“Eriti akadeemikute puhul on absoluutseks kohustuseks, et peab olema aktiivne teadlane, kui veel vähegi elumahlasid sees on,” sedastas akadeemik Tarmo Soomere saates “Kajalood”.

Elumahladega on aga nii, et töömaht, määramatus ja liigne bürokraatia kipub neid välja pigistama. Akadeemia president on üks neist akadeemikutest, kes tõesti on ka aktiivne teadlane ning tema töönädalad on enamasti üle 80-tunnised.

Mida peaks praeguses teaduskorralduses muutma? Akadeemik Soomere tõi välja kolm punkti: bürokraatia, doktorikraadi vähene väärtustamine ja akadeemiline karjäär.

Alustame bürokraatiast

Võtame näiteks Euroopa Liidu struktuurifondide raha jagamine ja selle kasutamise kontroll. Eelmisel aastal tehtud analüüs näitas, et struktuurifondide raha kasutamisele kulutati tuhandeid töötunde, mis tähendab samuti raha, kellegi palgaraha. Kui seda summat võrreldi kontrolli tulemusena tagasi küsitud rahaga, selgus et see summa oli palju väiksem kui kontrollile kulutatu. “Kontrollil ei olnud mõtet, inimesed olid korralikud,” sedastas Soomere.

“Me peaksime suruma maha selle endasse sisse kirjutatud soovi kontrollida ja umbusaldada. Me oleme kontrollinud 15 aastat – ehk piisab?”

Soomere sõnul tuleb muuta mõtlemist ja organisatsioonikultuuri. See bürokraatlik lähenemine loob teadlaste kultuuri asemel ametnikekultuuri. Selle asemel, et kontrollida teadlaste aruandlust, võiks vahelduseks vaadata näiteks seda, millal esitavad teadlased oma teadusartiklite käsikirjad ajakirjade toimetustele.

“Kui ikka 40 protsenti käsikirjadest esitatakse nädalavahetustel või nädalapäevade öösiti, on midagi väga valesti.”

See protsent on äärmiselt suur arenevates riikides, samas Šveitsis ja Belgias on see protsent napilt 10. See tähendab, et teadlaste tööpäev kestab arenenud riikides kaheksa tundi, arenevates riikides, sh ka Eestis aga töötavad teadlased sarnaselt Soomerega – öösiti, nädalavahetustel ja 80 tundi nädalas. Seda sageli ka põhjusel, et bürokraatiaga kaasnev paberimajandus nõuab palju aega.

Jätkame: doktorikraadiga pole eriti midagi peale hakata

28. jaanuaril saab täis 80 aastat päevast, mil toonane riigihoidja oma dekreediga asutas Eesti Teaduste Akadeemia. Samal ajal aga oleme jõudnud olukorda, kus doktorikraadiga inimesi on küll järjest rohkem, kuid tööturul ei osata doktorikraadiga inimestega midagi peale hakata.

Näiteks TTÜ teadlase Riin Savi doktoritööst selgus, et 12 000 analüüsitud tööpakkumisest vaid kahel töökohal eeldati doktorikraadi. TTü vähibioloogi Tambet Teesalu sõnade kohaselt on küll tublid doktorandid, kuid pärast kraadi kaitsmist selgub, et ülikoolidel puudub akadeemilise karjääri võimalus ning näiteks biotehnoloogia valdkonnas pole doktoritele samuti töökohti. See omakorda tähendab, et haritud inimesed lahkuvad Eestist.

Tarmo Soomere nendib, et tõesti ei saagi Eesti ülikoolid pakkuda tööd kõigile doktoritele, kes siin on koolitatud. “Eesti teadusmaastik on väga avaliku sektori ja ülikoolide keskne. Arenenud riikide teadusmaastik on teistsugune, vähemalt pool ja isegi üle poole teadlastest töötavad teadlastena ettevõtetes,” selgitas Soomere.

Põhjusena toob ta välja Eesti riigi vanuse. Eestis oli teadlasi märgatavalt rohkem sügaval nõukogude ajal, kuid selle teaduse maksis suures osas kinni sõjatööstus, ehkki see ei peegeldunud riigieelarves. Ligikaudu 30 aasta eest oli Eesti teaduses 10 000 inimest. Praegu on teadlasi ja õppejõude avalikus sektoris 3500 ja eraettevõtluses umbes 1500.

Selleks, et eraettevõtlus suudaks teha teadust, peab see olema suhteliselt suur ja suutma oma toodet müüa ka maailma turul. Eesti ei ole selleni veel lihtsalt jõudnud. Kuid Soomere pööraks asja teist pidi.

Lõpetame: akadeemiline karjäär ja töökohakindlus

Selleks, et Eesti teadus oleks maailmaturul konkurentsivõimeline, peaks olema selge arusaam, mis saab inimesest siis, kui ta kaitseb doktorikraadi ja otsustavad akadeemilise karjääri kasuks. Praegu on need perspektiivid äärmisel ähmased, nentis Soomere.

Eesti mahajäämus majandusarengus Põhjala ja Kesk-Euroopa riikidega võrreldes on meil teaduskraadiga inimeste osakaal teaduses kolm korda väiksem kui Rootsis, Šveitsis või Hollandis.  

Lisaks sellele, et Eestis pole noorteadlastel selget karjääriväljavaadet, pole karjäärivõimalusi Eestis ka neil eesti noortel, kes kaitsnud doktorikraadi välismaal. Soomere toob välja rea põhjusi, mis on noortele teadlastele karjääris määravad.

Mis on noorele teadlasele oluline?

• Perspektiiv - mis saab minust 10 või 20 aasta pärast. Kas on olemas reeglid, mille järgi võib inimene ehitada üles oma akadeemilise karjääri.
• Sotsiaalne keskkond - milline on organisatsioonikultuur, millesse tööle asutakse.
• Palk - see on alles kolmandal kohal ja sellega üsna võrdväärsel kohal on autonoomsus ehk see, kas teadlane saab oma uuringute üle otsustada.

Soomere rõhutab nende nelja komponendi puhul sedagi, et noorteadlane, kes on kaitsnud doktorikraadi on enamasti juba 30–35-aastane. See tähendab, et sarnaselt eakaaslastega tahaks temagi luua pere ja soetada oma kodu. Kui karjäär ei toeta nende eesmärkide saavutamist, otsustataksegi välismaa kasuks.

“Kui me tahame, et noored tipud jääksid Eestisse, peame neile looma mitte ainult hea palga, vaid ka väga selge perspektiivi, mis neist saab. Mitme aasta pärast nad saavad edutatud, mitme aasta pärast nad saaksid ise otsustada oma uurimisteemade üle.”

Seda tüüpi mudelid kannavad nime tenuur ehk töökohakindluse süsteem, kus teatud kindlatele positsioonidele järgnevad järgmised. See tähendab sisuliselt õigustatud ootust saada edutatud heade teadustöö tulemusena. Samas aga Eestis praegu käivitatud kõrgharidusseadustiku muudatus sedastab, et akadeemilises karjääris ei tohi olla õigustatud ootust.

Eesti teadusega tegelevad ametnikud kardavad tuua töökohakindluse süsteemi puhul välja, et mis siis saab, kui inimene hakkab looderdamine. Soomere nimetab seda iseendale hirmude genereerimiseks.

Akadeemik Soomere selgitas, et töökohakindluse süsteem on vastuoluline, kuid sellesse süsteemi peakski pääsema vaid viiendik või kuuendik kõigist. See tähendab, et doktorantuuri pääsevadki vaid need, kelle eelnev õppimine on tõestanud, et neis on olemas tõeline võimekus teha tippteadust.

Soovitame kuulata "Kajaloodi" täispikkuses, sest nii saab põhjaliku ülevaate ka akadeemik soomere teadustööst ning taustast, kuidas teadlased 2005. aasta jaanuaritormi üleujutuste eest hoiatada oskasid.