Noorteadlaste neli ettepanekut Eesti tippteaduse probleemide leevendamiseks ({{commentsTotal}})

Ülikoolidel on kolm peamist rolli – tööjõu ettevalmistamine, keele ja kultuuri arendamine, tipptasemel teaduslik uurimistöö.
Ülikoolidel on kolm peamist rolli – tööjõu ettevalmistamine, keele ja kultuuri arendamine, tipptasemel teaduslik uurimistöö. Autor/allikas: freepik.com

Teaduse vähene riigipoolne rahastamine seab kahtluse alla Eesti teaduse jätkusuutlikkuse ajal, mil ka Euroopa Liidust on loota vähem toetusraha. Kõige raskemas seisus on Eesti ülikoolide doktoriõpe. Noored teadlased pakuvad viise, kuidas Eesti teadust kõige efektiivsemalt edendada.

Hinnanguliselt annab iga Eesti ülikoolisesse investeeritud euro 4,6-kordselt Eesti majandusele tagasi. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia andis Riigikogu toimetistes põhjaliku ülevaate teaduselu kitsaskohtadet ja võimalustest.

Noored tippteadlased Leho Tedersoo, Heisi Kurig ja Lili Milani panid kirja neli sammu, millega oleks riigil võimalik teadust edendada ja seeläbi lisandväärtust luua:

  1. Jõuliselt suurendada teadusraha hulka, arvestades prognoositavat majanduskasvu. Riik ei tohi loota erasektori panusele, mis kasvab ilmselt oodatust palju aeglasemalt, ega EL-i struktuurifondidele, mida tõmmatakse tõenäoliselt kokku seoses Eesti majanduse arengu ja Brexitiga.
  2. Tagada doktorantidele korralik juhendaja grantidest sõltumatu sissetulek terveks doktoriõppe perioodiks, mis vastab vähemalt Eesti keskmisele netopalgale.
  3. Koostöös ülikoolide ja noorteadlastega töötada välja karjäärimudelid nii teadusasutustes kui ka ettevõtete juures, et soodustada erialaste töökohtade loomist ja töö leidmist koolitatud tippspetsialistidele.
  4. Võtta julgemaid samme teadusrahastuse objektiivse jagamise ja raporteerimise bürokraatia vähendamiseks.

Riigikogu toimetistes ilmunud põhjalikus analüüsis on välja toodud Eesti tippteaduse praegused kitsaskohad.

Teaduse vähene riigipoolne rahastamine seab kahtluse alla Eesti teaduse jätkusuutlikkuse ajal, mil ka Euroopa Liidust on loota vähem toetusraha. Kõige raskemas seisus on Eesti ülikoolide doktoriõpe. Noored teadlased pakuvad viise, kuidas Eesti teadust kõige efektiivsemalt edendada.

Ülikoolid on ajaloo vältel olnud teaduse, religiooni ja ilmaliku filosoofia arengumootorid. Ülikoolidel ja kirikul oli keskaegses Euroopas keskne roll kirjaoskuse kandjana ja keeleoskuse edendajana. Ülikoolide roll teaduslikus innovatsioonis tõusis selgelt esile alles 19. sajandi keskpaigas, kui levisid liberaalsed maailmavaated, mis panid alguse nii tööstusrevolutsioonile, loodusteaduslikele uuringutele kui ka rahva enesetunnetusele.

Rootslaste rajatud Tartu ülikool oli sajandeid Eestimaa ärksa mõtlemise ja vaimsuse keskus, kuigi eesti rahvusest teadlaste osakaal oli minimaalne kuni 20. sajandi alguseni. Ülikool elas üle 20. sajandi alguse venestamisperioodi ja pani aluse noore Eesti Vabariigi haritlaskonnale ja teadusfilosoofiale. Paljud ülikooliharidusega inimesed naasid Eestisse eelkõige Peterburist ja Saksamaalt, rikastades siinset teaduslikku mõtteviisi ja erialaseid teadmisi ning panustades ka vastrajatud Tallinna Õpetajate Seminari (Tallinna ülikooli eelkäija) ja Tallinna Tehnikumi (nüüdse Tallinna tehnikaülikooli) arengusse (Martinson 2015).

Ülikoolidel on kolm peamist rolli – tööjõu ettevalmistamine, keele ja kultuuri arendamine, tipptasemel teaduslik uurimistöö.

Tänapäeval on enamikul maailma ülikoolidel kolm peamist rolli – heade teoreetiliste ja praktiliste oskustega tööjõu ettevalmistamine avaliku ja erasektori jaoks, keele ja kultuuri arendamine ning tipptasemel teadusliku uurimistöö läbiviimine (Okk 2015; Ukrainski et al. 2017). Niinimetatud tippteaduse peamine eesmärk on sõna otseses mõttes maailma parandamine. Et töötada riigi, inimkonna ja kogu biosfääri hüvanguks, on tippteaduses oluline ümbritsevate protsesside detailne mõistmine ja neist killukestest kokku pandud terviku loomine.

Vaid erinevate teadusvaldkondade põhjal koostatud tervikpilt meid ümbritsevast aitab teha õigeid faktipõhiseid otsuseid, kaaludes kõiki võimalikke asjaolusid. Seetõttu on vajalik teadustöö väga paljudes valdkondades ning maailma uurimisrühmade omavaheline avatus ja koostöö, et lahendada keerulisi teaduslikke küsimusi ja püstitada uusi ning veel täpsemaid hüpoteese ja praktilisi eesmärke (OECD 2014).

Lisaks on tippteadusele omased kõrge riskiga projektid, mille potentsiaalne kasutegur on väga suur (ingl high risk, high gain), ja mis on peamised uute avastuste allikad.

Tavaliselt jääb esimeste teaduslike uurimistööde ja prototüüpide vahele aastakümneid.

Tippteadus - kas vaid teadlaste isikliku uudishimu rahuldamine?
Nii poliitilisel kui ka meediatasandil pööratakse järjest rohkem tähelepanu n-ö rakenduslikele uuringutele ning rõhutatakse nende olulisust (Okk 2015). Jääb mulje, nagu just rakendusteadus oleks see ainuke õige teaduse vorm, sest lahendatakse kellegi teise – riigi, tööstuse, ühiskonna ‒ probleeme. Mitmed rahastusmeetmedki üritavad hinnata teadusrühmade võimekust otseselt oma teadustöö tulemustega panustada ühiskonna arengusse ning seda juba ühe projektiperioodi (tavaliselt 1‒4 aastat) jooksul.

Kui tulemus pole selgesti mõistetav, siis nähakse sellist teadusprojekti kui asjatut kuluallikat. Tavaliselt jääb esimeste teaduslike uurimistööde ja prototüüpide vahele aastakümneid. Näiteks Tartu ülikoolis alustati nanopoorsete süsinikmaterjalide uurimist juba rohkem kui 20 aastat tagasi, kuid neist uuringutest johtuv nn ultrakondensaatoreid tootev ettevõte Skeleton Technologies on tuule tiibadesse saanud alles viimastel aastatel.

Ka väga mahukad globaalsed loodusteaduslikud uuringud (sh inimgenoomi uuringud) on kestnud üle kümne aasta ning olulisemad tulemused on avaldatud alles hiljuti või on ettevalmistamisel, ning genoomipõhine personaalne meditsiin on alles algusjärgus. Samas on just genoomiuuringud toonud otsest kasu inimeste tervisele, kuna haiguste või tunnustega seostatud geenide põhjal on leitud palju ravimisihtmärke, mille alusel on arendatud väga hea toimega ravimeid. Enamasti ületab teadusliku avastuse mõju periood isegi töörühma „eluea”, rääkimata projekti rahastusperioodi pikkusest.

Rakendatav lühike hindamisperiood jätab tähelepanuta paljude uurimisprojektide kõige suurema mõjuga ajavahemiku ning alahindab mitmeid suure ühiskondliku mõjuga projekte, mille efekt ilmneb alles hiljem. Seetõttu paljud fundamentaalteaduslikud tippavastused nagu Higgsi boson ja potentsiaalselt elamiskõlblikud eksoplaneedid ei oma esmapilgul praktilist väärtust.

Teadlaste innukus hankida uusi teadmisi sunnib neid arendama välja selleks vajalikke uusi tehnoloogiaid, mis teadusliku avastuse kõrvalproduktina on hiljem ühiskonnas laialdaselt kasutatavad. Näiteks just CERNis, Higgsi bosonit ja teisi elementaarosakesi uurivas teadusasutuses pandi 1989. aastal kokku esimene arvutivõrk World Wide Web. Tänasel päeval on internet aga loomulikuks osaks meie igapäevases elus ning 21. sajandi üks mõjusamaid tööriistu.

Lisaks eelnimetatule koosnevad mitmed suured uuringud paljudest väiksematest eri töörühmade tehtud töödest, mis annavad tõsiseltvõetava sünergia alles pikaajaliste või suuremahuliste andmepankade ühildamisel. See on suures mastaabis võimalik vaid siis, kui andmed on masinloetavad ja vastavad FAIR (Findability, Accessibility, Interoperability and Reusability) data andmestandarditele (Wilkinson et al. 2016).

Eesti teadlaste 15 aasta jooksul loodud PlutoF töölaud on selles vallas maailmas üks innovaatilisemaid, hõlmates mooduleid vaatluste sisestamisest ja analüüsist publitseerimise ja andmete FAIR-formaadis talletamiseni. Kuna andmetel on suurem väärtus kui üksikutel teadusartiklitel, peaksid teaduse rahastajad enam nõudma andmete paremat kättesaadavust (Kõljalg 2017).

Teadusandmete elutsükkel PlutoF platvormil. Autor: Urmas Kõljalg, Marie Kõljalg, Allan Zirk.

Miljardite andmekirjete ja tuhandete tööde põhjal valmivad globaalsed bioloogilised ja geokeemilised uuringud annavad meie biosfäärist ühtse pildi, mis võimaldab keskkonnaorganisatsioonidel ennustada kliimamuutuste ja maakasutuse mõjusid ning välja töötada sobivaid looduskaitselisi meetmed. Üksikuuringute ja andmete mõjukust aitab hinnata nende korrektne viitamine, mis võib samuti toimuda automatiseeritult.

Teadus ja innovatsioon kui reklaam riigile
Tippsport on riigi võimekuse demonstratsioon, mis annab edu korral inimestele tugeva ühtekuuluvustunde ja õnnelaengu. Tippsportlaseks valmistutakse ligi 20 aastat ja see on pidev teaduslik protsess.

Lisaks tippspordile on võimalik maailma areenil positiivselt silma paista ka muude teadussaavutuste ja innovatsiooniga, mis avavad uued võimalused valitsustevaheliseks teadusalaseks koostööks, näiteks Euroopa kosmoseprogrammis või Euroopa Neutronkiirgusallikas.

Rahvusvaheline teaduskoostöö on eriti kasulik, kuna seda finantseerib mitu riiki ning teadlaste komplementaarsed oskused annavad võimsa sünergia. Teadustööst tulenevatest uutest toodetest ja teenustest sõltub majanduskasv ning ühiskonna heaolu (Tilford, Whyte 2011; Varblane, Ukrainski 2016).

Teaduse populariseerimine ja teavitustöö
Kuigi aeg-ajalt imbub ajakirjandusse teateid, et molekulaarbioloogid ja genoomiteadlased on avastanud uued võimalused raskete haiguste raviks või on avastatud uued biopolümeerid või ülijuhid, jäävad need uudised siiski tagaplaanile ja unustatakse kiiresti.

Ka ülikoolid ja valitsused pööravad nendele avastustele vähe tähelepanu, kuigi võiksid reservfondidest korralikult toetada teoreetiliste ideede rakendamist ja rakenduslike prototüüpide tootmiskõlblikuks muutmist ja turustamist (Okk 2015). See võimaldaks innovaatilistel ettevõtetel kiiresti tuule tiiba saada selmet saada varases staadiumis ära ostetud välismaise kontserni poolt.

Teadlased võiksid oma töö eesmärke ja avastusi meedias ja sotsiaalmeedias maksumaksjale rohkem selgitada.

Probleem on kindlasti ka teaduse populariseerimises, sest tavainimesed ei pääse teaduskirjandusele vabalt ligi ega suuda keerulist teaduslikku terminoloogiat mõista. Kahjuks on Eestis vähe pädevaid teadusajakirjanikke ja oma kogemuste põhjal võime väita, et meie endi pakutud suuremaid avastusi populariseerivaid lugusid on ka tagasi lükatud väidetavalt huvipuuduse tõttu.

Ka teadlased võiksid ise rohkem pingutada, et oma töö eesmärke ning olulisemaid avastusi maksumaksjale selgitada, kasutades selleks meediat ja sotsiaalmeediat. Ometi on see praegustes teadusmaastikuoludes järjest keerulisem, sest teadlase õlule on seatud tohutu suur koormus ‒ lisaks teadustööle mitme projekti koordineerimine ja juhtimine, aruandlus, õppetöö jms.

Nende kõrvalt jääb teaduse populariseerimiseks ning enda arendamiseks selles valdkonnas väga vähe aega. Kõige lihtsam on oma teadust populariseerida tervise ala teadlastel, sest kõik tunnevad huvi oma tervise vastu ja soovivad saada parimat olemasolevat ravi. Tänapäeval ei taha keegi, et meie haiglad kasutaksid vananenud tehnoloogiat ja ravimeetodeid. Avalikkust võiks teavitada, millise teadustöö tulemusena mõni uuem ravimeetod kliinikus juurutatud sai.

Teadlasest ettevõtjaks
Kuigi Eesti teadus on mitmetes valdkondades konkurentsivõimeline, on siiski küllaltki keeruline leida teaduslikele avastustele praktilist väljundit ning muuta projekt äriliseks (Okk 2015; Varblane, Ukrainski 2016). Suurim probleem on meie riigi ja siseturu väiksus ning seetõttu kohaliku nõudluse vähesus. See eeldab kiiret liikumist välisturule, mis nõuab lisainvesteeringuid, -teadmisi ja -riske.

Tippteadlastel, kes on väga hõivatud oma teadustööga, on küllaltki keeruline hüpata rahvusvahelise äri valdkonda, kus on kõrged riskid. Tihti puudub selleks ka motivatsioon, sest paljude teadlaste jaoks on teaduse tegemise protsess ühtlasi eneseteostus, millest väljumine viib ebamugavustsooni. Siinkohal tuleb kindlasti kasuks koostöö nii kohalike kui ka välismaiste ettevõtetega, kes võtavad turustamise ja ärilised riskid enda kanda.

Paraku on väga keeruline viia kokku teadlasi ja ettevõtjaid, sest huvitatud osapooled ei suuda üksteist leida ja sageli ei saada üksteisest aru puudulike teadmiste tõttu teineteise tegevusest. Eesti ülikoolid küll toetavad nn spin-off-ettevõtete loomist ja arengut, ent edulugusid on vähe. Ilmselt tasub õppust võtta mitmetest Ameerika Ühendriikide ülikoolidest, kus firma asutamine ja äritegevus kuuluvad õppeprogrammi.

Ülikoolide roll Eesti ettevõtete edukuse juures on põhiliselt olnud väga heade oskustega inimeste õpetamine ja loodetavasti ka inspireerimine.

Teaduse rahastamine
Maailmatasemel teaduse tegemine eeldab nii haritud inimressursi kui ka vajaliku infrastruktuuri ja aparatuuri olemasolu. Teadlaste koolitamine ja neile põhjaliku erialase kogemuse andmine võtab mitu aastakümmet, mistõttu see vajab järjepidevust (Kalm 2017). Näiteks, Läti riik otsustas pärast taasiseseisvumist teadusesse ja ülikoolidesse oma niigi nappe ressursse mitte panustada ja saavutas selle, et paariaastase mõõnaperioodi järel oli valdav enamik teadlasi leidnud endale uue töö (Martinson 2015).

Kui vaadata praegu lätlaste teaduse taset ja mõjukust, siis see on võrreldav pigem Aasia ja Lõuna-Ameerika riikidega kui Eesti või teiste Euroopa riikidega. Ka Eesti teadlastel oli 1990ndate aastate alguses raske inflatsiooni, aga ka teaduse vähese rahastuse tõttu, ent selle all kannatas solidaarselt kogu rahvas. Mitmed teadlased olid sunnitud madalapalgalise teadustöö kõrvalt tegelema muu palgatöö, äri või potipõllundusega ning paljud doktorandid jätsid oma õpingud majandussurutiste ajal pooleli (Tammaru 2016).

Teaduse rahastamine paranes märkimisväärselt pärast Euroopa Liiduga liitumist. Siis avanesid spetsiaalsed teadusele suunatud finantsmehhanismid ja võimalus liituda nn europrojektidega, kuhu oodati partnereid vast liitunud riikidest (Koppel 2016). Euroopa Liidu struktuurifondide raha liikus Eesti teadusesse, kus moodustas mõne aastaga juba märkimisväärse osa. Kuna need on suure puhvriga ja pikaajalised maksed, jagus sellest teaduse tegemiseks ka 2007.‒2009. aasta finantskriisi ajal.

Euroabi toel tõsteti ka doktorandistipendiumid keskmise palga tasemele (Tammaru 2016), ent edaspidi pole neid tõstetud, v.a kümneprotsendine tõus 2016. aastal 422 euroni. Kahetsusväärselt pole realiseerunud ka teadus- ja haridusministri lubadus tõsta doktorandistipendiumid 2018. aasta jaanuarist 844 euroni. Stipendiumi tõusu vähendati kevadel 633 euroni „rahapuudusel”.

Teaduseksperdid on aastaid soovitanud doktorantidele maksta vähemalt keskmise netopalga suurust stipendiumi, et soodustada doktorantide pühendumist teadus- ja õppetööle (Tammaru 2016). Oma kogemustest võime öelda, et 633-eurone stipendium ei motiveeri andekaid noori teadusele pühenduma, kui nad saavad erasektoris 3-5 korda kõrgemat tasu. Lisaks rahastamisele vähendab doktorantuuri jaoks sobilike noorte valikut ka 1990. aastate väga madal sündimus. Seetõttu järjest vähem tudengeid sobib oma võimete poolest doktorantuuri astumiseks.

Teaduseksperdid on aastaid soovitanud maksta doktorantidele vähemalt keskmise netopalga suurust stipendiumi, soodustamaks nende pühendumist teadus- ja õppetööle.

Välismaa ülikoolides on värske doktorikraadiga järeldoktorid peamised innovaatilise teadustöö tegijad. Eestis langeb see koorem ühtlaselt doktorantidele ja teadustöötajatele, sest siinsed pisut keskmisest palgast kõrgemad noorteadlaste töötasud ei peibuta andekaid välismaalasi Eesti ülikoolidesse tööle asuma hoolimata teatud erialade väga kõrgest teaduslikust tasemest.

Peamiselt Aasiast pärit motiveeritud doktorandid vajavad põhjalikku väljaõpet, ent tulevad endale pandud ootuste ja kohustustega enamasti toime. Kahjuks eeldatakse, et pärast doktorikraadi saamist lähevad välismaalt pärit noorteadlased järeldoktorantuuri mujale ning hiljem naasevad kodumaale. Kuna need noorteadlased on saanud siin hariduse, tunnevad siinset süsteemi ja on osaliselt integreerunud Eesti ühiskonda, oleks kindlasti vaja riiklikku arengukava nendele kõrgelt haritud spetsialistidele tasuva töökoha leidmisel või karjäärimudeli vormistamisel Eestis.

Ka Eesti päritolu noorteadlased saaksid kasu sellisest arengukavast pärast järeldoktorantuuri läbimist välismaa ülikoolide või ettevõtete juures. Kui Eesti ülikoolid ei loo andekatele teadlastele kindlaid karjäärimudeleid, mis vähendaksid teadusrahastuse saamise ebakindlust, on suur oht, et paljud lähevad pigem välismaale pingevabamalt teaduskarjääri ja avastusi tegema (Teadmistepõhine Eesti 2013).

Vajame riiklikku arengukava siin hariduse saanud ja Eesti ühiskonda lõimunud noorteadlastele tasuva töökoha leidmiseks.

Kuna Eesti liigub oma suhtelise rikkuse poolest Euroopa Liidu keskmisele lähedamale, väheneb Euroopa Liidu rahastamine Eestile (Teadmistepõhine Eesti 2013). See puudutab ebaproportsionaalselt tugevasti teadus- ja arendustegevusi, kuna selle valdkonna riigisisene rahastamine on jäänud ligi kümneks aastaks samale väga madalale tasemele (Koppel 2016; Rahandusministeerium 2017).

Teadusele eraldatud summade põhjal tundub, et Eesti riik on teaduse rahastamise kohalt siiani lootnud Euroopa Liidu fondidele ja erasektorile, ent pole tõsiselt silmas pidanud tulevikuperspektiivi pärast välisrahastuse kokkutõmbamist. Juba aastaid tagasi välja kuulutatud eesmärk kulutada kolm protsenti SKPst teadusele jäi viimastel 2015. aasta andmetel puudu 50 protsenti (sh 28% avaliku sektori panusest, mis on 1% SKPst).

Hinnanguliselt võimaldaks riigisektori poolt pakutud üheprotsendiline tase tagada vaid hädavajaliku abi süsteemi käimas hoidmiseks ja palkade samal tasemel hoidmiseks, ent välistab edasised investeeringud infrastruktuuri ja palgatõusu, arvestades prognoositud inflatsiooni ja elukalliduse suhteliselt kiiret kasvu 2010ndate aastate lõpus (Koppel 2016; Rahandusministeerium 2017).

Kahjuks on valitsuse lubadused ning Euroopa Komisjoni eesistumise üleskutse „Call for Action” jäänud vaid sõnade tasandile ka tulevikku vaadates (tabel 1)1. Tippteaduse konverentsil rõhutasid Eesti kõnelejad suure heameelega, et Eesti teadusele eraldatud rahasumma kasvab aastal 2018 koguni 11 protsenti. Ometi jäi kõva häälega välja ütlemata, et aastal 2017 on teaduse rahastus vaid 0,8 protsenti SKPst.

Teadustööd pärssivad tegurid
Olles ise mitmete Eesti-siseste või rahvusvaheliste projektide juhid (või partnerid) ja vastutades mitmete doktorantide teadus- ja õppetöö eest, tunneme, et teadmatus teadusrahade järjepideva voo osas on enim muret tekitav. Doktorantuuriprojektid on nelja-aastased, ent akadeemiliste puhkuste (sh vanemapuhkuse) ja teadustöö komplekssuse tõttu kestavad need enamasti kauem.

Kuna doktorantuuriga ei kaasne doktoritööks vajalikku teadusraha, on küllaltki tõenäoline, et tavapärased juhendajate teadustöö 3-5aastase kestusega grandid lõpevad enne, kui doktorant saab oma töö vormistatud. See eeldab, et juhendajad peavad alati olema valmis oma doktorantide teadustöö rahastamiseks leidma lisafinantsallikaid.

Riigi eelarvestrateegia teadus- ja arendustegevuse kuludeks avaliku ja erasektori poolt aastatel 2018−2021 ning prognoos reaalsete investeeringute taseme kohta vastavalt riigi eelarvestrateegias kavandatud tegelike vahendite ja erasektori arenguga (% SKPst)

Käesolev olukord, kus personaalse uurimistoetuse saab teadusraha nappuse tõttu vaid iga kaheksas taotleja, on tõsiselt muret tekitav, sest see lõhub Eesti teaduse järjepidevust. Konkurentsivõimeliste taotluste kirjutamine võtab vähemalt nädala põhjalikku kirjatööd, mis antud olukorras tähendab, et igast kaheksast seitse granti taotlenud teadlastest tegid terve nädala tühja tööd.

See tähendab, et kokku on neil seitsmel kaotsi läinud vähemalt 280 tundi ehk kõigil taotluse esitanutel, kuid rahastust mitte saanutel ligi 1400 tööpäeva. Selline olukord muudab teadusgrandi taotlemise väga vähese kulutõhususega protsessiks.

Konkurentsivõimeline rahataotlus tähendab vähemalt nädalapikkust põhjalikku kirjatööd, kuid taotlemisega läks tühja kokku ligi 1400 teadlaste tööpäeva.

Kuigi teadustöödeks eraldatavad rahasummad on väikesed võrreldes Lääne-Euroopas jagatavate grantidega, eeldatakse Eestis sama põhjalikkusega finants- ja tulemusaruandeid. Pidev finantsaruandlusega tegelemine, omamata selleks spetsiifilist väljaõpet, alandab Eesti teadlaste suhtelist tööviljakust. Euroopa Liidu finantsmehhanismidel on aruandlusel ja kontrollil koguni kuus taset.

Üldjuhul peavad teadlased oma kulud, nende tegemiseks võetud pakkumised ja hangete detailid ise kokku võtma ja esitama. Pärast esmast kontrolli ülikooli rahandusosakonnas liiguvad kulukirjed Eesti Teadusagentuuri ja sealt edasi sihtasutusse Archimedes, kus kontrollitakse piinliku täpsusega üle kõik kuluread ja esitatakse asjatundmatuid küsimusi kulude otstarbe, tähenduse ja hangetes leiduvate määramatuste kohta.

Teadlased peavad sisuliselt tõestama, et nad ei varasta, kusjuures antud juhtudel seisneb „vargus” pigem napi teadusraha kokkuhoius, kasutades sisekäibeteenust või odavamat pakkumist võrreldes raamhankel saaduga. Archimedesest liiguvad aruanded edasi rahandusministeeriumi, kus ilma erialase hariduseta ametnikud võivad tunnistada kulud või terve projekti abikõlbmatuks väiksemategi tahtmatute rikkumiste korral.

Rahandusministeeriumi ametnikke kontrollivad omakorda Euroopa Liidu ametnikud, kellel on samuti voli kulud abikõlbmatuks tunnistada ja raha tagasi nõuda. Leiame, et vähemalt Eestis tuleks kontrollivaid üksuseid vähendada, mis võimaldaks korralikku kulude kokkuhoidu ja efektiivsemat kasutamist teadusvaldkonnas.

Kokkuvõte
Tippteadus on Eesti-sugusele väikeriigile vajalik, et tagada koostöö välismaiste teadusasutustega, eksportida innovaatilisi tooteid ja teenuseid ning edendada siinset ühiskonda. Innovaatilise lähenemise vajadust on tunda alates meditsiinisüsteemist kuni keskkonna ja energeetika valdkondadeni. Ka humanitaarteadustes kasutatakse järjest enam reaalteadlaste poolt loodud innovaatilisi analüüsimeetodeid ja veebirakendusi, et analüüsida ning talletada keele ja kultuuri arengut.

Tipptasemel teaduse vähene riigipoolne rahastamine seab kahtluse alla Eesti teaduse jätkusuutlikkuse, kuna ka Euroopa Liidust rahastamine on vähenemas ning Eesti ettevõtted ei osale teaduse rahastamises riigile ootuspärasel tasemel. See on viinud olukorrani, kus vaid üks kaheksast Eesti teadusfondi teadusraha taotlusest saab rahastatud, ja mitmed väga tugevad, ka enim tsiteeritud teadlaste projektid lükatakse rahapuudusel tagasi. Mitmed erialad on jäänud ilma igasuguse riigipoolse toeta ning hingitsevad tänu ülikoolist saadavale abirahale.

Kõige raskemas seisus on vaieldamatult Eesti ülikoolide doktoriõpe, sest doktorandistipendium jääb tunduvalt allapoole riigi keskmist töötasu. Doktorikraadi kaitsnud ja välismaal järeldoktorantuuri läbinud noorteadlastel on keeruline leida sobivaid töökohti ettevõtlussektoris ning ülikoolide juures pole sobivat karjäärimudelit nende teadusliku karjääri edendamiseks ja esialgse rahastuse tagamiseks.

Noorte Teaduste Akadeemia teadlased tänavad Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmeid ja akadeemik prof Urmas Kõljalga konstruktiivsete kommentaaride eest.

Toimetaja: Marju Himma

Allikas: Riigikogu Toimetised



Külm ei tapa viirusi ja külmalaine ajal nakatumine ülemiste hingamisteede viirushaigustesse hoopis suureneb.

Külmetushaigusi pole olemas ja külm ei vähenda viirushaigusi

Ilm läks külmemaks ja ERR Novaatori lugejad on kahe päeva jooksul meilt neljal korral küsinud, kas külm tapab pisikuid ja kas nüüd väheneb külmetushaigustesse nakatumine? Vastused on ehk üllatavad ning paraku päris mitte see, mida ilmselt oodatakse.

Aevastuse allasurumine võib kurvalt lõppeda

Kuuldava aevastuse vältimiseks üheaegselt ninasõõrmete ja suu kokkusurumine võib mõnikord halvasti lõppeda. Arstid kirjeldavad ajakirjas BMJ Case Reports ilmunud raportis juhtumit, kus päädis see tugeva valu ning kõne- ja neelamisraskustega.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: