Kriitiline uuring: mis tööd teevad doktorikraadiga inimesed? ({{commentsTotal}})

Paljud doktorandid veedavad suure osa oma õpingutest laboris.
Paljud doktorandid veedavad suure osa oma õpingutest laboris. Autor/allikas: Abd allah Foteih/Creative Commons

Tartu ülikooli majandusteaduskonna teadlaste uuringust tuleb välja, et doktorikraadi kaitsnutel on raskusi soovitud erialase töö leidmisega. Veel enam, ligi 1 protsent kõikidest uuringus osalenud doktoritest on töötud. Kas Eestis on potentsiaali igal aastal kraadi kaitsva umbes 200 doktori rakendamiseks?

Teaduspõhine Eesti. Teaduspõhine ühiskond. Teaduspõhine poliitika. Teaduspõhine majandus. Teadus kui Eesti arengumootor. Teaduspõhine innovatsioon. Teaduspõhine õpe. Teaduspõhine maailmavaade. Teaduspõhine otsus. 

Ülaltoodud loosungid on tavapärane osa viimasel kümnendil ja ka täna meedias, riiklikes raportites ning avalikes sõnavõttudes kohatavast. Sõna “teaduspõhine” on juba aastaid loosungina erinevates suulistes ja kirjalikes sõnavõttudes ringi liikunud, ent vähe on tähelepanu sellele, mida teaduspõhisus tähendab, kuidas see tekib ja kes seda ellu peaks viima? Need on vägagi praktilised küsimused, mis on kaua vastamata jäänud.” 

Selliste, mitte just julgustavate sõnadega algab üks viimase aja suurimaid karjääriuuringuid “Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid”. Uuringu jaoks intervjueeriti ligi 70 inimest, kes on aastatel 2000, 2005 ja 2010 kaitsnud Eestis doktorikraadi, lisaks loodi ülevaade kõigi nimetatud aastatel doktorikraadi kaitsnute (ligi 400 inimest) karjäärialastest mustritest.

Aastatel 2000, 2005 ja 2010 kraadi pälvinud doktorite ametikohad eri valdkondade lõikes. 

Kes on meie doktorid?

Sarnaselt muu maailmaga on ka Eestis kasvanud aastas välja antud doktorikraadide arv. Viimasel viiel aastal on Eesti saanud juurde umbes 200 uut doktorit aastas. 

“Riiklik tellimus” on sellest isegi kõrgem – 300 uut doktorit igal aastal – arvestusega, et suurem osa neist ei jää püsima akadeemilisse sektorisse, vaid leiab rakenduse tööstuses ja ettevõtluses.

Olgugi, et doktoriõppe reformid (nt Tartu ülikoolis) on hetkel käimas ja õpe kaasajastumas, ollakse sellega ilmselgelt graafikust maas ja motivatsioonikriisis vastsed doktorid tunnevad end tihtipeale ühiskonna jaoks ülekvalifitseerituna. Mitmed intervjueeritavad võtsid doktorikraadi kokku sõnadega “kolm tähte visiitkaardil“ (PhD ehk Philosophiae Doctor ehk filofoofiadoktor).  

Uuringu üks autoreid, TÜ majandusteaduskonna kvalitatiivuuringute teadur Eneli Kindsiko sõnas, et viimase aastakümnendi jooksul joonistub välja 20-50-30 muster. See tähendab, et 20 protsenti  doktorantidest suudab kaitsmiseni jõuda enne 30. eluaastat, 50 protsenti pälvib kraadi vanuses 30-39 ning 30 protsenti teeb seda vanuses 40+.

Need on inimesed, kes on ilma varasema mitteakadeemilise töökogemuseta tööturu mõistes hilissisenejad. “Paratamatult võib olla tavapärane, et nende asemel eelistatakse bakalaureusekraadi ja 15-20-aastase töökogemusega spetsialisti,” tõdes Kindsiko.

“Ühiskonnas tuleks väga selgelt välja öelda, millised kompetentsid ja potentsiaali annab tööturul bakalaureuseharidus, millised magistriharidus ja mida suudab lisada doktoriharidus.”

Tõsi, Illustreerimaks doktorikraadi kui kvalifikatsiooni eeldamise sagedust era- või avalikus sektoris seisuga 11. juuni 2017, oli CV Online’i töökuulutuste portaalis kokku 18 237 kuulutust, millest vaid üks eeldas soovituslikult doktorikraadi või samaväärset töökogemust. Erandiks on kõrgkoolid, mille töökuulutuste seas kipub doktorikraadi nõue kerkima julgelt üle 60 protsendi.

Doktorikraadi väärtustamine või eelistamine tööturul väljaspool akadeemilist sektorit sõltub konkreetsest tööandjast.

Kui akadeemilises maailmas annab kraad võimaluse teadusgrantidele kandideerida, kõrgematele ametikohtadele püüelda jne, siis väljaspool ülikoole puudub kraadil endal formaalses tähenduses oluline väärtus. Pigem on olulised hoopis ülekantavad oskused, mida indiviid suudab kraadini püüdlemise protsessis omandada.

Näiteks toodi intervjuudes välja sünteesivõimet, avardunud maailmapilti, oskust probleeme püstitada ja lahendada ning töötada keerulise infoga jne. Pea kõik intervjueeritud isikud kinnitasid, et kraad ise ei näita automaatselt doktori väärtuslikkust, pigem näitab see potentsiaali, milleks see inimene võimeline on. 

Miks doktorid teadust ei tee – isegi kui nad seda sooviksid?

Uuring tõi välja mitmeid spetsiifilisi takistusi, miks isegi siis kui kraadi kaitsnud inimene eelistaks jätkata akadeemilises sektoris teadlasena, ei ole see alati võimalik. Üldlevinud probleemid on tugevalt konkurentsipõhine teadusrahastus, (akadeemiliste) karjääriperspektiivide puudumine, puudulik juhtimis- ja juhendamispädevus.

Eri valdkondades on oma spetsiifika: näiteks sotsiaalteaduste (mõnel määral ka humanitaarteaduste) valdkonna intervjuudest kerkis esile üsna tugevalt tajutav ebaõiglus, mille on põhjustanud loodusteaduste (ja tehnikateaduste) eelistamine. Samuti kuulub sotsiaalteaduste valdkonda erialasid, kus nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadiga spetsialist võib mitteakadeemilisel tööturul teenida mitu korda enam. Ülevaade domineerivatest karjäärisuundadest pärast doktorikraadi kaitsmist. 

Pidevale tõestamisele ja karmile konkursile üles ehitatud projektipõhine karjäär lõhub ka edukate teadlaste vaimu. Tegemist ei ole erandiga, vaid selge mustriga nii loodusteadlaste kui ka teiste valdkondade doktorite intervjuudes:

 „…hetkel on mul väga raske soovitada sama karjääri oma noorematele kolleegidele, kuna isegi nn valdkondliku olümpiakulla olemasolu ei taga Eestis teadlase ametikohta.” 

Isegi järeldoktorantuuri minemise korral tajutakse riski, et Eestisse naastes ei pruugi töökohta saada. See omakorda ohustab tugevalt Eesti teaduse arengut just sumbumise ja kiivalt enese kaitsele suunatud lokaalse siseringi tekkimise osas – teadusraha liikumine ühele ja samale ringkonnale ning teadlaste vähene roteerumine nii karjääriredelil kui ka rahvusvaheliselt. 

On loomulik ja loogiline arvata, et ajad on muutunud, ka uuringus kaetud aastate jooksul. Doktorikraad on oma olemuselt muutunud ja seda mitte ainult Eestis – samad, kui mitte teravamad probleemid kaasnevad doktorikraadi kaitsmise eufooriaga rahvusvaheliselt.

Doktorid soovivad eneseteostust ja kindlustunnet

Uuringust tuli välja huvitav fakt: 2000ndate alguse doktoritel oli lisamotivatsioon või -väljakutse – võimalus juhtida oma eriala ülesehitamist.

Need, kes omandasid doktorikraadi 1990ndate lõpus või 2000ndate alguses, olid sageli akadeemiliste üksuste, oma eriala ülesehitajad. Seda võis pidada üheks tugevaimaks sisemiseks motivaatoriks, miks doktorantuur ja ka akadeemiline karjäär ette võeti – võimalus olla teedrajav ja esimene doktorant ning sealt edasi juba professorini välja.

Kui jätta kõrvale elementaarne soov jõuda töökohani ja näha enda tegevuses karjääriperspektiivi, siis ülaltooduga sarnased ajendid – eneseteostus ja ühiskonda tagasiandmine – on need, mida vastsed doktorid eeskätt kraadi kaitsmisega soovivad.

Näiteks suundutakse humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnast just üldhariduskoolidesse õpetajaks või juhtkonda (õppejuhatajaks, direktoriks). Põhjuseks kindlasti ka asjaolu, et humanitaarteaduste lektori palk (millest värske doktor peab reeglina oma karjääri alustama) jääb üldhariduskooli õpetaja omast maha.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et teadlase definitsioon on liiga tugevalt akadeemilise teadlase keskselt määratletud. Murettekitav on ka tendents loodusteaduste doktoritel kitsendada oma tööhorisont eeskätt akadeemilise tööturuga. See on protsess, mis on küll muutumas, kuid muutuste jõustumine võtab aega.

On oluline panna tähele uuringus rõhutatud maailmavaatelisi erinevusi:

“Vastuse küsimusele “Kes on edukas teadlane?“ saame üle 60 intervjueeritava arvamusi summeerides kokku võtta sõnadega: “Inimene, kelle praktilised teadmised on teoreetilises raamistuses ning kes oskab neid ühiskonna huvides rakendada.“

Veel enam, selge muster üle 60st definitsioonist tõi esile, et formaalsete mõõdikute järgi on edukas see, kellel on palju teadusgrante ja rohkelt tsiteeritud ingliskeelseid teadusartikleid, ent teadlased omavahel peavad edukaks pigem inimest, kes oma isiksusega suudab teisi inspireerida (sh teadlasgruppi luua ja meeskonda juhtida) ning loob oma tööga ühiskonnale praktilist kasu. Siinkohal ilmneb üsnagi terav lõhestumine formaalsete mõõdikute ja ootuste vahel.” 

Uuringu autoreiks on TÜ majandusteaduskonna juhtimise professor Maaja Vadi ja kvalitatiivuuringute teadur Eneli Kindsiko. Uuringu tellis SA Eesti Teadusagentuur ja rahastas Euroopa Regionaalarengu Fond.

PS – artikli autoril on zooloogia doktorikraad aastast 2014.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, PhD, Tartu ülikool



Paljud doktorandid veedavad suure osa oma õpingutest laboris.

Kriitiline uuring: mis tööd teevad doktorikraadiga inimesed?

Tartu ülikooli majandusteaduskonna teadlaste uuringust tuleb välja, et doktorikraadi kaitsnutel on raskusi soovitud erialase töö leidmisega. Veel enam, ligi 1 protsent kõikidest uuringus osalenud doktoritest on töötud. Kas Eestis on potentsiaali igal aastal kraadi kaitsva umbes 200 doktori rakendamiseks?

eesti 100. sünnipäev
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: