Kõrghariduse rahastamiseks võib kaaluda ka eraraha, näiteks õppemaksu
Soome keele ja kultuuri erialale vastuvõtu lõpetamise teema Tallinna ülikoolis on üks näide, et ülikoolid ei tule toime praeguse õppetööks ette nähtud rahaga ning praegu algavatel riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel seab haridus- ja teadusministeerium (HTM) see lauale ühe teemana. Paraku on see üks neljast HTMi prioriteedist, mis võib ühtlasi tähendada, et sellele raha ei jagu.
Haridusminister Mailis Reps tõi ERR Novaatorile antud intervjuus välja, et kohe algavatel riigi eelarvestrateegia (RES) läbirääkimistel küsitakse raha lisaks kõrghariduse rahastamisele veel teadusele, kutseharidusele ja õpetajate palgale. Kui aga kõrgharidusele lisaraha ei tule, peab kaaluma ka erarahaga õppetöö toetamist. See aga tähendaks vähemalt osaliselt tasulise õppe taastamist.
Kolm olulist mõtet intervjuust:
- Ülikoolid soovivad kõrghariduse rahastamise kasvu. Kui see ei peaks läbi minema, on võimalik lahenduskäik öelda, et kui avalikku raha ei jõua nii palju kõrgharidusse panna, siis kompenseerib selle eraraha. Selleks võivad olla fondid, maksuvabastused, erarahastus või ka õppemaks.
- Teadusrahastuse osas loodab Mailis Reps, et see ei vähene ja võit on seegi, kui jäädakse eelmise aasta tasemele.
- Dubleerimise vähendamise osa on õppekavade arv küll vähenenud, kuid tervikuna pole tulemus see, mida oodati.
Kui 2016. aastaks oli tasuta kõrghariduse reform täiel määral käivitunud, siis mis on need tulemused, mida me praeguseks peaksime nägema?
Mida mina ministri tasandilt näen, on see et üliõpilased on rahul, sest kõrgharidus on kättesaadav. Ülikoolide poolelt on meil tagasiside olnud erinev. Positiivne on see, et kõrgharidus on kättesaadav ja ei sõltu sotsiaalmajanduslikust taustast. Teatud mõttes on tasuta kõrgharidus korrigeerinud ülikoolide sees prioriteete - sellist ärijuhtimist ja valdkondi, mida me väga ei toeta, on vähemaks jäänud.
Kui 2013. aastal kompenseeriti tasulise õppe ärakadumist halduslepingutega, siis praeguseks ülikoolid on väga selgelt öelnud, et meil on vaja uut rahatõusu. Rektorid ütlevad, et raha on vaja juurde, et hoida õppejõudude palku.
Ülikoolid on valmis osalema selles diskussioonis ja näitama, mis nad on teinud ära õppetöö ja efektiivsuse koha pealt. Aga siia kõrvale tahavad nad ka kindlustunnet, et rahastamine ei jää seisma. [Täpsemat analüüsi tasuta kõrghariduse mõjust ei ole ministeerium teinud - toim]
Kas kõrgharidusele lisaraha saamine on reaalne?
Meie toome TANis [Teadus- ja arendus nõukogu] lauale mõlemad. Nii teaduse kui ka kõrghariduse osa.
Nii kummaline kui ta ka pole, teaduse rahastamine on kuidagi saanud positiivsema kõla. Kõik nendivad, et teadusesse peaks raha panema. Ühiskond ja ka rahandusministeerium oli eelmisel aastal valmis seda teemat arutama. Kuid kõrgharidus on jäänud siin tagaplaanile. Sellist otsest toetust, et kõrgharidusel on rohkem raha vaja, ei ole ühiskonnas kõlanud. See on ka põhjus, miks me arutasime seda Rektorite nõukoguga.
Tõstatame selle teema TANi tasandil, toome välja avaliku arutelu 14. märtsil. Me näitame ära, mis on ülikoolide vajadused, mis nad on ise ära teinud, mida võiks juurde teha ja millised on lahenduskäigud.
Üks lahenduskäik on see, et ütleme, kui me avalikku raha ei jõua nii palju sinna sisse suunata kui on vaja, siis ütleme, et selle kompenseerib eraraha. Olgu see siis fondide, maksuvabastuste, erarahastuse või õppemaksu kaudu.
Kui vaadata minu prioriteete, siis seda viimast toetaksin ma kõige vähem. Pigem näen, et teaduse ja kõrghariduse rahastamise koos vaatamine oleks kõige parem. Rahasummad, mida küsitakse, on väga suured. Ülikoolide puhul räägime umbes 70 miljonist.
Kas see tähendab, et riigi eelarvestrateegiasse (RES) läheb see sisse prioriteedina? Seni on olnud prioriteet õpetajate palgad.
Haridusministeerium, nii kurb kui see ka ei ole, on hetkel välja toonud neli prioriteeti. Eks see kajastab natuke meie valdkonna eripära ka. Õpetajate palk on jätkuvalt prioriteedina. Aga kuna õpetajate palkade osas on meil väike eelis juba olemas, sest ta on eelarve baasis sees.
Teine teema, mis meile on oluline on kutseharidus. Tõime eelmisel aastal uue rahastamissüsteemi, sama mis on ka teaduses: kvaliteediraha ja baasraha. Selleks, et seda tulemusrahastamist sisse tuua, on vaja lisavahendeid, aga me ei räägi mingitest müstilistest summadest.
Kõige suuremad tõusud, mis ei ole täna RESi baasrahastuses sees, tulevad prioriteetidena teaduses ja kõrghariduses.
Aga mis on prioriteet, see üks, nendest neljast?
Nii ei saa välja tuua. Teaduse osas räägime läbi koos MKMiga, kus meil on teadus- ja arendustegevus koos, püüame näidata teaduse osakaalu erinevates ministeeriumides.
Õpetajate palkade osas räägime loomulikult üksinda, kutsehraiduses koos tööandjatega. Kõrghariduses, ma loodan, et tulevad taha nii TAN ja Rektorite nõukogu. Ma loodan, et me ei jää siin üksinda.
Oluline on see, et kui me hakkame valitsuse tasandil valdkondade üleselt läbi rääkima suuremaid tõuse RESis, siis jääks see kõrgharidus sisse.
Teaduse osas ei ole ma väga mures. Ma arvan, et ta on sees, iseasi on see, kui palju me edasi liigume. Oluline on, et me ei lange, sest eelmine aasta sai tehtud see kokkulepe.
Tänu majanduskasvule me loodetavasti ei lange, aga loomulikult on ambitsioon, et teadusrahastus võiks ka veidi tõusta, kasvõi mõne protsendipunkti, komapunkti võrra.
Kas kõrgharidus saab samasuguse lennu, oleneb lähinädalatest. Ma toon ta kindlasti välja selgelt prioriteedina. Kõrghariduse poole pealt on meil veel palju kodutööd teha, et saada aru, mis on see lisandväärtus, mis juhtub positiivselt, mis on alternatiivid ülikoolide poole peal.
Kõige selgem lootus RESist on, et me ei vähene.
Aga tõenäosus, et ta väheneb on…?
No selle eelarvega nägime, et ta ei vähene. 2018. läks selles osas hästi. Mittevähenemine praeguse majanduskasvu tingimustest tähendas 13 miljonit lisaraha. Ma loodan järgmisest TANi koosolekust, et sel korral me sellega ei lepi.
Loodame, et ta ei vähene. Ja nagu olen aru saanud, siis ka peaministril on soov, et oleks midagi. Kasvõi väike võnge ülespoole.
Tasuta kõrgharidusega on kasvanud õpingute katkestamine, õppureid on üldiselt vähemaks jäänud ja ka ligipääs avatud ülikooli õppele on piiratud.
Mida ma näen lahendusena, aga see tuleb kindlasti ülikoolidega läbi rääkida, sest ma jooksen praegu n-ö vankrist ees, ongi avatud- ja täiskavanuõppe teema. Lasteaiaõpetajad, tugitöötajad, inimesed, kel juba on kõrgharidus, ütlevad, et nad hea meelega teeksid magistrikraadi, kuid teeksid seda ainult tsükliõppena.
Nad tahavad seda vana “stats kahte” ehk käia mingi aja tagant ja õppida täisprogrammi alusel. Nad ei taha õppida seminaride ja kaugõppe vormis, vaid saada parimat osa ülikoolist. Aga nad ei taha ka töölt ära tulla ja seepärast tahavad nad, et see oleks tsükliõppesse kokku pandud.
Me oleme valmis seda kaaluma, kuni see ei ole hiiliv tasuline õpe. Meie mure on, et kui ülikoolid panevad oma rõhuasetused päevaõppest ümber tasulisse tsükliõppesse. Kui me leiame lahenduse, et päevaõpe ja tasuline tsükliõpe jooksevad paralleelselt, siis siin on võimalik koostöö.
Need läbirääkimised algavad lähiajal ja selgem on pilt maikuuks.
Kõrgharidusreformi üks eesmärk oli ja jätkuvalt on, dubleerimise vähendamine. Kuidas sellega läinud on?
Sellega on nii ja naa. Iga sulgemine on äärmiselt valus. Seda näitab ka see praegune Tallinna ülikooli otsus soome keele osas. Kui ülikool vaatab enda sees üle ja lepitakse kokku koomaletõmbamised, siis on see olnud üsna valus.
Kas me oleme efektiivsed… No on korrastatud õppekavu - õppekavu on jäänud vähemaks. Aga tööd on veel palju ees.
Varsti tuleb uus õppekavade taotluse voor ja kui kuulata ülikoolide juhtkondade tasandil olevaid sõnumeid, siis pigem on suund laienemisele. Ülikoolide sees on dubleerimise vähendamist olnud päris palju.
Aga ülikoolide vahel…?
See koostöö on pigem… Jah, see tulemus võib-olla ei ole olnud nii, nagu loodetud.