Vanemad elukogenumad inimesed oskavad tähtsustada nii enda ja ühiskonna kui ka planeedi Maa tervist. Investeering tervisesse peaks riigi seisukohalt tähendama investeeringut oma inimestesse, globaalsemalt võttes aga kliimapoliitikasse ning keskkonna- ja kasvatusteadustesse. Innovatsioon, nii kurb kui ka ei tundu, on teisene – kõigest vahend uute teadmiste realiseerimiseks, kirjutab Karl Kello Õpetajate Lehes

Elu Maa peal suudab loodetavasti ennast ise ülal hoida, reguleerides püsisoojaste kombel püsivat temperatuuri ja n-ö kehakeemiat, et säilitada arenguks soodsat keskkonda. Praegustes kliimamuutustes peaks seega olema küllalt põhjust näha palavikku, mis võitleb haigusega. Küsimus suuresti selles, mis haigus see on ja kas ka Maa puhul kehtib kükloobilik tõdemus: ''Ise tegi'' või on tegu siiski pigem inimliku panusega – s.o Maa viimase suure ja peab ütlema et väga riskantse eksperimendiga evolutsiooni vallas. Haiguse täpse määratlusega, ravist rääkimata, esineb muidugi teatud raskusi.

Üks põletavamaid küsimusi maailmas
Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere tõdeb, et kliimamuutuse problemaatikat peetakse üheks kõige põletavamaks küsimuseks maailmas. Pariisi kokkulepe näitab, et valitsused võtavad seda väga tõsiselt. Teaduse tipptaset kliima valdkonnas esindab valitsustevaheline kliimauuringute paneel IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change). Ka Eesti teadlasi on kutsutud IPCC töös osalema, aga kel oleks soovi ennast maailmas Eestit esindades teadlasena kehtestada – riik on nõus teda esindajaks määrama, kui seda tehtaks oma rahast ja ajast.

Niisugune on Soomere sõnul Eesti riigi suhtumine Eesti panusesse globaalprobleemide kvantifitseerimisel ja lahendamisel. Riiklik seisukoht on, et päästku end, kes saab – sajandi lõpuks võib maailmamere tase tõusta isegi meetri võrra, see puudutab eriti Haapsalu, Kuressaaret ja Pärnut.

Mida teab Eesti inimene kliimast?
Tarmo Soomere: ''Vikipeedia peaks hästi peegeldama seda, kui suur on ühiskonna teadmus. Ingliskeelse Vikipeedia informatsioon kliima kohta on ligi 15 tekstilehekülge pluss kümneid viiteid. Eestikeelne vastav informatsioon täidab pool lehekülge ja toetub ühele viitele – 1948. aasta artiklile. Järeldus: Eesti ühiskonnas, seega ka lõviosa teadlaste seas, ei ole ettekujutust, mis on kliima. Seetõttu, kui räägime Eestis kliimamuutustest, siis me lihtsalt ei tea, millest me räägime. See on sõna, millel puudub sisu.

Ilm, mis n-ö ilmneb konkreetses kohas konkreetsel ajahetkel (päike paistab, vihma sajab), on iseloomustatav mingi hulga numbritega, mis kogu aeg muutuvad. Homme on natuke soojem, öösel natuke jahedam, tuul natuke tugevam. Rääkides aga kliimast, räägime teatavast matemaatilisest kategooriast, õigemini matemaatilise statistika kategooriast; rääkides kliimamuutusest, räägime nende ilma iseloomustavate numbrite jaotuste parameetrite muutumisest, küll on seal Gaussi jaotus, Weibulli jaotus, Fréchetchet’ jaotus, Gumbeli jaotus, mis iganes.

Mitmemõõtmelised tõenäosusjaotused on aga tõeline õudusunenägu tudengitele. Mis on kliima, seda mõistab Eestis väike ring inimesi, keda on tõenäoliselt võimalik üles lugeda ühe käe sõrmedel. Möödunud aasta teises pooles valminud kliimamuutustega kohanemise strateegiaga (maksumus suurusjärgus 900 000 eurot) seoses võib teha nukravõitu järelduse: selle tegid lõviosas inimesed, kes ei tea, mis on kliima. See ei tähenda, et järeldused oleksid valed, aga fakt on alarmeeriv. Kliimauuringute potentsiaal on meil õhuke ja habras – erinevalt näiteks maapõueuuringutest, kus seis on suurusjärkudes soliidsem.''

Suure pildi ehitamiseks on faktiteadmisi tarvis
TS: ''Inimeste teadmiste horisonti ja seda ruumi, milles nad mõtlevad, kujundab suurelt jaolt haridus. Seda piiravad ka igapäevased vajadused. Valdava osa igapäevaelu ülesannete lahendamiseks ei pea globaalselt mõtlema. Maa tervis ja võimalikud kliimamuutused nõuavad aga suure pildi omandamise oskust. Seda püütakse õpetada, aga kui igapäevaelus suurt pilti vaja ei lähe, pole ka alust loota, et see kliimanähtuste ja -probleemide jaoks eraldi kujundatakse.

Retoorikas kõlab kenasti, et kooliõpetuses peab kõik olema esitatud süsteemselt (praegu öeldakse, et holistiliselt – eriti hea sõna, mida kõik kasutavad, aga mille tähendust ei osata lahti seletada); et faktide tuupimiselt on üle mindud suure pildi ehitamise õpetusele – aga suure pildi ehitamiseks on fakte tarvis. Ei ole millestki muust ehitada. Kui palju peab neid fakte olema, et suur pilt oleks adekvaatne? Kui võrrelda mosaiigi kokkupanekuga kildudest: kui peaaegu kõik killud on olemas ja on ka juhis, kuidas toimida, saame mosaiigi kindlasti kokku, aga kui hakata sealt tükke ära võtma, siis ühel momendil suur pilt hägustub. Ilma faktideta ei pane suurt pilti kokku, ilma suure pildita on faktid peaaegu kasutud.

Haridusteaduse keskseid ülesandeid peakski olema, kuidas suuta muutuvas maailmas asendada faktipõhine õpe süsteemipõhisega ja milliseid fakte säilitada. Teadvustada tuumik, milleta kogukond ei suuda funktsioneerida, ja teisalt need faktid, mille puudumine suurt pilti ei kahjusta. Õppekavasse tuleb järjepidevalt lisada uusi fakte ja üht-teist sealt jälle välja võtta. See on kasvatusteaduste ajaülene ülesanne.”

Kus ja kuidas sünnivad head ideed? Pigem ühe inimese peas või rühmatööna?
TS: ''Erialateaduses sünnivad ideed tavaliselt väga tõsise kontsentreerumise ja pingutuse käigus, kui on võimalust mitmeks päevaks või veel parem paariks nädalaks probleemi süveneda. Vaid siis hakkavad mõtted kristalliseeruma, joonistest, valemitest, võrranditest ilmnevad mustrid, mida tavatingimustes näha ei õnnestu. Akadeemikute tasemel toimib rühmatöö suurepäraselt – igaühel on välja pakkuda mingi väga spetsiifiline kompetentsus ja mitukümmend aastat kogemusi.

Ebaühtlases seltskonnas aga rühm pigem segab, ei võimalda kontsentreeruda, pakutakse välja lahendusi, mis ilmselgelt ei toimi, ja sageli ei saa ka lahenduse pakkuja aru, et see ei toimi. Rühmatöö kasuks on häid argumente, aga vahel on rühmatöö ressursi raiskamine. Ses mõttes pean õigeks, et rühmatööd õpetatakse juba põhikoolis ja eriti gümnaasiumis. Selle nõrku kohti ja tugevusi on hea teada. Individuaaltööd õpime niikuinii, enamiku ülesandeid peame üksi ära lahendama, aga rühmatööd tuleb õppida.''

Teaduspõhisuse võimalikkusest
TS: ''Pole välistatud, et teadmiste- ja teaduspõhine suhtumine Eesti ühiskonnas võidab, see tähendaks suurt pööret. Meedia monitooring näitab, et aastal 2015 tõusis sõna ''teadus'' kasutamine avalikus meedias võrreldes aastaga 2014 rohkem kui 30 protsenti – ligikaudu tuhande kasutuskorra pealt, nii et statistiliselt usaldusväärne muutus. Valitsus soovib rohkem panustada teadus- ja arendustegevusse ning ajakirjanduski on samal meelel. Ei ole päris tavaline, et ajakirjandus ehk neljas võim on valitsusega ühel meelel. See annab lootust.

Oleme pikka aega rääkinud, et riigi pidamisel teadus ja ettevõtlus ei tohiks istuda igaüks oma mätta otsas. Ministeeriumide tasandil on hakanud jää liikuma. Euroopa Liidu rahast eraldatakse nn RITA programmi raames raha, et ministeeriumid telliksid oma valdkondades teadusuuringuid. Tööle on võetud koordinaatoreid, kelle puhul eeldatakse, et nad suudavad luua kontakti ministeeriumide ja teadlaskonna vahel. Esimene arglik katsetus, ületamaks veelahet teadusmaastiku ja riigivalitsemise vahel.

Märksa radikaalsema sammu tegi aga näiteks Inglismaa valitsus pärast seda, kui suu- ja sõratõbi laastas nende põllumajandust. Siis otsustati, et odavam on pidada palgal paari korralikku teadlast, kui maksta kahjusid. Võtmeministeeriumidesse kutsuti tööle professionaalsed teadusnõustajad, kelle toeks loodi ka väikesed bürood. Nõustajaiks said tippteadlased, kes olid aastakümneid oma erialal töötanud ja kellel oli tõesti ülevaade valdkonnast. Alguses prooviti neid rakendada väikese koormusega, üks päev nädalas, aga probleemid tekkisid alati muul ajal. Üsna varsti oldi tööl täiskohaga ja pidevalt kättesaadavad. Riiklike professionaalsete teadusnõunike süsteemi on ühel või teisel moel rakendanud kogu Angloameerika maailm ja Inglismaa omaaegsed asumaad.

Ülemaailmne valitsuse teadusnõunike organisatsioon eksisteerib juba aastaid, neil on oma eetikakoodeks; suheldakse omavahel ja valitsuste tasandil. Need riigid, kes seda kasutavad, on suhteliselt stabiilsed ja oma arengus edukad. Euroopa Liidu teadusvolinik Carlos Moedas on kutsunud kokku Euroopa valitsuste teadusnõustajate võrgustiku, esimene koosolek peaks toimuma 26. juulil Manchesteris. Kutsutute nimistust on umbes pooled akadeemiate presidendid, sh Eesti teaduste akadeemia president.''

Kohastumusest mineviku tingimustega
TS: ''Evolutsiooniteooria järgi on inimliigi omadused kujunenud välja, kohastumaks mineviku tingimustega. Praegused kohastumised ei pruugi tulevikku sobida, kuna me ei tea, mis saab. Inimesed on erinevad, pedagoogid on erinevad, erinevad on seisukohad kasvatusteadustes. Pole teada, milline neist vastab tuleviku tingimustele. Siit fundamentaalne järeldus: a priori ei tohiks öelda ühegi seisukoha kohta, et see on vale või ei sobi. On eluliselt tähtis hoida alal mitmekesisust. Mida rohkem suudame eri arvamusi säilitada – professionaalsel tasemel, mitte lihtsalt arvamuste pildumisena, vaid teooriate, kontseptsioonide, õppekava koostamise alusprintsiipidena –, seda suurem on tõenäosus, et mõni neist sobitub perfektselt tulevikku.''

Artikkel ilmus algkujul Õpetajate Lehes.