumendi valdamist olen doktorantuuri ajal lisaks loodusteadlase ametile pidanud kõrvalt väikestviisi ka muusiku-kontsertmeistri ametit. Muusiku-pisku on seega tasahilju täitnud ära lüngad, et päris nälga ikka ka ei ole pidanud jääma.  

Seega on tegelikult ikka päris keeruline õppida doktorantuuris ilma, et väärtuslikku õppimisaega ei panustaks kõrvalt töö tegemisele ning rahamurede kõrvaldamisele.

Üks mis kindel – pere on see, kes tegelikult kannatab: rahaliselt on seis rahuldav, kuid raha on vaid vahend ning sellest on päris elus palju olulisem perega koos veedetud aeg, mida praegu julmalt varastan.

Selline nokk kinni, saba lahti on see elu doktorandina. Ja tegelikult ei tea ma, mis päriselt tulevik toob – kes või mis ma kahe aasta pärast olen. Kas minu peamine haridus ja kirg – loodusteadused – annab mulle ka tulevikus tööd ülikooli juures või hakkab edaspidist elugi kujundama teisesed oskused.

Mõeldes tagasi doktorantuuris veedetud aastatele, siis peamiseks muremõtteks, mis igapäevaselt keerles pea ümber, oli ikkagi raha, raha, raha. Asi ei ole isegi mitte raha-rikkaks saamises – olen alati väga hea majandamisoskusega olnud –  vaid et tulla toime nii, et ei peaks pidevalt mõtlema sõna “raha” peale. Ideaalis tahaks, et õpitud amet-teadmised pakuksid ikkagi ka tööd, mitte et me siin niisama lõbu ja ajaviite pärast teadust teeme. Doktorantuur ei ole lapsepõlve pikendamine, nagu selle üle armastatakse lõõpida – tegemist on päris tööga, millele peaks vastama ka päris sissetulek/stipendium.

Maris Männiste lugu

(meedia ja kommunikatsioon, teine aasta)

Minu isikliku kogemuse põhjal on täna paljude doktorantide jaoks kõige keerulisem sisuliselt kolme "taldriku" pidev tasakaalu sättimine. Mul on vedanud, sest töötasin juba enne doktorantuuri astumist poole kohaga ülikoolis. Pere kõrvalt on see mõnel juhul tähendanud, et septembrist kuni maini ma tihti nädalavahetustel vähemalt mingi aja kas teen tööd või tegelen doktorantuuriga ning perega sel määral koos olla ei jõua nagu "tavaline" pereema.

Minu jaoks ei oleks täna mõeldav teha ainult doktorantuuri kuna saadav stipendium lihtsalt ei võimaldaks piisaval määral oma perekonda üleval pidada. Mul on kaks last ning pangalaen. Laen on võetud õnneks või kahjuks enne doktorantuuri astumist – kui ainsaks tasuks oleks olnud vaid tol hetkel ca 450 eurone või 600 eurone stipendium, siis ei oleks see tõenäoliselt võimalik olnudki. Samamoodi ei ole CV-s rida, mis näitaks, et olen 4 aastat doktorikraadiga tegelenud, just väga paljudes asutustes väga positiivne näitaja muu töökogemuse kõrval. Eestis on doktorikraad minu arvates eelkõige seotud teaduse tegemisega ning sooviga selles osas karjääri teha. 

Istusime sügisel rahvusvahelisel internetiuurijate konverentsil Tartus doktorantide kollokviumis ühe kaasdoktorandiga. Kõik olid jagatud väikestesse rühmadesse, nii said kõik arutada oma ning teiste teemade üle. See oli igas mõttes väga silmiavav kogemus. Mul ei ole reaalselt võimalik lõpetada doktorantuuri ilma publitseerimata vähemalt kolme teadusartiklit. Aga see pole ju sugugi mitte norm paljudes teistes riikides. Eestis on doktorantuuri lõpetaja õppinud toime tulema äraütlemistega ning suuteline pärast kraadi omandamist ise edasi liikuma ning teadust tegema. See ise vääriks juba tegelikult palju suuremat tunnustust ning toetust. 

Täna võib öelda, et tihti on selle kraadi tegemine nagu hobi, mida üritad hilisõhtuti, nädalavahetustel ning muudel vabadel hetkedel võimalikult hästi teha ning põhiaur läheb siiski tööle. Aga reaalsuses võiks see olla vastupidine. Tõenäoliselt oleks siis ka neid reaalselt nelja aastaga lõpetajaid rohkem. 

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: