Eesti on olnud sageli uhke oma väiksuse ja samal ajal vaimse suuruse üle. Aga on üks huvitav aspekt: Eesti tundub olevat kõige väiksema rahvaarvuga oma keelega riik maailmas, kus on olemas teaduste akadeemia.

Teame, et Islandil ja Baskimaal on olemas omakeelne tippteadus ja et baskide matemaatika on maailmateaduse eesliinil. Baskimaal on loodud ka teaduste akadeemia, aga nemad on esialgu kokku leppinud hoida madalat profiili.

Kuna enamik suurriike on endale teaduste akadeemia loonud, siis on väga tõenäoline, et riigid näevad teaduste akadeemia olemasolus teatavat konkurentsieelist.

Väikeses riigis on teaduste akadeemia alati natuke küsimärgi all, sest kui suures riigis on riigiisad teadlastest päris kaugel, siis väikeses riigis on nad lähedal ja teaduste akadeemia ei pruugi üldse olla vajalik ühe teadusliku kompetentsi konverteerija ja kanaliseerijana.

Kasu toob akadeemia riigile ju siis, kui akadeemia nõuannetel on mingi selge lisaväärtus võrreldes teadusasutuste, ülikoolide või õpetatud seltside nõuannetega.

Teaduste akadeemia lisaväärtus on tavaliselt see, et ta suudab lõimida märksõnad nagu omakeelsus, professionaalsus – see on ka oma maa ja teaduse hästi põhjalik tundmine –, lojaalsus ja pühendumine, aga ennekõike terviklik vaatepilt ja sõltumatus.

Eesti on väikseim omakeelne riik, kus on teaduste akadeemia. See tähendab, et meil on kanda teatav ajalooline proovikivi roll. Me oleme see proovikivi, mille järgi otsustatakse, kas kaasaegsete väikeriikide eduks on akadeemiat tarvis või mitte.

Kui me oleme akadeemiana Eesti riigi edu osa, siis on see ju märk ja julgustus paljudele iseseisvuvatele ja oma riiki üles ehitada üritavatele rahvakildudele. Aga kui me oleme ainult kuluartikkel, võivad teised ju sellestki õppust võtta ja oma teadussüsteemi hoopis teisiti üles ehitada.

Eesti teadlaste sõnavõtte Eesti teaduse fenomenidest kuulete Vikerraadios 19.-25. veebruarini kell 8.25 ja uuesti pühapäeval, 25. veebruaril kell 17.05 Labori saates. Rubriiki toimetab Priit Ennet.